Ploomistruudel




See postitus on täielikult pühendatud Onu õele. Miks? Sellepärast, et ta kiitis väga heaks minu liigses katsetamise tuhinas valmistatud ploomistruudli, mis mulle endale eriti ei meeldinud. Ploomistruudli retsepte otsides jäi kõlama, et leib rõhutab ploomi maitset ja täidises võiks riivsaia asemel kasutada hoopis riivleiba. Mulle jäi sellest muidugi väheks. Ma mõtlesin, et teen kohe hästi leivase struudli. Tegin taigna rukkijahust. Lõpptulemus sai minu arvates liigagi leivane ja hapu. Kuigi ahjusoojalt oli isegi päris mõnus. Panen siis kirja, mis ja kuidas. Muidugi ma ei ole kindel, kas mäletan enam nii täpselt...
Täidise tegemisel võtsin eeskujuks Maru ploomistruudli.

Vaja läheb:

150 g rukkijahu
0,5 dl sooja vett
25 g õli
1 tl äädikat

Täidis:
parasjagu palju ploome
(ostsin turult kilo, sõin päris palju ära, aga pool kilo kindlasti :)
peotäis kreeka pähkleid
3 spl suhkrut

3 viilu leiba
75 d võid
1 spl fariinisuhkrut
1 tl kaneeli


Kõigepealt valmistasin taigna. Segasin omavahel õli, vee ja äädika ning valasin vedeliku jahu hulka. Sõtkusin ja jätsin sooja seisma. Ma ei ole kindel, kas rukkijahu puhul on üldse mõtet äädikat lisada, sest taigen oli ka peale kahetunnist seismist väga mure. Äädikas seda elastseks ei muutnud.
Täidise jaoks panin pannile 3 spl suhkrut. Kui suhkur oli karamelliks sulanud lisasin pähklid ja kuumutasin neid veidi. Kreeka pähkel kaotab niimoodi töödeldes oma mõrkja maitse. Siis lisasin poolitatud ploomid ja kuumutasin veel mõned minutid. Riivleiva jaoks riivisin leivaviilud. Päris huvitav kogemus... Röstisin riivitud leiba kuival kuumal pannil. Lisasin veidi aja pärast suhkru ja kaneeli ning  kuumutasin kuni suhkur sulas. Või tuleks sulatada ja lievapurule lisada. Mina unustasin või hoopis ära. Rullisin taigna (kahjuks liiga õhukeseks, ahjus pragunes katki), valasin keskele ploomimassi, puistasin peale leivapuru ja igaks juhuks veel veidi suhkrut. Tõstsin taigna ääred keskele kokku, keerasin struudli ümber, et liitekoht jääks alla ja määrisin pealt sulavõiga. Küpsetasin 180-kraadises ahjus, täpselt ei mäleta kui kaua, aga arvatavasti 45 minuti kanti. Raske on selle struudli küpsust silmaga hinnata. Taigen on pealt nii tume, et aru ei saa, millal see pealt pruuniks läheb :)

Ma olen endiselt arvamusel, et tulemus sai liiga hapu. Soojalt oli enam-vähem ja magus vaniljejäätis oleks kindlasti asja parandanud. Aga maitsed on erinevad ja mul oli ainult hea meel, et Onu õde külla sattus. Tema arvates läks struudel seistes veelgi paremaks.

Pirnikook



Vahepeal sai tehtud väga head pirnikooki. Koduaia pirnidest. Ema külapealt tõi. Kook on magus ja mahlane. Proovisin õuntega ka, aga ei tulnud pooltki nii hea. Retsepti leidsin Sille toidublogist. Lisasin omalt poolt maitseks natuke kardemoni.

Vaja läheb:

120 g võid
3 muna
3,5 dl jahu
1,5 dl suhkrut
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
noaotsaga kardemoni
900 g pirniviile (magusatest küpsetest pirnidest)
2 spl sidrunimahla

Koorisin ja viilutasin pirnid, piserdasin üle sidrunimahlaga. See peaks tagama selle, et pirniviilud tumedaks ei lähe. Läksid ikka :) Segasin jahu küpsetusplbri ja kardemoniga. Kardemoni lisamisega tuleb ettevaatlik olla, see on väga tugeva maitsega. Pigem vähe kui palju. Ja võib selle ka lisamata jätta. Munad vahustasin soola ja suhkruga heledaks vahuks, lisasin siis sulatatud ja jahutatud või ning lõpuks jahusegu. Valasin pool taignast lahtikäiva koogivormi põhja (26 cm), kallasin peale priniviilud. Surusin pirniviile õrnalt taigna sisse ning valasin neile peale ülejäänud taigna. Esialgu tundus, et jätsin liiga vähe tainast pealmise kihi jaoks, sest väga raske oli seda pirnidele ühtlaselt laiali määrida. Päris kaetud  pirniviilud ei saanudki, aga ei juhtunud midagi hullu. Ahjus taigen kerkis ja kook sai ikka ilus ja hea. Küpsetasin 175-kraadises ahjus seni kuni kooki torgatud puutikk kuivaks jäi. Umbes tund aega.

