Martsipanine puuviljakeeks



Jõulud pole kunagi varem nii märkamatult ja kiiresti möödunud. Kõik, mis ma teha jõudsin, olid piparkoogid ja puuviljakeeks... kuigi ideid oli rohkem kui väljas lund :)
Selle aasta jõulukeeks sai martsipanimaitseline. Puuviljakeeks soovitatakse nädal või kaks enne lauale panekut valmis küpsetada, et see jõuaks maitsestuda. Mina küpsetasin keeksi valmis viis päeva enne jõule. Aluseks võtsin retsepti Nami-Namist.

Vaja läheb:

250 g võid
1 dl suhkrut
näpuotsaga soola
4 muna
100 g martsipani
5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
600 g kuivatatud puuvilju (rosinaid, aprikoose, ananassi- ja papaiakuubikuid)
sarapuupähkleid
apelsinisukaadi
Amaretto likööri

Tükeldasin kuivatatud aprikoosid kuubikuteks ning segasin need teiste puuviljadega. Valasin kõik üle Amaretto likööriga ja jätsin puuviljad ööseks likku.
Järgmisel päeval vahustasin toasooja või suhkru ja soolaga heledaks vahuks. Murendasin martsipani kaussi, lisasin kaks muna ja saumikserdasin ühtlaseks. Lisasin saadud segu suhkruga vahustatud võile. Pidevalt edasi vahustades lisasin ühekaupa ülejäänud munad. Lisasin küpsetuspulbriga segatud jahu ning puuviljatükid ja segasin ühtlaseks. Tõstsn taina võiga määritud keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus kuni keeksi sisse torgatud tikk jäi kuivaks. Lasin keeksil jahtuda. Keerasin jahtunud keeksi paberisse ja hoidsin jahedas. Pintseldasin keeksi aeg-ajalt Amaretto likööriga.


Küüslauk koogi sees?



Küüslauk koogi sees? No jah. Sünnib süüa küll, aga kindlasti on paremaid variante kui see, mida mina proovisin. Retsept Namis

Üle pika aja oli hea midagi erilist katsetada, aga nii eriline kook ikkagi ei olnud, et teist korda veel küpsetaks. Küüslaugumaitset oli õrnalt tunda, aga need teised kreftised maitseained - ingver ja muskaat, olid tegelikud maitseandjad. 



No näed siis nüüd, päris maha kandnud ma ennast veel ei ole. Blogimises ma mõtlen :)


Apelsini-suvikõrvitsamoos



Ragne ja Mari-Liisi eeskujul keetsin Leena aiamaal kasvanud hiigelsuurtest suvikõrvitsatest moosi. Nende suurte jurakatega ei oskakski midagi paremat ette võtta. Inspiratsiooni sain eelmise aasta lemmikust rabarberi-apelsinimoosist ja raamatust "Hoidised". Tuli mõnusalt paks sukaadilaadne moos. Magus ja krõmpsub hamba all. Särtsu võiks ehk sidruni näol rohkemgi olla, aga nii juhtub, kui katsetad ja teed suvikõrvitsast esimest korda moosi. Nii et järgmine kord topeltkogus sidrunit!!! Kui järgmine kord ikka tuleb, sest hakkasin mõtlema, et kas see pole mitte raiskamine, kui 2 kg suvikõrvitsast saab napilt 1,5 l moosi? 

Vaja läheb:

2 kg kooritud ja seemnetest puhastatud suvikõrvitsat
2 sidrunit (veel parem 4)
3 apelsini
1 kg suhkrut

Riivisin suvikõrvitsa jämeda riiviga, sidruni ning apelsinikoore peenema riiviga. Panin suvikõrvitsa ja tsitruseliste koored kihiti 500 g suhkruga potti. Lasin seista 24 tundi. Seismise ajal eraldub kõrvitsast vedelik ning kõrvitsalaastud ei kee hiljem katki. 
Valasin tekkinud vee ära (seda on palju!), kallasin suvikõrvitsale peale sidrunitest ja apelsinidest pressitud mahla ning kuumutasin keemiseni. Lisasin ülejäänud suhkru ja keetsin aeg-ajalt segades üle poolteise tunni. Ootasin, millal külmale taldrikule tilgutatud moos tarduks, aga ma ei jõudnudki ära oodata :) Tõstsin moosi kuumutatud purkidesse, lasin jahtuda ja keerasin kaaned peale. 


Banaanileib



Ma pean nüüd oma sõnu sööma hakkama... Kunagi päris alguses kirjutasin, et ma vabatahtlikult banaani küpsetistesse ei pane. Mulle lihtsalt ei meeldi küpsetatud banaan või ka liiga küpse banaan toorest peast. Kõige vähem meeldivad mulle banaanimaitselised kommid või müslibatoonid. Selline tunne nagu sööks midagi väga keemilist. Aga pärast selle retsepti katsetamist olen ma nõus banaani täiesti vabatahtlikult koogi sisse panema ja seda kooki ka hea meelega sööma.

