Kohupiimakook



Klassikaline. Pole mõtet lisadagi, et maitsev on, aga lisan ikka... Kohupiimakookidega on alati see jama, et nende tegemist peab ette planeerima. Minul näiteks ei ole kunagi lihtsalt niisama kahte pakki kohupiima külmkappi seisma jäänud. Et vaatad kappi ja mõtled - ohhoo, teeks kohupiimakooki. Ühest pakist ju ei piisa, et ühte korralikku kooki küpsetada. Ja koguste poolitamine oleks lihtsalt narrimine. Aga seekord sai siiski maiasmokkasid narritud. Eesotsas minu endaga. Oleme Kutiga maal ja siin on koogimaiaid tunduvalt rohkem kui meil kodus. Aga nagu tavaliselt, oli külmkapis vaid pool vajaminevast kohuiimakogusest. Nii et poolitasin kõik allolevas retseptis kirjapandud kogused ja küpsetamise ajad. Oli ikka raske küll koogist mööda käia ja mõelda, et teistele peab ka jääma :) Oleks tahtnud isu täis süüa. Retsept veel viimaseid nädalaid minu riiulis pesitsevast "Nutika perenaise kokaraamatust". Tundub, et päkapikud tassivad selle kellelegi kuuse alla. Ikkagi uus ja vaid veidi sisse piilutud...

Vaja läheb:

200 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
5 dl jahu
2 tl vaniljesuhkrut

Kate:
500 g kohupiima
3 muna
1 dl suhkrut
veidi soola
1 dl hapukoort
2 spl jahu
1 dl rosinaid
riivitud sidrunikoort

Vahustasin pehme või suhkruga, lisasin muna, vaniljesuhkru ja jahu. Segasin ühtlaseks. Surusin taigna küpsetuspaberiga kaetud vormi põhja ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 10 minutit. Katteks kloppisin munad soola ja suhkruga lahti, segasin juurde kohupiima, hapukoore, sidrunikoore ja jahus veeretatud rosinad. Valasin segu eelküpsetatud põhjale ja küpsetasin veel 35-40 minutit, kuni kook oli pealt kuldseks küpsenud.

Meepräänikud



Sirvisin "Nutika perenaise kokaraamatut", mille ostsin kunagi sõbrannale kingituseks ja mis küllamineku ärajäämise tõttu hoopis minu riiulis pesitseb. Seal on täitsa nutikaid asju :) Need meepätsikesed paistsid nii isuäratavad, et kummitasid mind ööselgi. Võtsingi nende tegemise ruttu ette. Krõbedad ja maitsvad said. Glasuuri ei viitsinud teha, puistasin pätsikestele hoopis pärlsuhkrut.


Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
veidi soola
150 g võid
8 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
3 spl suhkrustunud mett
1 tl jahvatatud kaneeli
0,5 tl purustatud nelki
0,25 tl jahvatatud muskaatpähklit
pärlsuhkrut

Vahustasin munad suhkru ja soolaga. Sulatasin või, lisasin mee ja segasin kuni mesi sulas. Lisasin maitseained. Segasin segu munavahu hulka. Lisasin ka küpsetuspulbriga segatud jahu ja segasin ühtlaseks. Panin taigna pooleks tunniks külmkappi. Vormisin kätega pätsikesed, puistasin üle pärlsuhkruga ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 20 minutit.
Jahtunud pätsikestele võib peale määrimiseks valmistada ka suhkruvõõba. Selleks tuleb kiiresti ühtlaseks segada 200 g tuhksuhkrut kahe munavalge ja 1 spl sidrunimahlaga.

Seenesai



Väga lihtne ja maitsev küpsetis supi kõrvale... Ka ilma seenteta... näiteks ürtide, seemnete või miks mitte singiga. Maitsevõid või toorjuustu peale ja sobib järgmisel hommikul tee kõrvale ka mõnusasti. Algne retsept, mis on pärit raamatust "Ahjusoojad saiad-leivad", sisaldab tegelikult šampinjone ja lisaks veel 2,5 dl hakitud suvisibulat. Sibulat mul polnud ja šampinjonid asendasin kukeseentega.