Kukeseenemuffinid


Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii või ongi nii, et kukeseene maitset kukeseenemuffinites ja -pirukates tunda ei ole. Oma sünnipäevaks tehtud kukeseenepirukas oli peekon see, mis põhilise maitse andis. Nende muffinite puhul oli juustu maitse päris tugev. Seened on küll hamba all tuvastatavad - mõnusad vetruvalt krõmpsud, aga no ei ole seda head kukeseene maitset. Seda, mis tuleb esile siis, kui kukeseeni võis praadida ja vähese soolaga maitsestada. Jahu ja kõik need teised komponendid matavad õrna kukeseene maitse lihtsalt enda alla. Seega hakkasin mõtlema, et kui seda õiget maitset ei ole, siis pole ju mõtet kukeseeni niisama "raisata". Sööks ja naudiks neid otse pannilt. Et kui seenepirukas, siis olgu ikka tuntav seenemaitse.
Retsept raamatust "Muffinid 2". Lisasin vaid veidi basiilikut, sest see pidavat kukeseentega hästi sobima. Ja Nami-Nami uue kooskokkamise teemaga - seenepirukad- sobivad need muffinid ka kokku.

Vaja läheb:

200 g kukeseeni
5 dl jahu
1 dl kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
0,5 tl musta pipart
2 muna
2,5 dl piima
1 dl õli
120 g riivjuustu
kuivatatud basiilikut

Praadisin kukeseeni väheses või-õli segus. Maitsestasin õrnalt soolaga. Ühes kausis segasin omavahel kuivained - jahu, kaerahelbed, küpsetuspulbri, soola ja pipra. Teises kausis vahustasin munad, segasin juurde piima ja õli ning seejärel juustu ja seened. Siis segasin juurde jahusegu. Küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Isegi kui seda loodetud kukeseenemaitset tunda ei olnud, olid need ikkagi ühed head soolased muffinid, mis sai kiiresti nahka pistetud.

Karamelline õunakeeks


Noh ja kuna isa tahtis tegelikult tordi asemel õunakooki, siis tegin tema sünnipäeva puhul lisaks võileivatordile ka õunakeeksi. Retsept õe kingitud raamatust "Kelmikad keeksid". Originaalretsept on küll rabarberiga, aga isa soov on seaduseks :)
Sellest kogusest saab ühe SUURE keeksi. Kui suurt vormi ei ole, siis tasub teha pool kogusest.

Vaja läheb:

200 g võid
5 dl fariinisuhkrut
6 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
veidi soola
4 muna
1 dl purustatud sarapuupähklied
400 g õunatükke
2 sl tärklist
2 spl kaneeli-suhkru segu

Segasin kausis jahu, küpsetuspulbri, soola, vaniljesuhkru ja purustatud pähklid. Teises kausis vahustasin munad fariinisuhkruga ning lisasin sulataud ja jahutatud või. Segasin jahu munavahu hulka. Õunatükid segasin kaneeli-suhkru-tärklisesegus, et need ei vajuks vormi põhja ja segasin taigna hulka. Keeksivormi määrisin võiga ja puistasin üle mandlilaastudega, sest riivsaia polnud ja hirm, et keeks vormist välja ei tule, oli suur :) Küpsetasin 175 kraadises ahjus üle tunni. Kontrollisin keeksi küpsust tikuga. Lasin keeksil vormis umbes 15 minutit jahtuda ja kummutasin siis taldrikule.


See keeks tuli ikka tõsiselt suur, jätkus kohe mitmeks päevaks. Ja õunad hoiavad keeksi mahalsena veel tükk aega pärast küpsetamist.

Võileivatort

Nagu ema-isa sünnipäeval välja hõigati, on meie suguvõsas jõulutraditsiooniks laste tegemine. Tõestuseks see, et august ja september on sünnipäevadest kirju :)

Isa arvas, et tema sünnipäevaks torti ei tahagi, sest see on liiga magus. Parema meelega sööks ta hoopis õunakooki. Aga ma ei jätnud jonni ja tegin talle ikkagi tordi. Soolase. Elu esimese võileivatordi. Toetusin Nami-Namist leitud retseptile. Minu arvates on sealses retseptis täidise kogus liiga suur, sest minul tuli kahekihilise tordi asemel neljakihiline. See muidugi tähendas seda, et pidin käima enne poe sulgemist veel kiiruga röstsaia juurde ostmas.

Vaja läheb:

36 viilu röstleiba või -saia
400 g sinki
200 g toorjuustu
400 g Felixi kurgisalatit
3 dl majoneesi
1 dl hapukoort

Katteks ja kaunistuseks:
2 dl majoneesi
2 dl hapukoort
1,5 tl liha üldmaitseainet
riivitud juustu
mõned kirsstomatid
värsket kurki
100 g õhukesi singiviile
1 punane paprika
hakitud tilli

Segasin toasooja toorjuustu hapukoore ja majoneesiga ning lisasin väikesteks kuubikuteks hakitud singi ja kurgisalati. Lõikasin röstleibadel ja -saiadel (kasutasin mõlemaid) ääred ära ja ladusin 3x3 viilu alusele. Määrisin peale täidist ja ladusin uue kihi leibu. Kellele meeldib mahlasem võileivatort, võiks leibasid vähese puljongiga immutada. Mina ei immutanud, aga lõpptulemus oli minu arvates siiski mahlane. Kui viimane kiht täidist määritud ja leivad peale laotud, jätsin tordi toidukilesse mässitult järgmise päeva õhtuni külma seisma. Kaunistasin vahetult enne lauale panemist. Segasin majoneesi ja hapukoore maitseainega, määrisin tordi peale ja külgedele. Küljed katsin hakitud tilliga. Tordi peale puistasin riivjuustu ja kaunistasin singiviilude, tomatite, kurgi ja hakitud paprikaga.

