Vaarikamoos vanilliga ja nektariini-vaarikamarmelaad


Ma ei tea, kuidas mujal, aga siin lõuna pool (Viljandi, Tartu) on tõeliselt hea vaarika-aasta! Isegi nii hea, et ei pea vaarikakasvatajalt lisa tellima. Ilusad suured ja puhtad marjad. Esimene sats karpidesse ja sügavkülma, teine moosiks. Ma ei ole suur moosi keetja, kuigi keetmine ise on kõige lihtsam. Aga see ettevalmistus - see võtab ju igasuguse moosiisu ära! Otsi purke, kraabi vanu silte, steriliseeri... 

Kui marju on palju ja need ämma poolt lausa koju kätte tuuakse, siis muidugi ei jää muud üle, kui moositegu ette võtta. Vanade siltide kraapimisele kulus peaaegu tund aega enne kui leidsin pudeli värvilahustit. Küünelakieemaldaja jäi seekord nõrgaks. Hellmann's majoneesi tootjad võtavad seda siltide kleepimist ikka väga tõsiselt (:

Keetsin Nami-Nami retseptide järgi vaarikamoosi vanilliga ja nektariini-vaarikamarmelaadi. Mõlemad moosid on proovimist väärt! 

VAARIKAMOOS VANILLIGA

1 kg vaarikaid
2 vanillikauna
500 g moosisuhkrut

Puhastasin vaarikad. Lõikasin vanillikaunad pikuti pooleks. Panin vaarikad, vanillikaunad ja suhkru kihiti potti. Kuumutasin keemiseni ning lasin umbes 10 minutit vaikselt podiseda. Aeg-ajalt segasin. Koorisin vahu. Tõstin vanillikaunad välja ja kraapisin seemned noa otsaga välja. Seemned lisasin moosile. Tõstsin moosi steriliseeritud purkidesse ja keerasin kaaned peale. 


NEKTARIINI-VAARIKAMARMELAAD

8 nektariini
1 kg vaarikaid
1 dl vett
1 kg moosisuhkrut

Pesin nektariinid, eemaldasin kivid ning lõikasin viljaliha väikesteks tükkideks. Panin vaarikad, nektariinid ja vee potti ning keetsin tasasel tulel 5 minutit. Lisasin moosisuhkru ja keetsin veel mõned minutid. Koorisin vahu. Valasin moosi steriliseeritud purkidesse ja sulgesin õhukindlalt. 


Maailma lihtsaim šokolaadipirukas


Tahvel šokolaadi ja tükike pärmi-lehttainast. Määrimiseks muna, peale puistamiseks hakitud pähkleid (pole kohustuslikud). Kas on veel lihtsamat šokolaadipirukat olemas? Naistepäev on tulemas. Mehed, kes pole elus küpsetanud, saavad selle pirukaga kohe kindlasti hakkama!

Mina kasutasin 100 grammist šokolaaditahvlit (lahjemat Kalevi Bitterit), peale puistasin sarapuu-pähklipuru. Sattusin selle idee peale Tasty FB lehte sirvides.

MAAILMA LIHTSAIM ŠOKOLAADIPIRUKAS

100 g tumedat šokolaadi
120-150 g pärmi-lehttainast
määrimiseks muna
pealepuistamiseks pool peotäit hakitud pähkleid



Asetasin šokolaaditahvli tainatüki keskele. Lõikasin terava noaga taina sisse lõiked - nii nagu fotodelt näha. Punusin šokolaaditahvli tainasse. Määrisin pealt munaga ja puistasin üle hakitud pähklitega. Küpsetasin eelsoojendatud ahjus 210 kraadi juures u 12 minutit. Ahjude temperatuurid võivad erineda, mistõttu võiks pirukal pärast 10 minutit küpsemist silma peal hoida. Vajadusel varem või hoopis hiljem välja võtta. Parim veidi jahtunult!


Kasutama peaks kindlasti kvaliteetset šokolaadi! 
Kalevi 56 % kakaosisaldusega Bitter sobib veel hästi ahju panemiseks, aga madalama kakaosisaldusega ja kahtlaselt odavad šokolaadid võivad ahjus hoopis tükiliseks küpseda. Väga tumedad šokolaadid ei pruugi aga oma mõrkja ja hapuka maitse tõttu sööjatele meeldida. Kui sellist šokolaadi siiski kasutada, siis võiks ehk magusust lisada ja pirukale veidi suhkrut peale puistada.

VAHVAT VASTLAPÄEVA!


Meie maiustame täna selle hiigelkukliga! Kuidas see täpselt välja kukub, ei tea, sest 1 kilo ja 6 grammist vastlakuklit polegi nii lihtne nahka pista, kui alguses tundus. Aga nalja peab ju saama, eriti kui lume osas asi naljast kaugel on. Vaatame, mis näo lapsed koju tulles teevad ...

Kukli küpsetasin samast tainast, millest tegin vaarikasüdamed. Seal postituse lõpus on ka mõned nipid, mida pärmitaina õnnestumiseks kasutan. Sellest tainakogusest tegin 4 tavasuuruses kuklit ja ülejäänud taina vormisin üheks suureks kukliks. Vahele panin moosi ja 400 ml vahukoort. Lõhnab igatahes imeliselt!

Nüüd on siis kõik variandid proovitud - klassikalised, ühe ampsu vastlakuklid ja hiigel kukkel (:

Kui hernesupist seajalad välja koogitud, siis võiks ju vurri ka teha!

Lõbusat vastlapäeva!

MAGUSAD VAARIKASÜDAMED


See oli tõeliselt hea pärmitaina päev! Mul kipub pärmitainas tavaliselt kas vähe kerkima, üle kerkima või kuivaks küpsema, aga need vaarikasüdamed õnnestusid nii hästi, et ise ka ei usu, et mina need küpsetasin. Õigel ajal õnnestusid, sest külalised tulid ja nüüd nad arvavad, et ma oskan jube hästi küpsetada (:

Oma osa on siin muidugi Nami-Nami vastlakuklite väga heas retseptis, sest just selle võtsin aluseks. Ja loomulikult ei tulnud ma ise selle peale, et tainas südameteks keerutada (idee siit). Nii kui sinna Pinteresti ära eksid, nii kaob igasugune vajadus ise mõelda. Komistad aga järjest lahedate ideede otsa ja kui aega leiad, proovid neid järele teha. No nii palju ma ikka ise mõtlesin, et retsepti oma äranägemise järgi kohendasin. Võib-olla ühel ilusal päeval on mul jälle nii palju aega, et vaimul on mahti pelae tulla ja mõnele ägedale ideele saab oma nime külge pookida.

MAGUSAD VAARIKASÜDAMED
u 12 tk

Pärmitainas
2,5 dl leiget piima
25 g pärmi
400 g jahu
100 g sulatatud võid
1 toasoe muna
1 dl suhkrut
0,5 tl soola
0,5 tl peenestatud kardemoni

Vaarikatäidis
250 g vaarikaid
1,5 dl suhkrut
1 tl peenelt riivitud apelsinikoort
1 tl vanillisuhkrut
1 sl maisitärklist

Hõõrusin pärmi 1 sl suhkruga vedelaks ja segasin leige piimaga. Lisasin umbes 150 g jahu, kloppisin ühtlaseks. Katsin tainakausi toidukilega ja jätsin sooja kohta kerkima (u 20-30 minutiks).

