Porgandiküpsised


Onu pistab viimase tüki küpsist suhu ja palub Kutil pliidi äärelt endale uue tuua. Kutt toobki ja ütleb oma tavapärase "Aitäh, palun!"
Tibi: "On ju head küpsised?"
Onu: "Mhmh."
Tibi: "Arva, mis küpsised need on?!"
Onu: "Mina ei tea!"
Tibi: "Porgandi."
Onu: "Fuhh!!!" vastab ta ja sööb siis veel mitu tükki.

Ei saa jah aru, et porgand sees on. Head magusad küpsised. Võiks proovida kellegi peal, kes porgandit ei söö, aga ei tunne vist kedagi sellist...

Kui vaniljeküpsiste puhul oli oluline, et need väga pruuniks ei küpseks, siis need küpsised võib julgelt krõbedamaks küpsetada. Retsept hetke lemmikraamaust "Krõbedad küpsised".

Vaja läheb:

2 dl peenelt riivitud porgandit
200 g pehmet võid
170 g suhkrut
250 -300 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
1 muna määrimiseks

Vahustasin pehme või suhkruga, lisasin porgandi ja segasin hästi läbi. Siis lisasin küpsetuspulbriga segatud jahu (maal kasutan parema meelega küpsetuspulbrit kui soodat, kodus on täitsa vastupidi, ei tea miks). Rullisin taigna, vormisin klaasi kasutades ringid, määrisin küpsised pealt munaga ja küpsetasin 220 kraadises ahjus kuni 15 minutit. 

Vaniljeküpsised

Vaja läheb

100g võid
85 g suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
1 muna
300 g jahu

Pehme või vahustasin suhkrutega, lisasin muna ja jahu. Rullisin taigna, vormisisn südamed ja küpsetasin 200 kraadises ahjus. Küpsiseid ei tohi väga pruuniks lasta, ainult natuke äärtest, sest muidu tuleb kõrbe maitse juurde. Mõned õhemad küpsised läksid mul ka kõrbema, need sai Polla endale.

Retsept on pärit raamatust "Krõbedad küpsised". Muidu sellised kuivad, magusad ja krõbedad. Oleks veelgi maitsvamad, kui kastaks otsapidi shokolaadi sisse (ausalt ma ei tea, kust seda sha tähte saab) või paneks kaks küpsist paksu moosiga omavahel kokku.

Võilillemesi


Elu maal on täitsa lill. Võilill. 
Siin on lihtsalt nii palju võililli. Tuli mõte, et teeks neist midagi kasulikku. Mett siis seekord.
Võililleõied tuleb korjata päikesepaistelisel päeval ja need peavad olema täiesti lahti. Õie keskel ei tohi olla kinniseid õielehti. Kusjuures selliseid õisi ei ole üldse palju. Enamus on ikka pool kinni. Läheb tükk aega, et vajalik kogus õisi kokku saada ( 1 l puhastatud õielehti).

Et mesi tuleks ilusat värvi ja hea maitsega (mitte rohekas ja kibe), tuleb rohelised nupsud õite tagant ära keerata. Keeramine on kõige lihtsam viis kollaseid õielehti kätte saada. 

Õielehed tuleb üle kallata 1 liitri veega ja korraks keema ajada. Siis jätta 24 tunniks seisma. Järgmisel päeval tuleb õied vedeliku seest välja kurnata, lisada võililleleotisele 1 kg suhkrut, poole sidruni mahl ja keeta madalal kuumusel aegajalt segades kaks tundi. Mul sidrunit ei olnud, aga oli mandariin :) Mõtlesin, et tühja kah, ühed tsitruselised mõlemad.

Ootasin koguaeg, millal vedelik siirupiseks muutuma hakkab, aga peale kahte tundi keetmist, oli see ikka veel vedel. Osa vett oli küll aurustunud, aga seda siirupitaolist asja ei õnnestunud mul saada. Kui lusika peale võtsin ja jahutasin, et maitsta, tundus, et jahtudes muutub asi paksemaks ja venivamaks. Otsustasin siis rohkem mitte keeta ja jäin lootma, et äkki jahtudes muutub vedelik meeks. Paksemaks läks küll, aga mitte palju. Oleks pidanud arvatavasti kauem keetma. 

