Suitsukalapirukas



Kui ma pühapäeva õhtul koju jõudsin ja külmkapi ukse lahti tegin, oli pilt selge. Meil on vahepeal päkapikud käinud. Keset tühja külmkappi laiutas lohakalt paberisse mässitud pakike. Lõhnas kahtalselt suitsukala moodi. Kahtlast polnud seal tegelikult midagi, sest paberist kooruski välja suur suitsulatikas. Ja nii see maitsev pirukas sündiski. Retsept siit.



Vaja läheb:

2 dl jahu (panin pooleks täisterajahuga)
100 g võid
1-2 spl külma vett
noaotsaga soola

Kate:
200 g suitsukala
100 g värsket spinatit
1 spl võid
2 muna
2 dl kohvi- või vahukoort
soola, pipart
100 g riivjuustu

Riivisin külma või kaussi, lisasin jahu, soola ja supilusikatäie külma vett ning sõtkusin ühtlaseks tainaks. Määrisin pirukavormi võiga ja surusin taina vormi põhja ja äärtele. Torkisin kahvliga läbi ja panin katte tegemiseks külma.
Lõikasin spinatilehtedest laiad ribad ning hautasin neid pannil võis paar minutit. Puistasin kala pirukapõhjale, seejärel laotasin ühtlaselt peale spinati ning riivjuustu. Kallasin üle muna-koore seguga. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kuni pirukas oli pealt pruun ja muna hüübinud. Ühesõnaga unustasin kella vaadata :) 

Leivasupp rabarberiga



Leivasupp on minu lemmik juba lapsepõlvest. Eriti maitsev on see siis, kui rosinatega ei koonerdata. Õppisin selle magustoidu tegemist vanaemalt. Tema ei vahustanud leivasuppi peale keetmist mitte kunagi. Onu aga teab oma lapsepõlvest, et leivasuppi tehakse samamoodi nagu mannavahtu ja rääkis mulle augu pähe, et ma ka niimoodi teeksin. No vahtu minemisest oli asi kaugel, võib-olla natuke kergemaks ja õhulisemaks läks, aga sellist mannavahu efekti leivasupiga ikka ei saavuta. Minu arvates saab kreemisema magustoidu hoopis siis, kui keetmisaega pikendada. Tavaliselt keedan leivasuppi 15-20 minutit, aga seekord oli toimetamist nii palju, et enne 50 minutit polnud mahti potti tulelt tõsta. Tulemus sai tavalisest kreemisem ja mõnusam.

Vaja läheb:

400 g leiba (kasutasin peenleiba)
500 g rabarberit
1 l vett
200 g suhkrut
1 kaneelikoor
kaks suurt peotäit rosinaid 
vaniljesuhkrut

Sellest kogusest saab potitäie magustoitu, nii et tegelikult on täitsa mõistlik kogused poolitada. Mul oli lihtsalt vaja kõik seisma jäänud leib ära kasutada. Suhkru ja rabarberi kogustesse võib loominguliselt suhtuda :)
Õhtul murendasin leiva potti, tükeldasin juurde rabarberi ja valasin peale vee. Hommikul lisasin kaneelikoore, suhkrud ja rosinad ning keetsin tasasel tulel ligi tund. Leivasuppi tuleb käia aegajalt lusikaga mööda põhja segamas, et see põhja ei kõrbeks. Peale keetmist võtsin kaneelikoore potist välja,  vahustasin jahtunud magustoidu miksriga ning serveerisin hapukoorega. 

Rabarbri-mandlipirukas



Eelmisel nädalal tehtud rabarberitort oli nii üllatavalt hea, et otsisin veel paar tordiretsepti, mida kindlasti tahaks proovida. No näiteks šokolaadine rabarberitort. Aga vahepeal üks selline kooslus, mida on erinevates blogides taevani kiidetud. Martsipan ja rabarber. Täitsa imestasin, et Namis oli üks selline retsept pildita, nii et jällegi võimalus katsetada ja fotokampaanias hääli koguda. Kusjuures loosiõnn mulle korra juba naeratas (:

Koogipõhi tuli hästi mure, nii et ka päris jahtunud peast oli koogitükki raske vormist välja tõsta (pildil olev tükk on taldrikule transporditud äärmise ettevaatlikkusega (: Ja mahlane rabarber kippus martsipani pealt maha voolama. Hapu rabarber ja magus martsipan sobivad tõepoolest suurepäraselt kokku, nii et hoolimata eelnevast on tegemist väga hea ja maitsva koogiga. Kui ma ükskord ometi endale väikesed keraamilised vormid ostan, siis järgmine kord teeksin seda kooki just nendes. Serveeriks vormis nagu magustoitu. 