Banaanileib või -kook, kuidas meeldib... Mulle meeldib leib ja meeldib see, et järgmine kord ei pea ma enam kolm päeva mõtlema, mida liiga küpsete banaanidega peale hakata. Tundub, et selles David Lebovitzi banaanileiva retseptis on kõik ained täpselt paika timmitud, sest tulemus on väga mõnus - vetruv, kohev, mahlane, magus (kui üle ei küpseta!). Muidugi ka banaanimaitseline, aga mitte pealetükkivalt.


Vaja läheb:

210 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,5 tl soola
1 tl jahvatatud kaneeli
150 g suhkrut
55 g võid (sulatatud)
1 muna (toatemperatuuril)
1 munavalge (toatemperatuuril)
2 küpset banaani
125 ml hapukoort
0,5 tl vaniljeekstrakti
60 g tumedat šokolaadi

Segasin ühes kausis kõik kuivad ained. Sulatasin ja jahutasin või. Hakkisin šokolaadi. Kloppisin teises kausis muna ja munavalge vispliga lahti, lisasin sulatatud või, saumikseriga püreestatud banaanid, hapukoore, vanilje. Valasin saadud segu kuivainesegule ja segasin õrnalt läbi. Tainast ei tohi üle segada! Enne kui jahu oli täielikult segunenud, lisasin hakitud šokolaadi ja lõpetasin segamise kohe, kui viimane kuiv jahulaik segunes. Valasin taina võiga määritud vormi (kasutasin ovaalset 18 cm klaasvormi, aga sobib ka kuni 23 cm vorm) ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle 40 minuti. Kooki ei maksa üle küpsetada. Kui on näha, et see on pealt küps ja näpuga katsudes kergelt vetruv, tasub kook välja võtta, mitte üleliia pruuniks küpsetada. Maitseb hästi nii leigelt kui jahtunult. Seisab pehme mitu päeva.

Ajab ikka vihale küll...



Nädalavahetusel tegin seda beseekattega õunakooki ja kirjutasin blogisse pika jutu valmis... Tavaliselt ma ühel päeval kahte postitust ei tee ja sellepärast kirjutan mõnikord asju ette. Või jäävad mõned asjad lihtsalt pooleli...

...aga vahepeal oli internetiühendus kadunud ja Blogger ei salvestanud tervet juttu ära. No ma tahtsin siis kaval olla ja copy-paste teha. Nässu läks midagi, ära kustutasin kõik. Mul oli meeles see Ragne postitus ja lugesin ruttu kommentaarid läbi, et mis tegema peab. Aga liiga hilja oli.

Nüüd jäi Kutt magama, võtsin ennast uuesti kokku ja kirjutasin kõik uuesti. Hea meel oli, et ikkagi viitsisin, sest oli teine pikemat sorti postitus. Ja kui ma siis eelvaadet lugedes otsustasin, et üks lõiguvahe on vaja koomale tõmmata... juhtus kõik uuesti!!!!!! Pagan küll! Proovisin siis jälle kõiki Ragne kommentaarides pakutud variante, aga ei aidanud miski...

Niigi on viimasel ajal neid postitusi väheks jäänud, sest linnas ma naljalt korralikke pilte ei saa ja see kirjutamine võtab ka omajagu (une)aega... ühesõnaga, isu läheb ära niimoodi :(

Olen proovinud ka nii, et kirjutan teksti ennem mujal valmis ja siis kopeerin blogi tekstikasti, aga ei sobi minu arvuti võimalused ja Blogger kuidagi omavahel kokku. Kõik on paigast ära (kirjastiilid ja reavahed jne) ja muutmine ei õnnestu mitte kunagi. Säh sulle kooki moosiga. Jääb hea retsept seekord üles panemata. Kolmandat korda lihtsalt pole enam tuju...


Pildid panen kiuste üles :)

Meil maal


Hilissuvi kasvuhoones...


... ja vaarikates


... ja kuuri all

... ja niisama aias





... valged ja punased




... ja kaheksa oranži


Koerad on meil ka kõrvitsakarva. Üks kurjem kui teine.




Sügis on värvipliiatsid juba välja otsinud...


Pihlakas ja jõgi "ajavad üle"





Seda kõike valvab meie kodu kaitseingel



Kaneeli-õuna juustukook



Mul on üks kiiks... lisaks kõikidele teistele kiiksudele muidugi. See kiiks ei luba mul juua piima, millel on tänane kuupäev või süüa ükskõik millist toiduainet, mille pakendilt vaatab vastu eilne kuupäev. Kui ma tean, et sink oli parim enne tänast päeva, siis ei muuda seda minu jaoks söödavaks ei praadimine ega küpsetamine. Rääkimata sellest, et ma seda lihtsalt võileivale lõikaksin. 