Kuni tainas kerkis, sulatasin või ning kloppisin muna suhkruga lahti (et sulavõi jahtuks ja muna jõuaks toasoojeneda). Seejärel valmistasin vaarikatäidise. Panin vaarikad suhkruga potti ja kuumutasin vaikselt moosiks. Lisasin apelsinikoore, vanillisuhkru ja maisitärklise ning kuumutasin kuni segu oli mõnusalt paks. Tõstsin täidise õue jahtuma.

Segasin omavahel ülejäänud jahu, soola ja kardemoni. Lisasin eelkerkinud tainale sulavõi ning segasin taina ühtlaseks. Seejärel lisasin muna ja segasin jälle ühtlaseks. Viimasena sõtkusin hulka jahusegu. Sõtkusin tainast mõned minutid, kuni see käte ja kausi küljest lahti lõi. Katsin kausi toidukilega ja tõstsin sooja kohta kerkima. Lasin kerkida kahekordseks.


Sõtkusin kerkinud taina jahusel laual kergelt läbi. Rullisin ristkülikukujuliselt lahti. Määrisin peale jahtunud vaarikatäidise. Lõikasin taina terava noaga u 3 cm ribadeks. Rullisin ribad mõlemast otsast keskele kokku ja asetasin lõikepind all võitatud vormi. Süda tekib justkui iseenesest, natukene võib kohendada ja väljavalgunud täidist tagasi südame keskele tõsta. Selliseid südameid võib küpsetada ka üksikult küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil, jättes saiakeste vahele ruumi kerkimiseks.

Küpsetasin 200-kraadises ahjus kuni saiad olid küpsed ja pealt mõnusalt pruunid (u 15 minutit).


Kuna pärmitainas on pirtsakas (armastab sooja), siis mina kasutan selliseid nippe:
  • soojendan kraaniveega kausi, milles hakkan tainast tegema (mul asuvad kausid jahedas sahvris);
  • soojendan piima - see peab käega katsudes olema leige, kindlasti mitte kuum!
  • klopin külmkapist võetud muna aegsasti lahti, et see jõuaks toesoojeneda (või hoian külma muna mõnda aega sooja veega tassis);
  • jälgin, et sulavõi ei oleks tainasse lisamisel liiga kuum;
  • sõtkun tainast soojade kätega (mul on käed pidevalt külmad);
  • käin eelkerkivat ja kerkivat tainast aeg-ajalt kontrollimas, et see üle ei kerkiks (siis on kohe haput lõhna tunda). 
  • kergitan tainast sooja radika läheduses või põrandaküttega põrandal.


MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT


Mmm... mustsõstra-šokolaaditort - see kas meeldib või ei. Mulle meeldib! Ehtne "ühe tüki" tort, aga pärast seda ühte tükki hakkad kohe järgmisest mõtlema. Samas võib mustsõstra-šokolaadi kooslus ka harjumatu tunduda ja tordi rammusus lausa vastikusevärinaid tekitada (: Eks igaüks ise otsustab, kas tahab järele teha. Retsept väikeste omapoolsete mugandustega Nami-Namist, kus tegijad on torti kiitnud. 

MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT
20-24 cm

Põhi
2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
2 sl kakaod
0,5 tl küpsetuspulbrit

Niisutamiseks
0,5-1 dl kanget mustsõstramahla

Mustsõstrakreem
3 lehte želatiini
3 sl kanget mustsõstramahla
4 dl musti sõstraid (külmutatud marjad tuleks sulatada)
0,75 dl suhkrut
2 dl vahukoort

Šokolaadikreem
1 leht želatiini (kunagi proovin ka želatiinita teha)
3 sl konjakit
150 g tumedat šokolaadi (kasutasin 56% Bitterit)
2 dl vahukoort
1-2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kaunistuseks
Šokolaadikomme

Küpsetasin tordipõhja 20 cm vormis. Võib teha ka suurema ja madalama tordi kuni 24 cm läbimõõduga vormis. Katsin lahtikäiva koogivormi põhja ja servad küpsetuspaberiga (määrin vormi küljed tavaliselt õrnalt või või õliga, et paber püsima jääks). Kuumutasin ahju 180 kraadini.

Biskviidi jaoks vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks. Segasin omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulbri ning sõelusin kuivained munavahu hulka. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks tainaks. Valasin taina vormi ning küpsetasin umbes 15 minutit, kuni koogi servad vormi küljest lahti lõid. Lasin biskviidil vormis jahtuda, siis eemaldasin vormi ja küpsetuspaberi. Vooderdasin uuesti sama koogivormi ääred küpsetuspaberiga, asetasin biskviidi vormi põhja ja niisutasin selle mustsõstramahlaga. Minul jäi biskviit niisutamisest hoolimata suhteliselt kuiv, aga mulle tundub, et selle tordi puhul just nii sobibki.

Panin mõlema kreemi jaoks želatiinilehed külma vette likku, eraldi kaussidesse.
Püreestasin mustsõstrad ja suhkru. Sulatasin šokolaadi ja jätsin jahtuma.

Vahustasin koore ja jaotasin kaheks võrdseks osaks. Väga tugevaks vahuks pole vaja vahustada, sest kreem sisaldab ka želatiini. Muidu võib juhtuda, et tugevalt vahustatud koor muutub želatiini lisamisel (kui on ka vaja veel korralikult segada) võiks.
Ühele osale lisasin mustsõstrapüree, teisele jahtunud sulašokolaadi. Maitsestasin šokolaadivahu suhkru ja vanillisuhkruga. 

Vahukoor võiks enne vahustamist olla pigem toatemperatuuril, siis on sulašokolaadi lisamine koorele hõlpsam ja šokolaad ei hakka külma koore tõttu kohe hanguma. 

Kuumutasin sõstramahla ning lahustasin selles kolm kuivakspressitud želatiinilehte. Lasin veidi jahtuda ning niristasin želatiini mustsõstra-vahukoorekreemi hulka, kreemi õrnalt segades.

Kuumutasin ka konjaki ning lahustasin selles ühe kuivakspressitud želatiinilehte. Lisasin veidi jahtunud želatiini šokolaadikreemi hulka ja segasin ühtlaseks.

Tõstsin lusikaga šokolaadi- ja mustsõstravahtu vaheldumisi tordipõhjale, ilma neid segamata. Nii peaks jääma kena marmori mustriga tort. Mul see väga hästi ei õnnestunud, sest minu šokolaadikreem tuli hästi paks (vahukoor oli liiga külm ja soe sulašokolaad hakkas selles kohe tahenema, lisaks oli mul koor ka liiga tugevaks vahustatud). Lõpptulemuse üle aga kurta ei saa.

Katsin tordi toidukilega ning lasin üleöö külmkapis tarretuda. Järgmisel päeval eemaldasin tordi ettevaatlikult vormist ning kaunistasin šokolaadiga kaetud mandlitega.