Vaja läheb:

2,5 dl nisujahu
2 dl täisteranisujahu
4 tl küpsetuspulbrit (ei saanud aru, miks nii palju, aga panin igaksjuhuks ikka :)
0,5 tl soola
1 pressitud küüslauguküüs
2 spl hakitud peterselli
2,5 dl kukeseeni
1 muna
1,25 dl keefiri
peale puistamiseks linaseemneid

Ajasin pannil õli kuumaks, lisasin pressitud küüslaugu ja kuumutasin minuti jagu. Lisasin seened (olid juba varem võiga läbi praetud) ja peterselli ning jätsin jahtuma. Segasin omavahel jahud, soola ja küpsetuspulbri. Kloppisin muna lahti, segasin keefiriga ning lisasin seentele. Kallasin segu jahu hulka ja segasin ühtlaseks. Panin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja vormisin jahuste kätega kettaks. Määrisin pealt piimaga ja puistasin peale linaseemneid. Küpsetasin 175 kraadises ahjus veidi üle 45 minuti.

Trühvlid



Kui ma Kuti käest küsisin, et mis me issile ja vanaisadele isadepäevaks kingime, sain vastuseks: "Kommi!" Mõte hakkas mööda poe kommiriiulit jooksma, aga peatus õige pea, sest sisse sadas uus mõte - ise kommi teha. Ma pole suurem asi trühvlimeister ja sellepärast saigi sellest kommiteost üks Ups!iderohke ettevõtmine. Mässasin koos emaga. Esialgne plaan Kutti kaasata, ei tundunud enam mõistlik. Koostisained oleks siis lihtsalt enne trühvlite valmimist nahka pistetud.


Esimesel pildil olevaid šokolaadi-pähklitrühvleid polnud üldse plaanis teha, sest tume šokolaad pidi kuluma teisel pildil olevate martsipanitrühvlite katmiseks. Aga võta näpust. Mina olen alati kogemust oma parimaks õpetajaks pidanud. Ei loe, et olen eelnevalt raamatutest tarkuseterasid noppinud, ikka on vaja risti vastupidi teha. Valasin kuuma koore sulanud šokolaadi peale, et seda vedeldada. Ups! Juhtus see, mida raamatust lugenud olin. Šokolaad läks tükki ja kõvaks. Lubasin endale, et enam ma kunagi nii ei tee, sest nüüd tean kindlalt, et isegi pisike tilk vett on võimeline kõik ära rikkuma.
Puistasime tükki läinud šokolaadi sisse purustatud röstitud sarapuupähkleid ja ema valas törtsu kangemat kraami ka hulka. Ma ei pannud tähelegi, mis pudeliga ta seal ringi askeldas, oli see nüüd konjak või mis... Vormisime siis pallikesed ja veeretasime küpsisepurus. Jahedas seistes muutusid need trühvlid päris kõvaks. Eks nad olid tegelikult ühed suured õnnetusehunnikud algusest peale, aga maitsesid sellest hoolimata hästi.

Minu lemmikud olid martsipanitäidisega trühvlid. Nende tegemiseks kulus u 200g martsipanimassi, 40 g röstitud sarapuupähkleid, 100 g tumedat šokolaadi. Martsipani mässisime ümber terve pähkli ning kastsime pallikesed kahvli abiga sulatatud tumeda šokolaadi sisse. Neid komme aitas Kutt ka teha. Tema puistas trühvlitele värvilisi kaunistusi. Kui trühvleid jahedasse transportisin, sain aru, et mõni minut veel ja lõikelaud oleks lõplikult kärssama läinud. Ups! Olin selle kommide šokolaadi kastmise ajaks kuumale pliidiplaadile asetanud.