Selle kiiksu pärast tahan ma ka kõiki kooke ja torte kohe peale valmimist süüa, kuigi ma tean väga hästi, et paljud neist vajavad pikemat aega "tõmbamiseks". Mind tabab kerge ärevus, kui ma tean, et mõni muna või piimatooteid sisaldav hõrgutis on mitu päeva seisnud (mis muidugi ei tähenda, et ma neid kogemata söönud ei oleks). Aga kui jutt on küpsetatud juustukoogist... ma ütlen seda nüüd väga raske südamega... aga ikkagi ütlen (: ...minu arvates on küpsetatud juustukook kõige parem siis, kui ta on seisnud kaks ööd. Mitte kolm või viis tundi ega ka üleöö nagu tavaiselt retseptides soovitatakse. Küpsetatud juustukooki pole mõtet teha, kui tahad õhtuks külalistele midagi lauale panna. Juustukoogi tegu tuleb ette planeerida. Ja mul ongi kahju, et emale sünnipäevaks tehtud kook sai külmas seismiseks aega ainult ühe öö. Eile õhtul meile kaasapandud torditükk oli täna hommikul tunduvalt maitsvam! Aga kolm ööd seisnud kooki ma sellegipoolest enam proovida ei julgeks (:


See kook on mõnusalt kreemine ja õhuline. Mitte üleliia kaneeline. Õhuliseks muudavad koogi munavalged, mis tuleb eelnevalt vahustada ja siis juustukreemile lisada. Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".

Vaja läheb:

100 g võid (külma)
150 g jahu
1 spl suhkrut
1-2 spl külma vett

Kate:
750g toorjuustu (toasooja)
160 g suhkrut
3 muna 
180 ml vahukoort
1 tl jahvatatud kaneeli
2 õuna (koorimata)
veidi sidrunimahla

Valmistasin koogipõhja. Segasin jahu suhkruga, riivisin hulka külma või ja segasin näppudega purutaoliseks. Lisasin nii palju külma vett, et taigen muutus ühtlaseks. Surusin taina ühtlaselt küpsetusaberiga vooderdatud koogivormi põhja ja asetasin juustukreemi tegemise ajaks sügavkülma (sügavkülma selleks, et põhi eelküpsetamise ajal oma kuju hoiaks).

Kreemi jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, suhkru, kaneeli ja munakollased ühtlaseks. Lisasin vahustamata koore. Vahustasin munavalged ja lisasin kahes osas ettevaatlikult segades toojuustukreemile. 

Torkisin külmunud koogipõhja kahvliga auguliseks ja eelküpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit (kuni põhi muutub helepruuniks). Jahutasin ja valasin peale toorjuustukreemi. Ladusin koogile õhukesed sidrunimahlaga piserdatud õunaviilud ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle tunni. Jätsin valmis koogi lahtise uksega ahju jahtuma. Katsin koogi köögirätiga ja tõstsin ööseks külmkappi. 

Järgmine kord olen targem:
- lõikaksin õunaviilud fileerimisnoaga hästi õhukeseks. Mida õhemad viilud, seda kenam jääb koogi pind. Õhukesete  õunaviilude ääred küpsevad armsasti laineliseks;
- teeksin äärtega koogipõhja, siis jääb kook paremini "hoidma";
- serveeriksin kooki ülejärgmisel päeval;
- ei serveeriks kooki külmkapikülmana, vaid laseks tal vähemalt pool tundi toatemperatuuril seista.


Martsipanist lilled



Ei-ei, ma ei ole vahepeal niisama jalad seinal vedelenud. No olgu, natuke siiski (: Aga selline suvi oli ju... Juba igatsen. Tegelikult olen vahepeal päris palju blogimisväärseid küpsetisi ahjust välja võtnud, aga kuna ma ühel hommikul otsustasin, et mul on fotokale uut objektiivi vaja, sest vanaga kohe üldse enam ei saa, siis nagu kiuste ei tule enam ükski koogipilt isuäratav välja. Sellepärast ongi mul jäänud kirja panemata näiteks beseekattega õunakook, hästi šokolaadised tassikoogid toorjuustukreemiga, juustukook röstitud ploomidega, vürtsikas õunakook (Elina köögis), šokolaadikeeks kuivatatud kirssidega, ploomimuffinid, vaarikapirukas... Kui on valgus, siis pole kooki, kui on kook, siis pole valgust või on kook juba otsas...

Eile oli natuke valgust ja olid lilled. Ema-isa pulma-aastapäevaks tegin trühvlitorti. Külmkapist leidsin ammu unustatud värvitud martsipani, mis Mehhiko muffinitest üle jäi. Meisterdasin tordile kaunistuseks kolm lille - idee poolest peaksid roosid olema. Minu päris esimesed martsipanist lilled! Sada korda olen mõelnud, et peaks proovima, nüüd siis lõpuks sain tehtud. Natuke paksud ja karvased tulid, aga üldiselt jäin tulemusega rahule. Harjutamine teeb meistriks ja pildi panen siia just sellepärast, et oleks hea võrrelda, kui ma lõpuks meistriks peaksin saama (:
Enne lillede tegemist vaatasin seda videot.