Oi, kuidas tahaks praegu ühte tükikest! (:


Pisikene piparkoogimaja


Minu jõulud hakkasid sellel aastal juba novembri alguses, kui hakkasime Nami-Nami jõulukalendrit kokku panema ja jõuluretseptidele uusi fotosid tegema. Piparkoogimaja ehitamine on meie peres igaaastane jõulutraditsioon, aga sellist minimaja ei olnud me veel ehitanud. Eks see paras nokitsemine on, aga tulemuseks on väga armas hütike, mis end mõnusasti kakao(tee/kohvi)tassi ääre peale sättida laseb. 

Sellise pisikese maja võib lahtirullitud piparkoogitainast vaba käega välja lõigata, võttes appi näiteks tikutoosi ja loogilise mõtlemise. Üks päkapikk joonestas mulle ka šablooni ja selle abiga saab eriti kiirelt ja lihtsalt pisikese maja valmis ehitada. Šablooni kasutades saab ka kergesti maja suurust reguleerida - veidi suuremaks, väiksemaks. Selle joonise järgi tehtud piparkoogimaja sobib pigem suurema tassi külge, siis mõjub ta piisavalt väikese ja armsana. Ja kes ütles, et selline majake peab olema just piparkoogitainast tehtud ja sobib vaid jõuluaega? 

Päkapikk oli kohe nii lahke, et joonestas mulle ka suure piparkoogimaja šabloonid - katus ja küljesein ning otsasein. Need on tehtud minu enda ammuste jooniste põhjal, mis kunagi ruudulisele paberile kribatud said. Selline paraja suurusega maja, mille detailid saab soovi korral ka paksema piparkoogiglasuuriga kokku liimida. Põhjalikuma majaehitamise õpetuse panin kirja siia


Mõnusat ehitamist! Ja mis kõige tähtsam - ohtralt tuhksuhkrut majade katustele, sest õues ju lund napib.

Astelpaju-piimakokteil


Astelpaju marjad on ühed mu lemmikud. Marju mulle tegelikult niisama süüa ei meeldigi, aga mulle meeldib väga see maitse, mille nad jookidele ja magustoitudele annavad. Tavaliselt ma piimakokteile ei tee. Teen smuutisid alati mahla, jogurti või keefiriga, aga selles joogis on astelpaju maitse piima omast nii palju üle, et jõin kohe kaks kokteili korraga. Hästi mõnus ja lihtne jook, mille avastasin Nami-Nami astelpaju retsepte katsetades. Mulle tundub, et teelusikatäis vanillisuhkrut muudaks selle piimakokteili juba jäätisekokteili sarnaseks (:

Astelpaju-piimakokteil

1 dl astelpaju marju
3 dl piima
maitse järgi mett
soovi korral 1 tl vanillisuhkrut

Panin kõik koostisained blenderisse ja suristasin ühtlaseks joogiks.

Astelpaju marjadest saab väga ilusat värvi mahla, tõelise vitamiinipommi. Sobib mannavahu sisse, smuutidesse, magustoitudesse ja niisama morsi tegemiseks. Panin marju ja vett võrdses koguses, suristasin blenderis ühtlaseks ja valasin läbi sõela kannu. Mõnus!


Jäätisekeeks


Komistasin ühe laheda idee otsa ja proovisin järele. Välismaistes blogides hõisatakse, et retsept koosneb vaid kahest komponendist - jäätisest ja isekerkivast jahust, aga kuna mina isekerkivat jahu ei kasuta, siis siin retseptis on koostisaineid natukene rohkem. 

Mulle meeldib mõte, et jäätisest ja jahust saab kena keeksi, kuid maitse osas ootasin natuke enamat. Samas, mida siin nii väga oodata, kui kasutad tavalist vanillijäätist? Saabki mahedamaitselise keeksi. Jäätisekeeks on niiskem, kui traditsiooniline. Vähemalt minul jäi, mõlemal korral kui katsetasin. 

Keeksi võib teha oma lemmikmaitsega jäätisest, aga üks, mis kindel - kasutama peab rammusat koorejäätist. Mida magusam, seda parem, sest siis jääb ka keeks magus. Vabalt võib lisada ka maitseaineid või muid lisandeid. Näiteks šokolaadijäätisega variandile kakaopulbrit või šokolaaditükke, vanillikeeksile rosinaid jne. Selles mõttes võib loominguliselt läheneda. Samas on alustuseks tore proovida jäätisekeeksi just nii nagu see leiutatud on - segades kokku vaid jäätise ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Kui ma raatsiksin kunagi veel jäätisest keeksi teha (jäätis on ju nii hea, mis teda ikka küpsetada), siis järgmisena prooviksin näiteks iirisejäätisega.

Retsepti leiab sellest klipist või Nami-Namist (:


Kuningannakook



Sügavkülm on sel aastal vaarikatest ja mustikatest kohe eriti punnis. Ja et ei juhtuks jälle nii nagu tavaliselt (marju jagub veel siis, kui juba värsked peale tulevad), peab neid hoolsalt kasutama hakkama. Kuningannakook on lihtne, mahlane ja marjane. Väga mõnus amps, mis toob kohe suve keelele ja meelele. Olgu veel nii palju öeldud, et "kuningannaseguks" nimetavad soomlased ja rootslased mustika-vaarika kooslust. Äkki norrakad ka? (: 

KUNINGANNAKOOK

Põhi
100 g võid
85 g suhkrut
1 muna
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kate
1 muna
80 g suhkrut (50 g kui marjad on värsked ja magusad)
1 tl vanillisuhkrut
250 g maitsestamata jogurtit
300 g külmutatud vaarikaid ja mustikaid
1 sl maisitärklist

Põhja jaoks vahustasin pehme või suhkruga heledaks. Lisasin vahustamist jätkates muna. Lõpuks segasin hulka küpsetuspulbriga segatud jahu. Tõstsin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (24 cm) ja surusin selle jahuste kätega vormi põhja ja äärtele. 

Segasin marjad maisitärklisega ja laotasin tainale. Valmisatsin katte. Selleks kloppisin muna suhkruga lahti, lisasin vanillisuhkru ja jogurti. Valasin saadud segu marjadele. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 35 minutit. 

Retsept Nami-Namist.

Imelihtne kingikarp


Isadepäev on kohe käes, kaugel need jõuludki enam on (: Isetehtud maiustused tuleb ikka isetehtud karbi sisse pakkida, olgu need siis küpsised, trühvlid või vahukommid.

Karbi tegemiseks läheb vaja kahte ruudukujulist paberit. Üks karbi põhja, teine kaane jaoks. Et kaas põhjale ilusasti peale läheks, peab kaane jaoks võetud paber olema 5 mm suurem. Näiteks, kui kasutad voltimiseks A4 suurust paberit, lõika üks 21x21 cm suuruseks, teine 20,5x20,5 cm suuruseks.  Sellistest paberitest volditud karbi sisse mahub 4 trühvlit või peotäis küpsiseid. Kõige paremini sobib voltimiseks 130-170 g/m² kaaluga paber.

Vaata klippi!