Ja jahtunud meele tekkis peale imelik kõva kristalne kiht, suhkur arvatavasti ja põhja kogunes seda ka. Justkui ei olekski suhkur ära sulanud. Lohutasin ennast, et tavaline vedel mesi läheb ka ju mingi aja möödudes tahkeks...

Ühesõnaga ma ei ole kindel, kas sai päris õige asi. Maitse ja lõhna poolest meenutab see mulle pigem kõrvenõgest kui võilille. Aga halb ei ole. Küpsetistesse ja liha marinaadidesse saab kindlasti ära kasutada. Pannkoogiga võiks ka proovida.

Igatahes on see mesi väga kasulik. Kõige paremini säilib see külmkapis või keldris ja lausa järgmise kevadeni välja. Kui viitsiks veel proovida ja kauem keeta ja kui tuleks mõnus mee moodi mesi, siis võiks ju talveks mõned purgid ikkagi teha. Tunduvalt odavam on see küll. Mis see kilo suhkrut maksab, 14 krooni. Mett saab umbes 600 ml. Kui kauem keeta, siis vist vähem :)

Väga kodune pirukas

Olen väga retseptitundlik inimene ehk naljalt midagi ei küpseta, kui retsepti ees ei ole. Aga oh üllatust. Tegin ka lõpuks midagi nii, et vaatasin, mis kapis on ja keerasin piruka kokku. 
Päris aus jutt see muidugi ei ole. Piilusin natuke, mida kartulimuretaigen sisaldab, sest polnud seda kunagi varem teinud. Aga kogused olid mul lõpuks ikkagi suht suvalised.

Taigna tegin keedetud kartulitest (5-6 tükki), klaasitäiest jahust ja 150 g võist. Tainast sai selle pirukavormi jaoks liiga palju (vorm 26 cm). Katteks suitsusardelli viilud, tomat, juust, 2 muna ja klaas piima.

Kuna ma kartuleid väga pudiks ei tampinud, siis põhi maitses nagu praekartul. Samas sobis sardelli ja tomatiga hästi. Nii et panniroog piruka kujul. Kadus laualt kiiresti :)

Rabarberikook

Kui Kaidi minu rabarberimuffineid sõi, siis unisats ta samal ajal hoopis mõnusast õhulisest rabarberikoogist. Siin see on! Uskumatult lihtne, kiire ja maitsev kook. Võiks vabalt iga päev küpsetada. Kahju ainult, et maal punaseid rabarbereid ei ole. Retsept raamatust "100 kooki 3".

Vaja läheb

4 muna
2 dl suhkrut
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
400 g rabarberit

Munad vahustasin suhkruga hästi kohevaks ja heledaks. Sõelusin sisse küpsetuspulbri ja kaneeliga segatud jahu. Lisasin rabarberitükid. Küpsetasin 200 kraadises ahjus kuni kook läks pealt pruuniks. Umbes 20 minutit. 
See ei ole suure plaadi kook. Kogus on paras 25 x 35 cm plaadi/vormi jaoks. Suurel plaadil tuleb liiga õhuke.

Singi-juustumuffinid


Need on nämmad ja ainukesed soolased muffinid, mida siiani teinud olen. Ei raatsi teisi katsetada, sest äkki pole nii maitsvad.
Tavaliselt teen suured, aga nüüd tahtsin uut vormi proovida. Nii et minimuffinid. 55 tükki tuli, praegu ainult kolm järel :) Järelikult ikka väga nämmad. Retsept raamatust "Muffinid".

Vaja läheb

5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 tl jahvatatud paprikat
100 g riivjuustu
100 g suitsusinki
2 muna
2 dl piima
1 dl õli
mooniseemneid

Kuivad ained segasin kokku. Lisasin juustu ja singikuubikud. Munad kloppisin, lisasin piima ja õli. Ja lõpuks kõik kokku ja pesadesse. Peale raputasin mooniseemneid. 200 kraadi, 15-20 minutit. 