Valge šokolaadi trühvlid kuivatatud jõhvikatega suutsin ka nässu keerata, kuigi see kooslus on minu arvates iga kell kordamist väärt. Mõnikord ma lihtsalt ei suuda retseptis antud kogustest kinni pidada ja tahan törtsukese üht või teist rohkem panna. Mõõtsin täpselt 1 dl koort potti, aga kuna koorepakk oli veel näpuvahel, valasin natuke juurde... No nii oleks tahtnud, et need maiused veidi kõvemad oleks tulnud. Need said aga nii pehmed, et jäid süües näppude külge kinni. Ups!

Nende trühvlite tegemiseks kulus 200 g valget šokolaadi, 1 dl vahukoort (ma paneks järgmisel korral 0,75 dl), parasjagu kuivatatud jõhvikaid. Koore ajasin potis keema, tõstsin tulelt ja valasin sisse šokolaaditükid. Segasin kuni šokolaad ära sulas ning lisasin siis tükeldatud kuivatatud jõhvikad. Jätsin segu külma tahenema ja tunni-kahe pärast oleks pidanud neist pallikesed vormima. Segu pehmuse tõttu see ei õnnestunud ja kasutasin kahte teelusikat, et midagi ümmargust tulemuseks saada. Peale puistasin veel jõhvikaid.

Tore kogemus oli igatahes. Ja ema sai ka nüüd kindlasti targemaks (: Ja šokolaad pole mingi selline nähtus, millesse niisama kergelt suhtuda. Ta kurivaim on pirtsakas ja temaga peab ettevaatlik olema.

Vaarikarull



Mis isadepäev see ilma koogita on!? Tegin rullbiskviiti vaarika toormoosi ja vahukoorega. Lihtne, kiiresti valmiv ja väga väga maitsev.

Vaja läheb:

4 muna
2 dl suhkrut
1 dl jahu
1 dl tärklist
veidi soola
1 tl küpsetuspulbrit

vaarika toormoosi
200 ml vahukoort
100 g mandlilaaste

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Vahustasin munad soola ja suhkruga tugevaks vahuks ja segasin ettevaatlikult hulka omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus ligi 10 minutit. Kummutasin valmis biskviidi lauale suhkruga kaetud küpsetuspaberile, määrisin peale vaarikamoosi ja keerasin rulli. Tõstsin jahedasse ja lasin koogil seista üleöö. Järgmisel päeval röstisin kuival pannil mandlilaastud kuldseks. Vahustasin koore tugevamaks vahuks, määrisin rullbiskviidile ning puistasin üle mandlilaastudega.

Profitroolid



Nami-nami keedutainateemalisest kooskokkamisest inspireerituna tegin isadepäevaks lõhe- ja singitäidisega profitroole. Kuna maal viskas mikser vedrud välja (just siis, kui mul oli plaanis rullbiskviiti ja keedutainast teha), tegin taigna puulusikaga segades. No see on paras sport, aga siiski täiesti teostatav. Keedutainas õnnestus seekord paremini. Vähemalt saavutasin õige konsistentsi, sest võtsin lisaks ühe muna, mida vähehaaval taignale lisasin kuni see paraja paksuse saavutas.

Proovisin ära ka vee piserdamise küpsetusplaadile, et taskud pealt kõvad ei jääks. Põhimõtteliselt toimis, kuigi üks plaaditäis taskuid tuli ikkagi väga krõbeda koorikuga, sest unustasin need liiga kauaks peale kuumuse maha keeramist ahju. Nüüd lugesin veel ühest nipist. Selleks, et liigne niiskus taskute seest välja pääseks, tuleks valmis tuuletaskud puutikuga läbi torgata ja siis mõnes ajaks tagasi ahju panna.


Keedutaigna retsept on sama, mis luikedelgi. Täidised olid seekord soolased, aga samuti hästi lihtsad.