Karamellised ahjuõunad


Jamie Oliveri retsept, mille järgi olen juba kolm aastat ahjuõunu teinud. Minu arvates on need ühed maailma parimad (: No vähemalt sellest õunasordist, mida mina kasutan. Ma nime ei tea, aga sellised punapõsksed, pigem magusad taliõunad. 

Avastasin selle retsepti 2012. aastal, kui Martiinaga Lianni Kokakooli jaoks Jamie Oliveri tundi ette valmistasime. Tookord meeldisid need õunad väga ka kokakooli õpilastele. 
Kuivatatud puuviljadesse võib sellest retseptis suhtuda loominuguliselt, aga või, pruun suhkur, apelsinikoor ja ingver (mõõdukalt!) - peavad olema!



KARAMELLISED AHJUÕUNAD KUIVATATUD PUUVILJADEGA
4 keskmist õuna
50 g võid
50 g pruuni suhkrut
2 peotäit kuivatatud puuvilju (rosinaid, aprikoose, kirsse vm)
2-3 väikest suhkrustatud ingveritükki
ühe apelsini riivitud koor
1-2 sl vedelat mett

Serveerimiseks
200 ml vahukoort
1-2 tl suhkrut
näpuotsatäis kaneeli või mixed spice'i
või vanillijäätist

Mixed spice - segu, mis koosneb erinevatest jahvatatud maitseainetest nagu näiteks kaneel, ingver, vürtspipar, nelk, koriander.

Uuristasin juurviljakoorija otsaga õuntelt südamikud välja. Mulle meeldib suuri auke õunte sisse uuristada, et sisse mahuks palju täidist. Sättisin õunad ahjuvormi.
Täidise jaoks sulatasin väikeses potis või. Lisasin suhkru, apelsinikoore ja väiksemateks tükkideks hakitud kuivatatud puuviljad. Kuumutasin kuni suhkur sulas. Tõstsin täidise lusikaga õunte sisse ja peale (vedelik kaasaarvatud). Lõpuks niristasin peale veidi mett. Küpsetasin 180-kraadises ahjus 45 minutit. Küpsetusaeg sõltub õunasordist. Minul olid kõvemad sibulõunad. 

Jamie soovitab ahjuõunu serveerida maitsestatud vahukoorega. Mul unuses vahukoor seekord poodi. 

Kasutasin neid õunu (:

Konjakitorud


Juba siis, kui TKHK-s käimisest kirjutasin ja selles postituses konjakitorudest pildi ülesse panin, oli mul mõte neist eraldi postitus teha. No näed siis, ainult neli aastat ja viis kuud läks aega! Erilise tõuke selleks andis tegelikult Pille, kes ka juba ammu Nami-Namisse konjakitorude tegemise õpetust soovis. Tuletasin siis meelde, mis tunne sõrmedel on, kui tulist küpsenud tainast rulli keerata. Ai, väga valus on! Õnneks oli mul abiline, kes põhitöö ära tegi (; Aitäh, Martiina!

Konjakitorud on täitsa mõnusad! Naljakas küll, aga olen aja jooksul õppinud võikreemi hindama. See on tõenäoliselt sellepärast, et olen nüüd juba päris mitmel korral ise kodus võikreemi teinud. Ehtsast võist, muidugi! See on lihtsalt nii palju parem kui poekookide vahel olev (kreem)margariinist tehtud kreem. Loomulikult on võikreem rammus ja palju korraga ei suuda seda keegi süüa, aga teatud kookide ja tortide puhul on ta lausa staar. Nii ka konjakitorudes. Konjakist vintis võikreem koos suhkrulisest tainast küpsetatud krõbeda koonuse, tumeda šokolaadi ja röstitud metspähklitega, on lausa täiuslik kooslus kohvi kõrvale. Nostalgiline vana aja kohvikukook, mis tasub kindlasti järele proovida. 


Konjakitorude koonus on küpsetatud suhkrulisest tainast. Vähemalt nii seda kondiitrikoolis nimetatakse (seal kohtab veel teisigi toredaid sõnu nagu näiteks õhuline tainas, kobestusained, pooltoode, kukeldaja, puiste, joonistusmass, tainak jne).

Suhkruline tainas on eriline, sest see pole mingi tavaline tainas, millest valmistatakse kooki või tordipõhju. Sellest küpsetatakse hoopis õhukesi krõbedaid pooltooteid, mis vormitakse kohe kuumana, sest jahtudes muutub küpsetis kõvaks ning kergesti purunevaks. Näiteks tehakse suhkrulisest tainast torukesi või kausikesi, mis täidetakse hiljem kreemiga. Või pritsitakse pritskoti abil ahjuplaadile lilled, pitsimuster vms, küpsetatakse ja saadakse kena õrn tordikaunistus. Tainas soovitatakse valmistada päev enne küpsetamist, sest siis peaks saama eriti läikiva tulemuse. Läigib see pool, mis on vastu ahjuplaati. Valmis küpsetisi tuleb hoida kuivas soojas ruumis või õhukindlas kaanega karbis, et need ei muutuks niiskeks ja säilitaks oma kuju. 

KONJAKITORUD
15 tk

Suhkruline tainas
90 g jahu
90 g tuhksuhkrut
90 g piima
0,5 muna
1 tl vanillisuhkrut

Konjaki-võikreem
150 g 82% toasooja võid
55 g toasooja kondenspiima
75 g tuhksuhkrut
30 ml konjakit

Kaunistamiseks
150 g tumedat šokolaadi
50 g röstitud hakitud metspähkleid


Päev varem valmistasin suhkrulise taina. Panin kaussi muna, suhkru, vanillisuhkru ja piima ning segasin korralikult ja kaua, kuni suhkur oli täiesti sulanud. Lisasin jahu ja segasin veel mõned minutid. Jätsin jahedasse seisma. Parimaks temeperatuuriks peaks olema 10-15 °C. 

Järgmisel päeval katsin ahjuplaadi silikoonmatiga. Määrisin supilusikatäie tainast ringikujuliselt plaadile, nii õhukeselt ja ühtlaselt kui sain. Ühele plaadile mahutasin neli ringi. See on ka maksimum, mis tasub teha, arvestades seda, et ahjust välja võttes ja jahtudes hakkavad need kohe tahenema. 
Küpsetasin 210 °C juures 8-10 minutit. Värvus peaks jääma kollane kuni helepruun. Liiga pruuniks küpsenud ring on juba ahjust võttes nii kõva, et seda pole võimalik rulli keerata. 

Tõstsin ahjuplaadi lahtise ahjuukse peale. Aitasin noa otsaga ringi mati küljest lahti ja keerasin ruttu koonuseks. Kiiresti tegutsedes tegin samamoodi kõigi küpsenud ringidega, ise samal ajal "Ai-ai-ai!" karjudes, sest päriselt ka on näpuotsad sellisele kuumusele väga tundlikud. No ei ole sepa käsi pärinud (: Tõstsin koonused restile jahtuma. Toimisin ülejäänud tainaga samamoodi, küpsetades neli ringi korraga kuni tainas lõpuks otsa sai.