Vaja läheb:

Põhi:
150 g võid
1 spl tuhksuhkrut
3,25 dl jahu
1 munakollane
1-2 spl külma vett

Kate:
200 g riivitud mandlimassi
6-7 dl tükeldatud rabarbrit
0,5 dl suhkrut
1 tl ingveripulbrit

Peale:
1 dl paksemat maasikamoosi
1-2 spl külma vett

Hakkisin või, suhkru ja jahu puruseks. Kusjuures ma vaatasin retsepti valesti ja panin ühe supilusika asemel terve detsiliitri suhkrut. Kuna martsipan on hästi magus, siis olen täitsa kindel, et see supilusikatäis on selle põhja jaoks piisav. Lisasin munakollase ja supilusikatäie külma vett ja sõtkusin taina ühtlaseks. Surusin taina võiga määritud koogivormi (25 cm) põhja ja äärtele ja torkisin kahvliga läbi. Panin katte tegemise ajaks külmkappi.
Koorisin ja tükeldasin rabarbri, segasin suhkru ja ingveripulbriga. Riivisin külmkapist võetud mandlimassi, jaotasin ühtlaselt koogipõhjale ning kallasin peale rabarbritükid. Katsin vormi pealt küpsetuspaberiga ja küpsetasin kooki kõigepealt 200-kraadise ahju allosas 20 minutit. Seejärel eemaldasin küpsetuspaberi ja küpsetasin veel 10-15 minutit. Jahtunud koogile määrisin pintsliga maasikamoosi, mille segasin eelnevalt veega. 

Rabarberitort



Meil on maal kaks rabarberi kasvukohta. Esimese hooga vaatasin, et ei saagi veel kooki teha, sest varred on liiga peenikesed. Kuidagi ei oleks raatsinud neid ülesse kiskuda. Aga sada meetrit eemal, teises kasvukohas, vaatasid vastu juba päris lopsakad lehed ja tugevad rabarberivarred. Tükk aega tagasi jäi Namist üks rabarberitordi retsept silma ja salvestasin selle endale eksamitordi nime alla. Mõtlesin, et kui lõpueksami ära teen, siis võiks seda kevadist torti teha. 

Uskumatu, harjumatu ja kerge on olla... ja tegelikult ei ole see mulle veel päriselt kohale jõudnud, et mul ongi nüüd kool läbi (: Ja ma ei valeta, kui ütlen, et esimese lapse kõrvalt koolis käimine oli minu jaoks kuradima raske. Siinkohal pean ütlema eriti SUURED tänusõnad Onule ja meie mõlema vanematele, kes siis, kui mina tarkust taga ajasin, Kutil silma peal hoidsid. Ilma teieta poleks see võimalik olnud! Aitäh! 
Kaks aastat tagasi, kui minu kursuse omad lõpetasid, ütles üks kursaõde uhkelt, et tema on nüüd diplomeeritud teenindusjuht. Ma olin kade, kohe väga kade. Aga enam mitte (:


Nii naljakas, kuidas peale pikka küpsetamise pausi tuleb ennast lausa motiveerida, et saaks jälle küpsetamise lainele. Aga see on ainult korraks. Nii kui köök magusat lõhna täis, hakkavad mõtted juba  uue koogi ümber tiirlema. 
See rabarberitort on hästi mahlane ja värske. Meeldib eriti neile, kes ei armasta magusaid torte. Sööjatelt pälvis tublisti kiidusõnu.


Vaja läheb:

Põhi:
4 muna
1,5 dl suhkrut
1,5 dl jahu
0,5 dl tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:
300 g keedetud ja püreestatud rabarberit
300 g kohupiima
1,5 dl suhkrut
sidrunimahla

Niisutamiseks:
1,75 dl vett
2 spl sidrunimahla

Kaunistuseks:
200 ml suhkru ja vaniljesuhkruga maitsestatud vahukoort
kiivit
rohelisi viinamarju
rohelist marmelaadi
sidrunimelissi

Kõigepealt valmistasin biskviidi. Vahustasin munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Sõelusin ja  segasin ettevaatlikult hulka omavahel segatud kuivained. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 7-8 minutit. Lõikasin jahtunud biskviidi kolmeks võrdseks tükiks.
Kreemi jaoks tükeldasin rabarberi (umbes 5 keskmist vart) ja panin vähese veega potti. Keetsin viis-kuus minutit kuni rabarber oli pehme. Valasin liigse vee ära ja püreestasin rabarberi saumiksriga. Valasin püree kohupiima hulka, lisasin suhkru ja segasin ühtlaseks. 
Immutasin koogipõhja sidrunimaitselise veega, määrisin peale kohupiimakreemi. Tõstsin peale järgmise biskviidi, immutasin ja määrisin peale kreemi. Kõige pealmiseks kihiks jäi kohupiimakreem. Tõstsin tordi külma (soovitatavalt vähemalt neljaks tunniks), vahetult enne serveerimist katsin vahukoorekihiga, kaunistasin vahukoore, kiivi, viinamarjade ja marmelaadiga. Sidrunimeliss alles pistis nina mullast välja, aga kõrvenõges ajas kaunistamisel ka asja ära (: 


Kui vahukoor tugevaks vahuks vahustada, püsivad tordipritsiga tehtud kaunistused väga hästi. Ja tundub, et praegused poe vahukoored kauem vahustades nii kergelt juba võiks ei lähe. 