SINGI - ANANASSITÄIDIS:

200 g maitsestamata toorjuustu
100 g suitsusinki
väike purk konservananassi
soola
pipart
kaunistamiseks värsket tilli

Singi ja ananassi hakkisin peeneks ja segasin koos maitseainetega toorjuustu sisse. Lasin külmas mõned tunnid maitsestuda.

LÕHETÄIDIS:

200 g maitsestamata toorjuustu
100 g soolalõhet
1 spl hakitud tilli
valget pipart
kaunistamiseks sidrunit, tomatit

Panin kõik ained kaussi ja saumikserdasin kreemiks. Lasin samuti mõned tunnid külmas maitsestuda. Poest ostetud soolalõhe osutus väga soolaseks, nii et ka kreem sai veidi liiga soolane.

Martsipanivahvlid



Viimasel ajal on kogu aeg hirmus martsipani isu. Haarasin poest ühe kangi kaasa, et midagi eriti lihtsat ja kiiret küpsetada. Korraks mõtlesin pannkookide peale, aga vahvlipanni ostu on ju ka vaja õigustada. Kunagi tundus, et ilma vahvlipannita on võimatu elada :) Säh sulle, praegu on ta ikkagi rohkem riiulis kui kasutuses. Natuke kahtlesin, kas raatsin martsipani üldse vahvlitaigna sisse panna... Alguses panin pool, maitse jäi liiga nõrk. Panin teise poole juurde ja siis oli juba aimatav, millega tegu. Ootasin tegelikult veelgi tugevamat maitset, aga selle saavutasid vahvlid alles järgmisel päeval. Need kaks viimast, mis ma järgmiseks hommikuks pildistamiseks kõrvale panin, olid juba tunduvalt martsipanisemad ja hästi krõbedad.

Vaja läheb:

50g võid
1 spl suhkrut
1 muna
veidi soola
2,5 dl piima
3,5 dl jahu
1 tl vaniljesuhkrut
180 g martsipanimassi (mandli)

Sulatasin ja jahutasin või. Pudistasin martsipanimassi kaussi, lisasin muna, poole piima kogusest ja segasin saumikseriga ühtlaseks. Lisasin ülejäänud piima, sulatatud või, suhkru, soola ja vaniljesuhkru. Segasin ühtlaseks ning lõpuks lisasin jahu. Pintseldasin vahvlipanni õliga, küpsetasin vahvid parajalt pruuniks ja keerasin kuumalt rulli.

Kohupiimaluiged



Nami-nami uus kooskokkamise teema on keedutainaküpsetised. Mul tuli kohe Mulgi Kelder ja Viljandi kohvik meelde, kust ma juba kooli ajal šokolaadiekleere ostmas käisin. Need on lihtsalt nii head. Seda tõestab ka see, et mõnikord, nii vanade aegade mälestuseks, kui ma kohvikust läbi hüppan, et ekleere osta, on need juba otsas. Nii et minu arvates pole peale lõunat üldse mõtet Viljandi kohvikusse minna :)

Keedutainast olen korra varem teinud. Olin siis 14 või 15. Mul oli väga hea pinginaaber, kes oskas igasuguseid pirukaid ja kooke küpsetada. Ta käis mul külas ja õpetas, kuidas tuuletaskuid teha. Ja kui ta ei oleks paar aastat tagasi ära kaugele maale kolinud, siis oleksin ta kindlasti vanade aegade mälestuseks luigekesi sööma kutsunud. Kahju...

Neid luigekesi olen ma juba ammu teha igatsenud. Idee ja retsept on pärit raamatust "100 kooki 3". Alati kui raamatust koogiideed otsin, jään neid vaatama. Mõtlesin, et kui enne ei tee, siis lihavõttepühadeks ikka. Aga nüüd oli ju piisavalt põhjust...