Valmistasin võikreemi. Vahustasin toasooja võid kuni see muutus heledamaks. Lisasin sõelutud tuhksuhkru, segasin läbi ja vahustasin paar minutit. Niristasin vahustamise käigus kreemi hulka toasooja kondenspiima. Lõpuks lisasin konjaki ja vahustasin veel vaid nii kaua kuni kreem muutus ühtlaseks. 


Panin võikreemi pritskotti ja täitsin jahtunud koonused kreemiga. Asetasin täidetud torud mõneks ajaks külmkappi (15-20 minutiks), et kreem taheneks. Samal ajal panin valmis kaks kaussi - ühe sulašokolaadiga, teise röstitud hakitud pähklitega. Kastsin kreemiga täidetud toru kõigepealt šokolaadi sisse, siis pähklipuru sisse. Asetasin valmis toru retsile tahenema. Konjakitorud säilivad külmkapis õhukindlas karbis kaks päeva. 
# # #

Proovisin küpsetamisel nii küpsetuspaberit, silikoonmatti kui ka õliga määritud ahjuplaati. Küpsetuspaberiga on mure selles, et see hakkab taina niiskuse tõttu lokkima ja torud tulevad lainelised. Võib-olla siis, kui hästi kiiresti tegutseda, tainas paberile ja kohe ruttu kuuma ahju,    õnnestub. Ma ei hakanud teist korda proovima, kui esimene plaaditäis untsu läks. 

Ahjuplaadiga on ka nii ja naa. Mina määrisin liiga tagasihoidlikult, sest liigne määrimine pidavat taina mullitama ajama. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud ühtegi ringi plaadi küljest lahti. Lisaks küpsetas metallplaat tainast edasi veel siis, kui ise juba ahjust väljas oli. Lõpuks küpsesid ringid lihtsalt üle.

Silikoonmatiga õnnestus kõik hästi, kui välja arvata see, et mul polnud sobiva suurusega matti. See muutis plaadi ahju panemise keeruliseks. Järeldus: tuleb soetada üks korralik ahjuplaadi suurune matt, tasub kindlasti ära mitte ainult konjakitorude tegemisel.

# # #

Vaata konjakitorude artiklit ka Nami-Namist. Seal on lisaks fotod taina plaadile määrimisest ja rulli keeramisest (;

Ananassililled


Mul on hea meel, et saan Nami-Namis retseptide katsetamisel ja artiklite kirjutamisel kaasa lüüa. Nii saavad mõnedki ammused plaanid teoks, mis on laiskuse või ajapuuduse tõttu teostamata jäänud. Nagu näiteks ananassililled. Lihtne ja armas viis tortide, kookide, magustoitude ja kokteilide kaunistamiseks. Kõige parem on teha lilled veidi alaküpsenud ananassist. Ühest ananassist saab umbes 24 lillekest. 

ANANASSILILLED

Kõigepealt koorisin ja puhastasin ananassi terava noaga "silmadest". Lõikasin nii õhukesed viilud kui vähegi sain. Panin viilud restile ja kuivatasin 100-kraadises ahjus tund aega. Võtsin ananassiviilud ahjust välja, keerasin ümber ja surusin õrnalt muffinivormi pesadesse. Panin veel mõneks ajaks ahju, kuni lilled muutusid kuivaks ja hoidsid oma kuju. 


Ananassililli tuleks hoida õhukindlas kaanega karbis ja panna koogile või tordile kaunistuseks vahetult enne serveerimist. Kui juhtub, et lill on niiskeks läinud ja longu vajunud, võib selle jälle muffinivormi pesasse panna ja uuesti ahjus kuivatada.


Olen kuulnud ka sellisest variandist, kus ananassiviilud pintseldatakse enne ahju panemist suhkrusiirupiga üle. 12 õhukese ananassiviilu jaoks keedetakse 1 sl veest ja 1 sl suhkrust siirup (kuumutatakse kuni suhkur sulab ja keedetakse 1 minut). Ma ei ole kindel, kas see aitab kuidagi lilli ka vormis hoida, aga maitsvamaks teeb küll. 

Kuidas teha muffinitele kenasid paberümbriseid?


Nii nagu Tuhkatriinu muutus imeväel printsessiks, muutuvad ka igavana näivad muffinid kerge vaevaga imeliseks külakostiks või kingituseks. Siin ei ole haldja abi vaja, piisab vaid kenast paberist, kääridest ja liimist. 

Miks ise paberümbriseid teha?
Poes pole tavaliselt selliseid nagu parasjagu vaja on (näiteks kui korraldad mõnd erilist teemapidu). Ja kui on, siis pole need oma hinda väärt. E-poed ei ole ka abiks, kui on midagi kohe täna õhtuks või homseks vaja. Nii et lähimast kunstitarvetepoest läbi ja meisterdama! Sama raha eest kaks-kolm korda rohkem ümbriseid, lisaks rõõm isetegemisest. Veel suurem rõõm on siis, kui saab ära kasutada koju seisma jäänud paberijääke.


Kuidas paberümbriseid teha?
  • Vali välja paber, millest soovid ümbriseid teha. See peab olema paraja paksusega, et lõpptulemus jääks ilus. Liiga õhuke või liiga tugev paber võivad meisterdamise käigus kortsuda/murduda. Katsu erineva paksusega pabereid, painuta neid õrnalt - see on tunnetuse küsimus. 
  • Kui väljavalitud paber mahub suuruse ja paksuse poolest printerisse, prindi ümbrise kujundid otse ilupaberile. Sageli on ilusad mustrilised paberid aga suuremad ja paksemad. Sellisel juhul on abi šabloonist. Kõige parem on teha šabloon tugevamast papist, siis saab seda mugavalt ja korduvalt kasutada. Prinditava joonise šablooni tegemiseks leiad SIIT! Vali printimise valikutest lehe suuruseks kindlasti originaal suurus (actual size).
  • Kui papist šabloon on valmis, joonista selle abil hariliku pliiatsiga vajalik arv muffiniümbriseid ilupaberile. Lõika kujundid välja. Kui soovid eriti kena tulemust lõika ülemine pikem serv välja sik-sak või lainekääridega. Sellised vigurkäärid nõuavad kindlat kätt ja veidi harjutamist. 
  • Pane väljalõigatud ümbrise üks ots üle teise (umbes 0,5 cm ulatuses), jälgi et servad oleksid kohakuti ning liimi kokku. Otsad võib kinnitada ka kleeplindiga või liimipüstolit, klammerdajat kasutades.


Pane tähele!
Väga rasvaseid muffineid ei ole mõtet kenasse paberümbrisesse panna. Rasv hakkab kiiresti läbi paberi imbuma ja jätab inetud plekid. Sama juhtub siis, kui kaunistuseks mõeldud kreem vastu ümbrist puutub. Et seda ei juhtuks, aseta jahtunud muffin enne ümbrise sisse ja alles siis kaunista kreemiga. Nii on täpselt näha, kui laialt kreemi pritsida, et see ilusale paberile rasvaplekke ei jätaks. 

Fotol on mõnusad kirsi-šokolaadimuffinid toorjuustukreemiga. Retspti leiab Nami-Namist.

Üleküpsenud banaanid? Mul on kaks retsepti!