Beseeküpsised



Jäätiseteost ülejäänud munavalgetest tegin beseed. Oma esimeses samateemalises postituses unistasin valgest beseest. Seekord olin kannatlik ja saingi mitte küll päris lumivalged, aga siiski valged küpsised. Ma ei kasutanud kõva besee retsepti (koosneb ainult munavalgetest ja suhkrust), aga küpsetasin küpsiseid ikkagi nii nagu kõva besee tegemisel ette nähtud - kolm tundi 75-kraadises ahjus, vahepeal ahjuust lahti hoides, et liigne niiskus välja pääseks. Lisaks sellele, et besee jääb mõnusalt krõbe ja ei kleepu hammaste külge, saab niimoodi küpsetades enamvähem valged beseed.


Aluseks võtsin Nami-Nami "Kummituste" retsepti, et sellelgi kuul fotokampaanias osaleda. Kuna mul oli munavalgeid rohkem, siis suhkru koguse arvestamisel lähtusin "Suure küpsetamisraamatu" tarkusest, et ühe munavalge kohta tuleb võtta neli supilusikatäit suhkrut.

Vaja läheb:

4 munavalget
16 spl suhkrut
1 tl maisitärklist
1 tl sidrunimahla

Enne vahustamist lasin külmkapist võetud munavalgetel pool tundi toatemperatuuril seista. Vahustasin  need ühtlaseks õrnaks vahuks ja seejärel hakkasin vähehaaval suhkrut lisama, munavalgeid pidevalt edasi vahustades. (Retsept nägi tegelikult ette tuhksuhkru kasutamise. Lasin tavalisel suhkrul paar minutit köögikombainis tiirelda ja sain sellise vahepealse variandi.)
Munavalgeid tuleb vahustada seni, kuni miksrilabade väljatõstmisel jäävad munavalgevahule tervad tipud (tipud ei vaju longu/alla). Kõige viimasena, siis kui teravad tipud olid juba tekkinud, lisasin suhkruga segatud maisitärklise ja sidrunimahla. Mikserdasin veel korralikult läbi ja pritsisin tordipritsi abiga ahjuplaadile erineva kujuga beseesid. Küpsetasin 75-kraadises ahjus umbes kolm tundi.

Ülemisel pildil olevad pallikesed, on vormitud kasutades kahte supilusikat (idee siit). 
Kummituste silmad on rosinatest. 
Ja südamete sisse sobiks hästi vahukoor ja maasikad. 


Ja ei saanud proovimata jätta üht lapsepõlve suurt lemmikut. Ma isegi ei mäleta, kuidas selle koogi õige nimi oli... ja kas seal tegelikult ka just võikreem vahel oli. Aga tulemus sai küll väga sarnane. 
Kreemi jaoks vahustasin 100 g toasooja võid, lisasin 0,75 dl tuhksuhkrut ja 2 supilusikat hästi kanget kohvi. 


Kahju, et kõik juba otsas on. Ei kulunud poolt päevagi...

Kirsijäätis


Kasutasin ära viimase karbitäie külmutatud kirsse. Keetsin need suhkru ja kaneelikoorega paksuks moosiks, maitseks ka veidi vaniljet ja suskasin jäätise sisse. Ikka veel olen oma esimeses retseptis kinni. Seekord aga selle erinevusega, et kasutasin ära terve paki vahukoort. Ja katsetasin, mis juhtub, kui lisada vahukoor vahustatud kujul. Mitte õrnalt, vaid tugevalt vahustatuna. Juhtus see, et sain kõige rohkem poe jäätist meenutava jäätise, mis ma kunagi teinud olen. Pehme, sametine ja mmmm... maitsev. Pehmuse all mõtlen seda, et jäätis on veel peale 48 tundi sügavkülmas seismist kapist välja võttes koheselt lusikaga pallitatav. Edasise kohta ei oska öelda, sest karp saab kohe tühjaks... 
Ja kuna mul on praegu hirmsad süümekad, et ma õppimise asemel hoopis jäätisest kirjutan, siis retsepti ma ümber kirjutama ei hakka. Moosi keetsin nagunii umbes täpselt :)