Päikesekuivatatud õunad



Sellel aastal on nii vähe õunu. Ploomidest ja kirssidest rääkimata. Neid viimaseid ei saanud isegi niisama maitsmiseks ühtegi. Õunad kukuvad ka enne valmis saamist puu otsast alla. Hirmus kõvad ja hapud on, aga kooki kannatab teha küll. Ja talveks kuivatada samuti. 

Vahelduseks kuivatasin imeõhukesi õunaviile. Ja mitte ahjus või saunalaval, vaid hoopis päikese käes. Lõikasin puhastatud ja kooritud õunad juurviljakoorijaga õhukesteks viiludeks ja ladusin ühekaupa puhtale paberile. Jätsin õunad õue päikese kätte kuumalainet nautima ja õhtul nokkisin kuivanud viilud paberi küljest ära. Paarile paberilehele said liiga õhukesed viilud, mis ei tulnudki enam paberi küljest lahti, vaid kuivasid sinna kinni. Need lehed nägid välja nagu kunstiteosed. Olekski võinud ühe ära raamida ja kööki seinale riputada :) 

Võiks arvata, et nii õhukestel õuntel pole maitset, aga need on vägagi särtsakad. Lisaks ilusa erksa värviga. Krõbedad nad ei ole, selliseid saab ahjus kuivatades, aga krõbedale ahjumüslile annavad mõnusat maitset küll. Rääkimata sellest, et neid on niisama mõnus näksida. 

Maasika-halvaatort


Üks järjekordne Nami-Nami retsepti katsetus. Kokkuvõttes väga maitsev, aga tordipõhja ei õnnestunud retsepti järgi teha. See jäi liiga vedel, et koogivormi suruda, mistõttu lisasin päris palju jahu. Lõpptulemuseks küll krõbe, kuid ilmselgelt liiga paks tordipõhi. Sellepärast ma põhja retsepti praegu kirja ei pane. Peaks hakkama mingeid ümberarvutusi tegema, aga sellise kuumusega küll ei viitsi. Hea vabandus, tegelikult ei ole matemaatika mulle kunagi meeldinud :) Aga põhjaks sobib hästi liiva- või muretaigen või hoopis küpsistest põhi. See tuleks eelküpsetada (va küpsistest põhi), jahutada ning seejärel katta täidise ja maasikatega. 


Täidis on väga maitsev ja selle retsepti panen küll siia järgmiseks korraks kirja.

Vaja läheb:

2 dl vahukoort
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
100 g halvaad
1-2 l värskeid maasikaid

Hakkisin halvaa suure kööginoaga peeneks ja segasin kohupiimaga. Vahustasin koore ja segasin kohupiima hulka. Valasin täidise eelküpsetatud tordipõhjale ja kaunistasin maasikatega. Osad maasikad võib ka tükeldada ja kreemi sisse segada. Maitseb hästi kohe, aga veelgi paremini järgmisel päeval.

Ema palus, et ma teeksin tema sõbrannale sünnipäevaks ka väikese sümboolse tordikese. See kukkus niimoodi välja...


Hea tuju munad


Mina oskan küll pisiasjadest rõõmu tunda. Need maamunad on nii nunnud, et neid ei raatsigi koogi sisse panna :)


Brita nii ja teisiti


Ma tean küll, miks ma seda kooki varem teinud pole. Juba ammu lugesin retsepti ja kuulasin, kuidas  teised Britat teevad, aga mulle tundus, et see on hullumeelne mässamine. Lõigata pooleks kook, millel on beseekate??? Vahepeal sain muidugi targemaks - koogipõhi tuleb lõigata küll pooleks, aga mitte nii nagu tavaliselt biskviidiga tehakse. Põhi tuleb lõigata lihtsalt kaheks võrdseks tükiks, mis hiljem üksteise otsa tõstetakse. Noh, siis ma itsitasin tükk aega enda üle, aga koogi küpsetamiseni ikkagi ei jõudnud. Enda lohutuseks tean öelda, et ma pole ainuke, kes selle koogi retsepti lugedes asjast esimesel hetkel valesti aru on saanud :D
Igatahes, see ammu teada-tuntud ja külapeal maitstud Brita on nüüd minu armastus esimesest küpsetamisest (: Ühest korrast ei piisanud. Esimesele järgnes kohe teine. Üks metsmaasikatega, teine tumeda põhja ja aedmaasikatega. Mõlemad ülimaitsvad (eriti järgmisel päeval) ja muidugi sõltuvust tekitavad. Retsept siit.