Ei tea, kuidas see jälle juhtus, aga avastasin üks päev sahvrist seitse üleküpsenud banaani. Ühe suristasin kiiresti smuutiks, ülejäänutega oli veidi rohkem tegemist. Otsisin retsepte, kus saaks võimalikult palju banaane korraga ära kasutada. Üks minu lemmikretsept on David Lebovitzi banaanileib (originaali leiab siit), aga seda olen juba nii palju teinud, tahtsin midagi uut proovida. 

Nami-Namist leidsin kookose-banaanikoogi, mille täidisesse läheb kolm banaani. Täiesti äge kook! Poleks arvanud, et see mulle meeldib. Vanillijäätisega on see suurepärane magustoit pärast kergemat õhtusööki! Magus, rammus ja troopikahõnguline.

BANAANI-KOOKOSEKOOK

Põhi
180 g jahu
150 g võid
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
1 munakollane
1 sl külma vett

Täidis
125 g toasooja võid
85 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 muna ja 1 munavalge
1 sl nisujahu
125 g kookoshelbeid
3 keskmist küpset banaani

Segasin jahu suhkru ja soolaga, riivisin hulka külma või. Segasin sõrmedega purutaoliseks ning lisasin munakollase ja vee. Sõtkusin ühtlaseks tainaks. Surusin taina küpsetuspaberiga vooderadtud lahtikäiva koogivormi (24 cm) põhja ja külgedele ning panin umbes 20 minutiks (täidise valmistamise ajaks) külmkappi. 
Täidise jaoks vahustasin või suhkrutega kohevaks. Lisasin muna ja munavalge, vahustasin veel paar minutit. Lõpuks segasin hulka jahu ja kookoshelbed. 
Torkasin koogipõhjale kahvliga augud ning eelküpstasin 200-kraadises ahjus 10 minutit. Viilutasin banaanid. Laotasin need eelküpsenud põhjale ning määrisin peale kreemi. Küpsetaisn 180-kraadises ahjus 35 minutit. Serveerisin jahtunult, vanillijäätisega.



Teiseks guugeldasin '3 ripe bananas' ja leidsin Life, Love & Sugar blogist kaerahelbeküpsised banaaniga. Väikeste muudatustega valmisid mõnusad kodused käerahelbepätsid. Sel õhtupoolikul lugesin oma õue pealt kokku kuus 7-8 aastast poissi. Sinna need küpsised kadusidki (: 
Pealt krõbedad, seest pehmed. Krõbedus säilib, kui jahtunud küpsised õhukindlasse karpi hoiule panna. Kuna tegemist pole ülimagusate küpsistega, võib tainasse lisada šokolaaditükke, rosinaid või muid kuivatatud puuvilju. Miks mitte ka pähkleid!

BANAANI-KAERAHELBEPÄTSID

170 g võid
100 g pruuni suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
3 küpset banaani
250 g kaerahelbeid
180 g jahu
1,5 tl kaneeli
1/4 tl jahvatatud nelki
1 tl küpsetuspulbrit

Vahustasin toasooja või soola ja suhkrutega kohevaks. Lisasin muna ja kahvliga purustatud banaanid. Segasin omavahel kaerahelbed, jahu, küpsetuspulbri ja maitseained. Valasin kuivained võivahu hulka ning segasin ühtlaseks tainaks. Katsin ahjuplaadi küpsetuspaberiga ning tõstsin supilusikaga plaadile pätiskesed. Vajutasin õrnalt lapikuks. Küpsetaisn 200-kraadises ahjus 20 minutit. 





Suvikõrvitsasõõrikud tsitruseglasuuriga



Ahjus küpsetatud sõõrikud on palju enamat kui lihtsalt muffinid! Need on õhemad, igas ampsus on parasjagu glasuuri, meeldivad nii suurtele kui väikestele ja näevad nii armsad välja. Kõige suurem pluss on muidugi see, et jääb ära kuuma õliga mässamine. See muidugi ei tähenda, et ma ei tahaks ühel päeval proovida neid päris õigeid sõõrikuid teha. Praegu olen valinud kergema variandi (või siis hoopis raskema?) ja küpsetan sõõrikuid ahjus. Lastele pole suureks õnneks muud vajagi, kui ainult ühte sõõrikut. No olgu, palju sõõrikuid (:

Aga... ahjusõõrikutega on omajagu jama ka!

Kõige suurem jama - kust saada vorm? 
Paar aastat tagasi, pärast kõikvõimalike poodide läbikammimist ja juba käega löömist, leidsin kuue auguga vormi juhuslikult Maximast. See jäi mul lõpuks ikkagi kappi seisma, sest mulle meeldivad väikesed sõõrikud palju rohkem. Mõni aeg tagasi komistasin Tartu Magaziini poes täpselt sellise vormi otsa, mida otsisin. Sõpradega tegime seal poes puhta töö. Ostsime kõik vormid ära (: Esiteks oleme me sõõrikumaiad ja teiseks oli mul kevadel maja ees sõõrikukohvik. Ühesõnaga, kui otsid, siis ei leia, aga kogemata võid otsa komistada küll.

Järgmine jama - kuidas sõõrikud vormist kätte saada? 
Vormi ei tohi pesta! Kohe kindlasti ei tohi seda teha esimestel kasutuskordadel ja kohe kindlasti ei tohi seda teha nõudepesuvahendi ega kareda švammiga. Esimesed kaks-kolm korda töötab uus vorm suurepäraselt määrimata kujul, kui see pärast küpsetamist lihtsalt köögipaberiga puhtaks pühkida. Edasi läheb juba jamaks. Tuleb hakata vormi määrima, aga üks kindel variant ei toimi erinevate tainaste puhul. Mõnel juhul toimib õli, teisel või, kolmandal jahuga üle puistamine. Aga seda ei tea kunagi ette, millist varianti parasjagu kasutada. Mõnikord tulevad sõõrikud paremini kuumalt vormist välja, teinekord ei liigu enne paigast, kui täiesti jahtunud. Ühesõnaga, üks igavene jama! 

Viimane jama - kuidas saada ilusaid pontšakaid sõõrikuid?
Üldiselt kehtib sõõrikute puhul sama reegel mis muffinitegi puhul - vorm tuleb täita kolmveerandi ulatuses. Ahjus küpsemise käigus kerkib sõõrik ilusaks parajaks. Hea on, kui nii läheb! Mõnikord kerkib sõõrik nii hirmsasti, et kerkib muffiniks - ühelt poolt sõõrik, teiselt poolt muffin. Teinekord kerkib sõõrik nii vähe, et jääb poolikuks, väga kõhnaks sõõrikuks. See viimane on kole kurb vaatepilt, sõõrik oleks nagu nälga jäänud. 
Minu suvikõrvitsasõõrikutega juhtus tegelikult sama lugu. Seekord oleks pidanud pesad ääreni täis panema. Ega ma siis asjata fotot ülalt vaates teinud (:
Retsepti tegin selleks puhuks omalt poolt väikese täienduse, sooda näol. See peaks kerkimise võimet tõstma ja võib proovida täita sõõrikuvormi pesad ikkagi kolmveerandi ulatuses.