Täitsa mõnus oli. Isale oleks kindalsti kalaga tort rohkem meeldinud, aga esimeseks katsetuseks ei julgenud seda valida.

Trühvlitort



Vanakooli trühvlitort on mu ema lemmik. See, mis pealt kaunistatud roosade ja roheliste võikreemist roosidega. Alguses mõtlesingi, et teen talle sünnipäevaks võimalikult poetordi sarnase tordi, aga võikreem oli see, mis mind lõpuks ümber otsustama sundis. Mulle endale ei meeldi võikreem üldse ja pole seda ka kunagi ise teinud... ühesõnaga eelarvamused tapsid suurejoonelise plaani. Aga kindlasti tahtsin teha tordi peale trühvlipuru ja immutada biskviiti rohke brändi või konjakiga. Ikka nii, et oleks tunda, et see pole mingi laste tort :) Brändit, konjakit ma ema-isa baarikapist ei leidnud, nii et tort sai hoopis rummise meki juurde.

Peale internetis ja kokaraamatutes tuhnimist tuli tõdeda, et midagi vanakooli trühvlitordi sarnast on tenud ainult Sille. Kuna ma olin otsustanud võikreemist loobuda, kombineerisin oma tordi lõpuks erinevatest retseptidest kokku. Hirm ebaõnnestumise ees oli suur. Mul on ju vaja kindlustunnet, et keegi on ennem midagi niisugust teinud ja see ka süüa kõlbab. Alkoholi pole ma varem toidu tegemisel kasutanud, olen selles valdkonnas eriti roheline. Sellepärast ajasid mind erinevad retseptid suurde segadusse, sest mõnes tordis oli alkoholi kasutatud vaid kaks supilusikatäit, teises aga poolteist detsiliitrit. Võtsin riski, et tort võib maanduda kompostihunnikus :)

Aga oh üllatust! Peale õe, kes ei ole veel muidugi ka 18 täis, maitses tort kõigile. See sai mõnusalt mahlane, šokolaadine, korraga magus ja mõrkjas ja parajalt kange. Onult sain hiljem pahandada, et maalt nii vähe torti kaasa tõin ja Kutt muudkui nurus alkooliga kooki.


Vaja läheb:

4 muna
2 dl suhkrut
veidi soola
1 dl jahu
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:
300 g Bitteri šokolaadi
2,5 dl vahukoort
4 spl võid

Puru:
2 dl tuhksuhkrut
2 tl sulatatud võid
2 spl suhkruta kakaopulbrit

Immutamiseks:
0,5 dl rummi
1 dl metsmaasikasiirupit

Küpsetasin lahtikäivas koogivormis (26 cm) biskviitpõhja. Selleks vahustasin munad soola ja suhkruga tugevaks vahuks ja sõelusin munavahu hulka omavahel segatud jahud ning küpsetuspulbri. Segasin õrnalt läbi, valasin vormi ja küpsetasin 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Lõikasin biskviidi pooleks ja immutasin mõlemad pooled rummi-maasikasiirupi seguga. Kreemi jaoks valasin koore potti ja panin tasasele tulele. Tükeldasin sisse šokolaadi ning segasin pidevalt kuni šokolaad oli sulanud. Siis lisasin võitükid ja võtsin segu tulelt. Jahutasin kreemi kloppides. Jahtunud kreemi määrisin kahe biskviidikihi vahele ja peale. Puru tegin sõrmedega segades. Segasin omavahel tuhksuhkru ja kakaopulbri ning lisasin vähe haaval sulataud või. Segu ei tohi jääda liiga märg, siis ei saa ilusat puru. Seega ei tohiks kogu võid korraga lisada, vaid järk-järgult. Kätega surudes sain segust lõpuks tugeva palli, panin selle veidikeseks külmkappi ja hiljem riivisin tordile. Puru tuleks tordile riivida enne, kui šokolaadikreem tordil hangub. Minul jäid servad katmata, sest panin vahepeal Kutti magama. Hiljem oli kreem aga juba kõva ja sinna ei jäänud enam midagi külge.

Kaunistamise peale ei olnudki ma mõelnud. Puhast šokolaadi enam järel ei olnud, et vigureid teha. Proovisin siis kreemi jääkidega numbreid joonistada. Kuigi panin kolm šokolaadi viite ööseks sügavkülma, lootes et neist seal asja saab, sain ainult ühte kasutada. Nii et ema ei saanud sellel aastal mitte 55 vaid hoopis 5 :)