Vaja läheb:

Põhi:
150 g võid
125 g suhkrut
3 munakollast
110 g jahu (tumeda põhja jaoks võtsin 100 g jahu, millele lisasin 2 spl kakaopulbrit)
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima

Kate:
3 munavalget
175 g suhkrut
mandlilaaste

Vahele:
4 dl vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl suhkrut
maasikaid vm värskeid marju

Eraldasin munakollased valgetest. Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks vahuks ja lisasin edasi vahustades ükshaaval munakollased. Segasin jahu küpsetuspulbriga (ja kakaoga) ja lisasin jahu vaheldumisi piimaga võivahule. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja silusin noaga ühtlaseks.
Vahustasin munavalged tugevaks vahuks ja lisasin seejärel suhkru. Vahustasin kuni munavalge muutus tugevaks ja läikivaks. Määrisin munavalgevahu ühtlaselt tainale ja puistasin peale mandlilaastud. Küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit kuni põhi oli küpsenud. Käisin aegajalt põhja küpsust kontrollimas, aga heleda Brita põhja suutsin ikkagi ära kõrvetada...
Lõikasin jahtunud koogi kaheks võrdseks tükiks. Ühele tükile valasin peale suhkrutega vahustatud koore ja ohtralt maasikaid. Seejärel tõstsin peale teise koogitüki. Kooki võib kohe serveerida, aga mulle tundub, et teise päeva Brita on maitseküllasem. 


Karamellijäätis



On üks jäätiseputka, millest ma ei suuda kunagi niisama mööda jalutada, sest ma tean, et seal müüakse ühte minu lemmikut - karamelli-pohlajäätist. See on segu vaniljejäätisest, karamellijäätisest ja pohlamoosist. Ja kui ma juba Rüütli tänavale satun, läheb meelest see suur hunnik E-aineid, mis poejäätises peidus ja me istume Kutiga sinnasamasse tänavapingile ja naudime suurt portsu jäätist. Ja muidugi Onu ehitatud Rüütli tänavat ka (:

Aga kodune karamellijäätis on loomulikult veelgi parem. Ma ei tea, miks see karamelline maitse mulle äkki nii meeldima on hakanud. Seekord tegin jälle rammusama variandi. Kohe üldse ei meeldi, kui jäätis sügavkülmas kivikõvaks külmub. Retsept siit, tegin väiksema koguse.

Vaja läheb:

5 munakollast
150 g suhkrut
3 dl vahukoort
3 dl kohvikoort (või piima)

Vahustasin munakollased 60 g suhkruga kohevaks vahuks. Kuumutasin vahu- ja kohvikoore potis keemiseni ja valasin ettevaatlikult munavahule. Segasin korralikult läbi ja valasin segu uuesti potti. Kuumutasin tasasel tulel umbes 10 minutit kuni segu muutus paksemaks. 
Panin ülejäänud suhkru potti ja kuumutasin kuni suhkur muutus karamelliks. Mida kauem kuumutada ja tumedamaks suhkur kõrvetada, seda tumedama värvi ja mõrkjama maitsega jäätis tuleb. Lisasin valmis karamelli peenikese nirena pidevalt segades kuumale muna-kooresegule. See oli päris ehmatav, sest karamell hakkas sisisema ja jäi jaheda vispli külge kinni. Õnneks segunes siiski ilusasti. Jäätisesegu soovitatakse enne külmutamist läbi sõela valada. 
Jahutasin segu külmaveevannis ja panin paariks tunniks külmkappi. Valmistasin jäätise jäätisemasinas. 


Budapesti rull




Otsisin, mis ma otsisin, aga ei leidnud, kust see kook oma nime on saanud ja miks ta just Rootsis nii populaarne on. Sain ainult teada, et ungarlased ise pole Budapesti rullist midagi kuulnud :) Retsept jäi juba ammu Nami-Namist silma. Hoolimata sellest, et käimas on uus kooskokkamine ülinämmal teemal, ei ole ma veel turule jõudnud ja nii tassisingi poest koju hoopis purgi mandariine.

Upsiderohke koogitegu oli. Viimasel ajal olen nii palju biskviiti küpsetanud, et kallasin suhkru automaatselt kaussi munavalgetele peale. Tegelikult tuleb munavalged ennem tugevaks vahuks vahustada ja alles siis suhkur lisada. Päästsin, mis päästa andis... Siis võtsin külmkapist ainukese endale teadaoleva konservipurgi ja avasin selle. Ups! Purustatud tomatid. Vahukoore vahustasin ka üle. Ja mina ei tea, mis nipiga seda kooki rulli keeratakse, kui see juba plaadilt transportimise käigus mureneb. Asja tast lõpuks ikkagi sai. Hästi magus ja pähkline. Järgisin täpselt retsepti, kuna testisin seda Nami-Nami fotokampaania raames, aga minu maitse ihkaks järgmine kord vähem pähkleid ja suhkrut, rohkem vahukoort ja mandariine. 