SUVIKÕRVITSASÕÕRIKUD TSITRUSEGLASUURIGA

Sõõrikud
2 suurt muna
130 g suhkrut
1,5 tl vanillisuhkrut
0,5 tl soola
1 suure apelsini mahl
poole apelsini riivitud koor
80 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
75 ml mahedamaitselist õli
150 g peenelt riivitud suvikõrvitsat
270 g jahu
1,5 sl mooniseemneid
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat

Glasuur
200 g tuhksuhkrut
2 sl sulavõid
poole apelsini riivitud koor
2-3 sl sidrunimahla

Vahustasin munad soola ja suhkrutega heledaks, kohevaks. Lisasin riivitud apeslinikoore, apelsinimahla, jogurti, õli ja suvikõrvitsa. Segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri, sooda ja mooniseemned. Lisasin kuivained munasegu hulka ja segasin kiiresti ühtlaseks tainaks, proovides tainast mitte üle segada. Jagasin taina sõõrikuvormi pesadesse (seekord vormi ei määrinud, sest mul oli üks täitsa uus vorm) ja küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 13 minutit.

Glasuuri jaoks segasin omavahel kõik koostisained. Segu peab jääma paks. Kuumutasin glasuuri mikrolaineahjus 800 W juures 30 sekundit. Glasuur muutus soojaks ja vedelamaks. Kastsin jahtunud sõõrikud ühekaupa glasuuri sisse. Kui glasuur jahtub ja kausis hanguma kipub, saab seda uuesti mikrolaineahjus täisvõimsusel mõne sekundi jooksul soojendada.


Kardemoni-mustikakokteil


See on nii mõnus kokteil! Vanill (või siis vanillijogurt) muudab joogi jäätisekokteili sarnaseks ja mis minu jaoks peamine, see jook ei sisalda banaani. Küpsel banaanil on nii spetsiifiline maitse, mis muudab kõik smuutid minu jaoks justkui ühemaitseliseks. 

Selle küpse banaani maitse pärast ei meeldi mulle näiteks ka see ülipopulaarne ühest komponendist valmiv jäätis. Proovisin seda mustikatega mahendada, ikka ei meeldinud. Samas banaani ennast söön alati hea meelega, küll mitte väga küpset (:

KARDEMONI-MUSTIKAKOKTEIL

2 dl (külmutatud) mustikaid
1 dl piima
1 dl maitsestamata jogurtit
1 tl vanillisuhkrut 
(või 1 dl vanillijogurtit)
2 tl tuhksuhkrut
2-3 näpuotsatäit jahvatatud kardemoni

Panin kõik koostisained kannmikserisse, püreestasin ja nautisin kohe.



Soome sarvekesed




Selle retsepti sai minu ema oma sõbranna käest, kes küpsetab neid suhkrust ja võist nõretavaid imemaitsvaid sarvesaiu igal aastal jõulupühade ajal. Ema ei ole mul teab mis suur küpsetaja, aga need saiakesed õnnestuvad tal alati hästi. Kui keset suve sellise hea retsepti otsa komistad, ei taha küll jõule ootama jääda! 

Valmistusviisi poolest meenutavad neid õunapirukaid, mis on ka väga head ja tasub kohe saabuva õunauputuse tarvis meelde jätta, aga suhkrusarvekeste tainas kerkib hoopis külmkapis. Pärmitainas külmkapis? Täitsa imelik jah!

Ma olen selle pärmitainaga maadelnud küll ja veel. Ei ta kerkinud sugugi ja ahjust tulid ikka ja jälle kivikõvad saiad. Kui ma ühel hetkel aru sain, et pärmitainas armastab sooja, siis hakkasin enne tainategu kaussi sooja voolava vee all hoidma ja oma käsi ka, enne sõtkumist. Mul lihtsalt on käed alati jääkülmad. Siis nagu hakkaski vaikselt looma - saiakesed õnnestusid. Ja nüüd ilmub hoopis välja pärmitaina retsept, kus tainas kerkib külmkapis. Mõistusevastane ju! Kusjuures kerkib lausa mühinga (:

Lastele maitsevad sarvesaiad väga, väga ...


SOOME SARVEKESED

7 g kuivpärmi (või 30 g presspärmi)
2 sl leiget vett
200 g võid
3 toasooja muna
200 g toasooja hapukoort (20%)
2 sl suhkrut (kuhjaga)
1/4 tl soola
7-8 dl jahu
suhkrut taina vormimiseks

Lahustasin pärmi leiges vees. (Seda, et kuivpärmi ei pea ilmtingimata jahuga segama ja võib ka vedelikus lahustada, õpetas Jamie Oliver oma Rootsi saates, kus ta valmistas neid mustikasaiu). Sulatasin või ja jätsin jahtuma. Segasin omavahel munad, soola, suhkru ja hapukoore. Lisasin sulavõi. Segasin järk-järgult hulka jahu kuni tainas lõi käte ja kausi küljest lahti. Tainas peaks jääma pigem pehme, jahuga ei maksa liialdada. Katsin tainakausi toidukilega ja tõstsin tunniks ajaks külmkappi.


Sõtkusin kerkinud taina jahusel laual kergelt läbi ja jaotasin neljaks võrdseks tükiks. Vormisin tükkidest ümmargused pätsid. Rullisin pätsid ükshaaval õhukeseks ja lõikasin 12-ks sektoriks (võib ka 8-ks). Tõstsin tainatükid suhkruga kaetud alusele. Patsutasin mõlemalt poolt, et suhkur taina külge hakkaks ning keerasin laiemast otsast alustades rulli. Küpsetasin 200-kraadises ahjus 12 minutit. 

Originaalis peaks saiakesed seest "vedelaks" jääma ehk nätsked olema ja veeretama peaks neid tavalises suhkrus. Minu omad tulid siiski pigem läbiküpsenud ja kasutasin Ameerika mustikamuffinitest järgi jäänud riivitud sidrunikoorega segartud suhkrut. Võiks proovida ka mõne pruuni suhkruga, kaneeli-suhkruseguga või miks mitte ka riivjuustuga.

Prindi retsept
. . . . .

Enne kui saiakesed ahju paned, mine vaata Nami-Nami uuenenud koduleht üle! Kindlasti hakkab seal silma põnevat lugemist, huvitavaid retsepte ja viiteid nii toiduga seotud üritustele kui uudistele. Piilu ka kaasautorite lehele ja saad teada, kes aitavad Pillel Nami-Namit lugejate jaoks huvitavamaks ja veel paremaks muuta (: 



Vaarikavõie


Vaarikad ongi varsti otsas. Sellel aastal on tõsine vaarika-aasta olnud. Purgid ja sügavkülm on täis, nüüd vaja veel kõht korralikult viimastest marjadest punni süüa (: Proovisin vaarikavõiet. Väga mõnus! Eriti niisama purgist limpsida.

