Kokaraamatuhullus

Kõiges on süüdi Onu. Mulle kohe meeldib süüd kellegi teise kaela ajada. Ei, tegelikult ikka ei ole tema süüdi, kuigi tema tembust sai see kõik alguse.

Ma arvan, et see oli kolm aastat tagasi, kui ta mulle sünnipäevaks korraga kuus kokaraamatut kinkis. Ma isegi ei mäleta enam, millised need olid, sest pärast seda tabas mind täielik kokaraamatuhullus. Praegu seisab köögiriiulil täpselt 44 kokaraamatut. Ja ikka tundub, et mõni on puudu. 

Mulle ei meeldi tõlgitud raamatud ja sellepärast on 99% neist sarjast „100 rooga“. Mõnusad, eestimaised. Pole vaja otsima hakata hai liha ega teab mis imelikke maitsetaimi, et süüa teha. Ja raamatud on teemadel, mis mulle meeldivad. Ma ei osta neid lihtsalt niisama kokku, et oleks rohkem. Ikka selle mõttega, et saaks kasutama hakata. No näiteks ei ole mul küüslaugu raamatut või seeneraamatut, sest Onu seeni ei söö ja mina küüslauku ei kannata.

Onu kinkis raamatud mulle tookord muidugi tagamõttega. Ta lootis, et ma hakkan talle siis head paremat vaaritama ja ta ei pea ainult hakklihakastet sööma, kuigi see on tema vaieldamatu lemmik. Eks ma olen muidugi proovinud meie toidulauda mitmekesistada, aga tuleb tunnistada, et raamatutest saadud info hakkab vaikselt üle pea kasvama ja lihtsam on jälle hakklihakastet teha…

Ja need raamatud on minu kullatükid. Ma olen väga kade. Onu käest olen õppinud muidugi lahke olemist ka, aga süda jääb ikka valutama, kui mõni raamat ula peal on. Huvitav, kust minu kadedus pärit on? Pean mõtlema.

Aga loodan, et ühel päeval ilmub meie Koopasse üks Tirts, kellele oma kuldaväärt kraam edasi pärandada. Muidugi võib Kutt ka huvitatud olla, sest ta on alati usinasti ja hea meelega mul köögis abis.

0 mõtet:

Postita kommentaar