Vaja läheb:

5 munavalget
100-150 g sarapuupähkleid
2-3 dl suhkrut 
1 dl jahu
2 spl kakaopulbrit
3 spl mandlilaaste

Täidis:
3-4 dl vahukoort 
300 g purk konserveeritud mandariine (järgmine kord ostaks suurema purgi :)

Peenestasin pähklid köögikombainis, segasin juurde jahu ja kakaopulbri. Munavalged tuleb vahustada kõigepealt tugevaks vahuks ning lisada siis vähehaaval suhkur. Vahustada kuni vaht on paks ja läikiv. Segasin pähklisegu munavahu hulka ning määrisin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 150-kraadises ahjus 15 minutit, siis keerasin temperatuuri 175 kraadini ja küpsetasin veel 5 minutit. Lasin täielikult jahtuda. Kummutasin biskviidi puhtale küpsetuspaberile ning eemaldasin põhja küljest paberi. Vahustasin vahukoore, segasin hulka nõrutatud mandariinitükid ja määrisin täidise biskviidile. Keerasin koogi paberi abiga rulli. Kuna pähklibiskviit on tunduvalt tugevam/tihkem kui tavaline, siis kipub see kergesti murenema. Valmis koogil lasin paar tundi külmas seista ning enne serveerimist puistasin peale tuhksuhkrut.

Kuti sünnipäevatort




Sellest pidi tulema kahe kastiga rekka, aga tort tuli rohkem tavalise veoauto moodi. Kuigi külalistele meeldis ja tort maitses hästi, ei saa ma oma tundeid väljendamata jätta, et ise ma teostusega rahule ei jäänud. Põhjuseks kiirustamine, unustamine ja vahukoorega kaunistamise raskused suvisel ajal :) Aga kui see korraks kõrvale jätta, siis sai päris vahva ja lõbus tort. Lapsed olid kõik huvitatud rattaga torditükist ja imeilusatest suurtest maasikatest, mis õde hommikul Viljandi turult tõi. 

Valisin välja selle maasikatordi retsepti ja tegin kõigepealt proovitordi, et katsetada, kuidas auto kabiin ja kaunistamine õnnestuvad. Tort tuli ülimagus, mistõttu otsustasin vähema suhkru ja tavalise biskviidi kasuks. 

Et vedel täidis biskviidi vahel püsiks, oli vaja sobivat vormi. Veidike mõõtmist, lõikamist, kleepimist ja papist tordivorm oligi valmis ning täitis oma ülesannet suurepäraselt. Katsin papitükid fooliumiga, põhja ja küljed tõmbasin lisaks veel toidukilega üle. 


Tordi jaoks kulus kaks heledat ning üks tume biskviit ja suur kausitäis maasikakreemi (ligi kaks kilo). Tegin kolm maasikatorti (sellist nagu pildidl). Kahest said kastid ja ühest kabiin. 
Kabiini jaoks lõikasin tordi pooleks. Lühemast poolest lõikasin täisnurkse trapetsi ja tõstsin selle pikema poole peale. 

Katsin kõik tordi osad kohupiima-vahukoore seguga ning kaunistasin vahukoorega. Kabiini osa jaoks värvisin vahukoore kakaoga beežiks. Väikese proovitordi kaunistasin safraniga värvitud vahukoorega, mis nägi väga armas helekollane välja, aga sünnipäevahommikul ei olnud mahti mässama hakata. 

Panen kirja kogused, mis kuluvad ühe tordi (ühe kasti) tegemiseks. Sellise suure autotordi jaoks tuleks torte teha kolm.  


Vaja läheb:

3 muna
1 dl suhkrut
0,5 dl jahu
0,75 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit
immutamiseks apelsinimahla

Kreem:
3 dl vahukoort
200 g metsmaasikajogurtit
400-500 g viilutatud maasikaid
2-3 spl suhkrut
sidrunimelissi
4 lehte želatiini
0,5 dl apelsinimahla

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks ja sõelusin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus 7-9 minutit. Lasin biskviidil jahtuda ja lõikasin selle pikuti kolmeks võrdseks tükiks. 

Kreemi jaoks vahustasin koore suhkruga, segasin juurde jogurti, viilutatud maasikad ja hakitud sidrunimelissi. Paisutasin želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit ja sulatasin 0,5 dl kuumas apelsinimahlas. Jahutasin veidi ja segasin kreemi hulka. Immutasin biskviiti apelsinimahlaga ja ladusin põhjad kreemiga vaheldumisi vormi. Pealmiseks kihiks jätsin biskviidi. Jätsin tordi ööseks külma tarretuma.

Suure tordi katmiseks kulus umbes 500 g kohupiimapastat, mis oli segatud 200 ml vahustatud koorega. Kaunistamiseks kulus 3 või 4 pakki vahukoort (täpselt ei mäletagi enam), umbes 1,5 kg maasikaid, üks pakk väikeseid Domino küpsiseid, kaks kollast šokolaadinööbikest, veidi tumedat šokolaadi ja kaks tordivulkaani. 