Palun väga vabandust, et Koopatibi blogi teadmata kadunuks jäi. See juhtus kogemata. Plaanis oli Koopatibi kiiresti ühe õhtuga Virgaks Vispliks muuta, aga siis juhtus üks äpardus teise otsa ja nii ta läks. Igatahes, olen nüüd tagasi! Koopatibi vanad retseptid on endiselt alles - leitavad blogi otsingu kaudu ja ülevalt menüüst retseptide lehelt. Ärge pikka viha pidage! (:


VAARIKAVÕIE

5 dl vaarikaid
100 g suhkrut
2 muna
3 sl toasooja võid

Kuumutasin vaarikaid tasasel tulel aeg-ajalt segades 5 minutit. Surusin marju vastu poti seinu, et võimalikult palju mahla eralduks. Valasin vaarikad sõelale ja hõõrusin lusikaga läbi sõela. Segasin saadud püree hulka suhkru ja lahtiklopitud toasojad munad (ettevaatlikult, peene nirena). Kuumutasin vesivannil pidevalt segades umbes 10 minutit kuni segu paksenes. Mul mulises vesivann ikka korralikult ja kasutasin segamiseks visplit, mistõttu segu läks vahtu ja paksenemiseks kulus üsna vähe aega. Õigem oleks seda rahulikumalt teha 20-30 minuti jooksul, sest liiga kuumas hakkab muna küpsema ja võide sisse jäävad munatükid. Lusikaga segades ei lähe võie ka vahtu ja jääb tumedamat värvi, kui minu oma. Ühesõnaga, ma olin kärsitu (: 
Tõstsin poti tulelt, lasin segul veidi jahtuda ja segasin sisse või. Valasin steriliseeritud purkidesse.
Vaarikavõie säilib külmkapis 1-2 nädalat.



Algretsept Nami-Namist.



TRÜHVLITORT EMALE


Väikese tüdrukuna imetlesin tihti ema käsi. Need olid minu arvates maailma ilusaimad. Tahtsin  endale samasuguseid sõrmi ja küüsi, isegi samasuguseid kortsusid sõrmedele. Kuldne  abielusõrmus, mille ema vanaemalt kingiks sai, andis unistustele ainult hoogu juurde. Muidugi tahtsin ma endale veel samasuguseid musti lokke ja tumepruune silmi. Ja ema lõhna. Istusin nii mõnigi kord tema kapis riiete vahel ja lootsin, et see lõhn mulle külge jääb. Tagantjärele mõeldes on armas ja eriline tunne, et minu esimesed unistused olid seotud just emaga. Tundugu need praegu nii naljakad ja tühised kui tahes, siis olid nad minu jaoks tähtsad. Ja unistustel on teadagi komme täide minna! No olgu, musti lokke ja tumepruune silmi ma ei saanud, need napsas vend minu eest ära, aga ema käed ja selle sama kuldse sõrmuse sain küll. Minu ema unistab tähtpäevade lähenedes alati trühvlitordist. Mul on hea meel, et saan vastutasuks vähemalt selle väikese unistuse täita. Magusat emadepäeva!

TRÜHVLITORT

4 suurt muna
125 g suhkrut
60 g jahu
40 g tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
140 ml vett
30 g suhkrut
3 sl konjakit

Võikreem
300 g toasooja võid (82%)
300 g magusat kondenspiima
2 sl kakaod
2-3 sl konjakit

Trühvlipuru
140 g tuhksuhkrut
2 sl kakaod
3-4 sl sulavõid
1 sl konjakit

Eelsoojendasin ahju 170 kraadini. Vooderdasin 18 cm koogivormi küpsetuspaberiga. Kaalusin valmis kõik biskviidi koostisained. Vahustasin munavalged mikseri aeglasel käigul õrnaks vahuks. Lisasin järk-järgult suhkru ja suurendasin sammhaaval vahustamise kiirust. Vahustasin kuni vaht oli tugev ja läikiv ning mikserilabade väljatõstmisel tekkisid teravad vahutipud. Segasin munakollased lusikaga läbi ning valasin munavalgevahule. Mikserdasin aeglasel kiirusel võimalikult lühikese ajaga ühtlaseks. Liigne segamine muudab munavahu vedelaks! Segasin jahu, tärklise ja küpsetuspulbri omavahel. Sõelusin jahusegu munavahule ning segasin õrnalt ühtlaseks. Valasin taina vormi, küpsetasin 45-50 minutit,  kuni biskviidi sisse torgatud puutik kuivaks jäi. (Suurema, näiteks 24 cm vormi puhul, küpseta 190 °C juures 30-35 minutit). Lasin biskviidil veidi vormis jahtuda, siis eemaldasin vormi ja lasin täielikult jahtuda.

Immutussiirupi jaoks keetsin vett ja suhkrut kuni suhkur sulas. Lisasin konjaki, lasin jahtuda. 

Kreemi jaoks vahustasin pehme või heledaks vahuks, lisasin toasooja kondenspiima, kakao ja konjaki. Mikserdasin kuni sain koheva kreemi. 

Lõikasin biskviidi kolmeks kihiks. Panin alumise kihi tordialusele, immutasin siirupiga ning määrisin peale kolmandiku võikreemist. Asetasin peale teise biskviidikihi, immutasin ja määrisin kreemiga. Katsin pealmise biskviidikihiga, immutasin siirupiga ning määrisin ülejäänud kreemi tordi peale ja külgedele. 

Trühvlipuru jaoks segasin tukhsuhkuru ja kakao. Lisasin teelusikakaupa konjakit ja sulavõid. Mudisin sõrmedega kuni sain ühtlase, natuke niiske puru. Puistasin puru tordile, surusin õrnalt käega ka tordi külgedele. 
Lasin tordil enne serveerimist ööpäeva jahedas maitsestuda. Kaunistamiseks sobivad võikreemist lilled, šokolaadi- või martsipanivigurid, värsked marjad, pähklipuru. Mina valisin vaarikad, pistaatsiapähklid ja tumeda šokolaadi.

Prindi retsept

Retsept ilmus ka ajakirjas Kodu & Aed maikuu numbris


MÕNED TÄHELEPANEKUD

- Väiksema läbimõõduga vormis (18 cm) küpsetatud biskviidi võib pigem neljaks kihiks lõigata. 

- Kuna võikreemis ei ole nii palju niiskust nagu näiteks kohupiimakreemis, võib vähese immutamise korral tort kuivaks jääda. Mulle isiklikult ei meeldi ka väga märg biskviit. Seepärast tuleb immutamisel tegutseda sisetunde järgi. Kui tundub, et retseptis antud immutussiirupi kogusest jääb väheks, võib seda julgelt juurde keeta.

- Kui tordi tegemiseks on aega rohkem, võib biskviidi küpsetada ja immutada juba päev varem. Siis saab paremini aimu ka sellest, kas tordipõhi jääb piisavalt niiske. Jahtunud biskviidile tuleks puutikuga augud sisse torgata ja immutussiirup lusikaga aukudesse niristada. Seejärel biskviit toidukilesse mässida ja külmkappi tõsta. Järgmisel päeval kihtideks lõigata ja kreem peale määrida. Vajadusel immutussiirupit juurde keeta ja biskviidikihte veel niisutada. 

- Külmkapikülmana on võikreem ebameeldivalt kõva. Seega võiks tort enne serveerimist mõnda aega toasoojas seista, umbes 15-20 minutit.