Vaja läheb:

3 dl vett
100 g võid
veidi soola
1 tl suhkrut
3,5 dl nisujahu
4 muna

Täidis:
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
1 dl suhkrut

Kuumutasin potis vee, või, soola ja suhkru keemiseni. Vedelik tuleb vaid korraks keema lasta, et sellest ei aurustuks liiga palju vett. Vastasel juhul ainete vahekord muutub ja küpsetised ei õnnestu nii nagu  peaks. Tõstsin poti tulelt. Segasin miksri ja tainakonksude abiga korraga juurde kogu jahu ning segasin kuni tainas lõi poti servade küljest lahti. Tõstsin poti tagasi pliidile ja kuumutasin tainast väga madalal kuumusel pidevalt segades 2 minutit. Selle aja jooksul jõuab tainas läbi kuumeneda ja jahu piisavalt paisuda, mis on taina õige konsistentsi seisukohalt väga oluline. Kui kaks minutit möödas, tõstsin poti tulelt ja lasin tainal 5 minutit jahtuda. Siis lisasin ükshaaval munad. Valmis tainas on õige konsistentsiga, kui see valgub tõstetud lusikalt aeglaselt maha ning tekkinud tainakuhjakesed säilitavad algse vormi.

Minu taigen sai liiga paks ja tihke. Ju ma siis ei mõõtnud jahu piisavalt täpselt või aurustus alguses kuumutamisel liiga palju vett. Kuna mul oli eeltöö tegemata, ei julgenud ma vedelikku lisada. Hiljem lugesin, et liiga tihke taina puhul tuleb võtta üks lahtiklopitud muna ja hakata seda osade kaupa lisama kuni taigen saavutab õige konsistentsi. Mina aga panin oma tihke taigna kohe kondiitripressi ja surusin küpsetuspaberile pätsikesed luikede kehade jaoks ja konksukesed kaelade jaoks. Küpsetasin 200 kraadises ahjus ligi 20 minutit, keerasin kuumuse maha ja jätsin veel 10 minutiks suletud uksega ahju. Küpsetamise ajal ei tohi mitte mingil juhul ahju ust avada esimese 10 minuti jooksul, muidu vajub tainas lössi. Tõstsin tuuletaskud jahtuma ja segasin kokku täidise ained. Lõikasin taskutel kaanekesed pealt ja lõikasin need pooleks, et saada luikedele tiivad. Tõstsin täidise taskusse, asetasin peale tiivad ning kaela. Puistasin üle tuhksuhkruga.



Hoolimata tihkest tainast, kerkisid tuuletaskud ilusasti, kippusid vaid pealt veidi murenema. Selleks, et tuuletaskud pealt väga kuivaks ei küpseks ja ilusasti kerkiksid, soovitatakse plaat järgmiselt ette valmistada - plaat määrida küpsetusmargariiniga, pritsida sinna peale jääkülma vett ja kallutada liigne vesi maha. Rasva külge jääb just paras veehulk, mis aurustudes ei lase pealispinnal kõvaks küpseda enne kookide küllaldast kerkimist.

Nami-namis on välja toodud ka peamised vead keedutaigna valmistamisel ja nende põhjused. Panen need siia ka kirja, siis hea teinekord meelde tuletada.
  • Mitteküllaldane kerkimine: tainas oli kõva (sitke).
  • Tuuletaskud on laialivalgunud: tainas oli vedel, palju mune. Jahu, ei ole keetmisel küllaldaselt läbi kuumenenud.
  • Tuuletaskud on panni külge kleepunud: pann oli määrimata.
  • Tuuletaskutel on lõhenenud põhjad: pann oli liigselt võiga määritud.
  • Tuuletaskud on ahjus alla vajunud: ahju uks avati liiga vara ning taskuid puudutati vara.
  • Tuuletaskute pinnal ja külgedel on suured lõhed: ahi oli liiga kuum.