# # # # #

Kuna Kuti sünnipäev on peale jaanipäeva, siis otsustasime teha grillivaba sünnipäeva. Eelmisel aastal see ei õnnestunud, aga sellel aastal küll :) Et oleks järgmisel aastal hea meelde tuletada, panen siia kirja, mis laual oli:

- puuviljabool saabuvatele külalistele (kaks osa viinamarjamahla, üks osa ananassimahla, üks osa gaseeritud vett + tükeldatud värske ananass, õunatükid ja viinamarjad);
- erinevad tikuvõileivad (leib, sai, merevaik, värske kurk, paprika, praetud minifrikadellid, sink, juust, salatileht);
- "hiirekesed" - täidetud munad (majonees, sinep, redis, till, roheline sibul, rosinad silmadeks);
- melonist "siilid" - poolitatud melonisse lükatud puuviljatikud (maasikas, kiivi, viinamari, virsik);
- lavašikrõpsud merevaigu ja maitserohelisega;
- kirju koer;
- keedetud värske kartul;
- külm kodujuustukaste (kodujuust, hapukoor, tomat, kurk, till);
- kodused kotletid;
- värske salat;
- kodus küpsetatud leib;
- küüslauguvõi;
- autotort.

SUUR AITÄH kõikidele abistajatele!!!



Kahju, et fotokat polnud käeulatuses, kui tordivulkaanid põlema panin. Oli teine kadunud nagu vits vette :)


Singipirukas sinihallitusjuustuga



Üks hästi lihtne ja maitsev pirukas, mida olen päris palju küpsetanud. Kui ma õigesti mäletn, siis on retsept raamatust "Pirukad 2".

Vaja läheb:

500 g pärmi-lehttainast
300 g kalkunisinki (võib ka tavaline sink olla)
1 punane paprika
1 väike purk ananassitükke
100 g sinihallitusjuustu
2 muna
3 dl kohvikoort
musta pipart
soovi korral soola (juust ja sink on omajagu soolased!!!)

Rullisin taina õhemaks ja asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tainas tuleks rullida suuremaks kui plaat, siis jäävad pirukale ilusad krõbedad ääred. Torkasin kahvliga tainasse mõned augud. Puistasin pirukapõhjale kuubikuteks lõigatud singi, paprika ja nõrutatud ananassitükid. Kloppisin munad lahti, segasin juurde kohvikoore ja kahvliga purustatud sinihallitusjuustu. Valasin muna-kooresegu pirukale ja küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 25-30 minutit. 

Väike hapuoblikatort




Natuke jäi ikka kripeldama, kui vahepeal mõtlesin, et ma RMK tordivõistlusest osa ei võta. Mõned ideed justkui olid, aga need polnud nagu need õiged... Ja siis lugesin, et Aet tegi hapuoblikajäätist. Kui jäätise sisse sobib, siis sobib ju tordi sisse ka (: No vot, näpud hakkasid sügelema ja süda taguma, et mis ja kuidas ja kui palju ja millega koos... 

Esialgu ei tulnud midagi paremat pähe kui biskviit põhja ja vahukoor-kohupiim peale. Tahtsin katsetada, kas hapuoblikamahl ja želatiin üldse koostööd teevad. Suurest hirmust, et želatiin haput ei armasta, kuumutasin oblikamahla keemiseni, mispeale selle ilus roheline värv pruunikasroheliseks muutus. Samas jäi tort ikkagi mõnusalt heleroheline ja oblikamaitseline. Aga midagi oli puudu. Ema arvas, et liiga lame, isa kommenteeris, et üks rabarber kõik (: Kutt oli ainult vahukoorekaunistustest huvitatud.

Kuna teemaks on loodus, siis tahtsin tordipõhja ka midagi põllult või metsast. Kogemata komistasin maal  koridoris korvi otsa, millest leidsin purgi võilillemett. Rohkem ei olnudki vaja mõelda. Isa rabarberi jutt viis selleni, et lisasin kreemile kaneeli. 
Ilus heleroheline välimus oli riski väärt - teise tordi tegin toormahlaga. Kreem tarretus ja tort sai tunduvalt maitseküllasem. 

Selle katsetuse käigus sündis minu jaoks täiesti uus tordipõhi - meebiskviit. See sai hapule kreemile vastukaaluks mõnusalt magus, tavalisest biskviidist tihedam ja tugevam. Kindlasti teen seda veel mõne teise tordi põhjaks, ehk mitte nii magusana...


Vaja läheb

Meebiskviit:
1 muna
0,25 dl suhkrut
veidi soola
3 spl võilillemett
0,25 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Hapuoblikakreem:
2 dl vahukoort
1 dl maitsestamata kahupiimapastat
2-3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
0,5-1 tl kaneeli
0,5 dl värsket hapuoblikamahla
1,5 tl želatiini

Vahustasin muna suhkru ja soolaga tugevaks vahuks. Segasin ettevaatlikult hulka võilillemee ning sõelusin ja segasin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (18 cm) ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7 minutit. 
Kreemi jaoks vahustasin koore, lisasin kohupiimapasta ja maitseained. Valasin juurde värskelt pressitud hapuoblikamahla. Leotasin želatiini külmas vees (u 0,5 dl), sulatasin kuumaveevannil, jahutasin ja segasin kreemi hulka. Valasin kreemi jahtunud tordipõhjale ja tõstsin tordi ööseks külma. 


Praeguseks on juba uusi mõtteid, mida ja kuidas oleks võinud teha, aga kolm hapuoblikatorti järjest on liig, mis liig. Kui ühel ilusal päeval jälle hapuoblikaisu tuleb, siis võib-olla proovin täiendatud variandi ka ära (: 

Kuna maal kaalu ei ole, siis ma ei oska täpselt öelda, kui palju hapuoblika lehti kulus, et saada 0,5 dl mahla. Suur sõel oli kuhjaga täis. Selleks, et mahla kätte saada, rebisin lehed väiksemaks ja saumikserdasin peeneks. Panin saadud segu marli sisse ja pigistasin mahla välja. 



Kahepäevasele oblikakorjamisele vastutasuks sain puugi. Mitte kunagi ei ole ükski puuk mind tahtnud ja nüüd, kui otsustasime terve pere ära vaktsineerida, on puugid kallal. Kurivaim oli öö otsa mu põlveõndlas maiustanud enne, kui jaole sain. 


Rabarbrišarlott


No ei tule vaimu peale. Kaks tordivõistlust on käimas (see ja see) ja ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kooli lõpp tõi kaasa sellise pingelanguse, et nüüd tahaks ainult niisama vedeleda (kus pagana kohas see päike on?) ja üldse mitte millestki mõelda. Veel vähem midagi välja mõelda. Siin ongi järjekordene retseptikatsetus ja pilt Nami-Nami fotokampaania tarbeks. Midagi neile, kes armastavad vähemagusaid torte. Muide, see on minu esimene šarlott. Kindlasti mitte viimane...



Vaja läheb:

Rullbiskviit:
3 muna
1 dl suhkrut
0,5 dl jahu
0,75 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

2 dl kohupiima
1,5 dl moosi

Täidis:
5 dl tükeldatud rabarberit
0,5 dl suhkrut (päris hapu jääb, suhkrut ikka oma maitse järgi!)
1 kaneelikoor
2 tl želatiini
0,5 dl vett
2 dl vahukoort

Kõigepealt valmistasin rullbiskviidi. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks. Seejärel sõelusin hulka ja segasin ettevaatlikult juurde omavahel segatud kuivained. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 8 minutit (NB! Esimese 5 minuti jooksul ei tohi ahjuust avada, muidu vajub biskviit kokku). Kallutasin valmis biskviidi lauale suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja tõmbasin paberi biskviidi küljest ära. Segasin kohupiima moosiga, määrisin jahtunud põhjale ja keerasin biskviidi rulli. 
Vooderdasin kausi toidukilega nii, et kile servad ulatusid üle kausi ääre. Lõikasin rullbiskviidist 2 cm suurused viilud ja ladusin kausi põhja ning äärtele (ehitasin kausi sisse rullbiskviidist kausi). 
Täidise jaoks valasin poti põhja natuke vett, lisasin tükeldatud rabarberi ja kaneelikoore ning keetsin kuni rabarber muutus pehmeks. Lisasin suhkru ja jahutasin segu külmaveevannis. Panin želatiini 5 minutiks vette likku ja vahustasin vahepeal vahukoore. Sulatasin želatiini kuumaveevannil ja segasin rabarberi hulka. Kõige lõpuks segasin juurde vahustatud koore. Valasin täidise rulbiskviidist kaussi, tõstsin kile servad koogile ja jätsin tordi ööseks külma seisma. 
Kuna täidis ei ulatunud päris rullbiskviidi servani, lõikasin järgmisel päeval üleliigse serva ära. Asetasin serveerimisaluse kausi põhjale ja keerasin kausi ettevaatlikult ümber. Eemaldasin kile ja kaunistasin tordi vahukoore ja maasikatega. 

Kirsikeeks valge šokolaadiga



Olin täiesti veendunud, et viimane karbitäis külmutatud kirsse läks jäätise sisse, aga ei. Sügavkülm ei taha kuidagi tühjaks saada, leidsin veel ühed kirsid. Keeksi isu oli. Retsept raamatust "Kelmikad keeksid".

Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
125 g võid
1 dl piima
1 tl riivitud sidrunikoort
poole sidruni mahl
100 g valget šokolaadi
3,5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
200 g värskeid või külmutatud kirsse (maasikaid või vaarikaid)

Vahustasin munad suhkruga kohevaks vahuks. Lisasin sulatatud ja jahtunud või, seejärel piima, sidrunikoore ja -mahla ning tükeldatud šokolaadi. Segasin juurde küpsetuspulbriga segatud jahu. Kõige viimasena segasin ettevaatlikult juurde külmunud kirsid (kui kasutada külmutatud marju, siis ei tohiks neil lasta eelnevalt sulada, vaid tuleks lisada need tainale külmunud kujul). Valasin taina keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Enne ahjust väljavõtmist proovisin puutikuga keeksi küpsust. Kõige paremini maitses keeks leigena.