Magusad vahvlid

Lõpuks leidsin vahvlipanni, millega saab küpsetada õhukesi vahvleid. Esimene katsetus ka tehtud. Parima retsepti otsingud on igatahes täies hoos. Esimene valik polnud see, mis lootsin. Tulid sellised vahvlid, milliseid ma ei osanud ettegi kujutada. Sellised teistmoodi. Pannilt võttes olid hästi õhulised (lausa aukudega) ja pehmed, nii kui veidi jahtusid, muutusid krõbedaks ja väga õrnaks. 

See asjandus, millega vahvlit rulli keerata, jäi arvatavasti poodi. Tundub, et see kukkus karbist välja, kui teenindaja turvaelementi eemaldas. Onu lubas uurima minna, loodetavasti saadab teda edu.

Nii et jäätise torbikuid ei saanudki seekord. Libistasin sooja vahvli hoopis väikesesse kaussi ja tegin vahvlikausikesi. Kutt oli vaimustuses. Rohkem muidugi jäätisest, sest vahvlipuru oli täis nii söögitool, põrand kui ka Kuti varbavahed. Suhu ei jõudnud vist midagi.
Retsept seekord raamatust "Pannkoogid ja vahvlid".

Vaja läheb

2 muna
125 g võid
1,25 dl suhkrut
2 dl jahu

Munad vahustasin suhkruga hästi tugevaks vahuks. Lisasin sõelutud jahu ja sulatatud või. Küpsetasin kohe.

Rabarberimuffinid

Käisime Kutiga turul värsket kraami ostmas. Mõtlesin, et võtaks rabarberit ka, aga ei võtnud. Imelik on osta, kui tead, et maal on neid nii palju ja täitsa tasuta. Pöörasime juba otsa ringi, et koju minna, aga ei saanud ikkagi rahu. Pöörasime siis uuesti otsa ringi ja ostsin ikka mõned varred kaasa. Peale kisselli, mida keegi ma ei ta miks ei joo, sai muffineid küpsetatud. Retsept raamatust "Muffinid".

Vaja läheb

2 muna
1,5 dl suhkrut
2 dl hapukoort
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli
100 g rabarberit (võib julgelt rohkem panna)

Lõikasin rabarberi tükkideks ja keetsin paar minutit vees. Võiks proovida ka ilma keetmata, aga siis peaks rabarberi hästi väikeseks tükeldama, muidu ei küpse ära. Muna vahustasin suhkruga, lisasin vaheldumisi hapukoort ja omavahel segatud kuivi aineid. Viimasena segasin sisse sõelal nõrgunud rabarberid. 200 kraadi ja kuni 20 minutit. Enne ahju panemist raputasin muffinitele veel pärlsuhkrut. 

See on minu arvates eriti hea retsept, sest ei ole tarvis võid sulatada või oodata, millal see toasoojaks on saanud. Rasvainet lihtsalt polegi vaja.

Onu käest sai kuulda kiidusõnu - "Vähe head vä" ja Kutt näris suuremal osal muffinitest pealmise osa ära, sest seal oli ju krõbisev suhkur :) 
Kaidi arvas jällegi, et liiga vähe rabakat. Aga ma arvan, et talle sattus lihtsalt selline muffin, kus polnud ühtegi rabarberitükki :D Tegelikult oli tal õigus, teinekord olen targem. Aga katsugu ta järgmine kord minu muffineid jupiks nimetada! 

Tatrahelbeküpsised

Kaidil olid tatrahelbed kappi seisma jäänud ja ta tegi nendest kooki. Ma otsustasin, et minu tatrahelbed on ka kauaks seisma jäänud ja küpsetasin küpsiseid. Retsepti leidsin raamatust "Krõbedad küpsised". Väga maitsvad, aga süüa on neid kuidagi ebamugav, sest tatrahelbed on liiga kõvad. Rosinad sobivad nendesse küpsistesse mmmmmm kui hästi. 
Onu arvas, et imeliku maitsega need tatraküpsised, aga Kutt krõbistas küll mitu tükki ära. 

Vaja läheb

165 g tatrahelbeid
120 g fariinsuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 muna
100 g sulatatud võid
1 dl rosinaid

Segasin kõik ained omavahel segamini ja lasin tainal 15 minutit seista. Oleks pidanud seda aega pikendama, ehk oleks tatrahelbed pehmemaks läinud. Tõstsin plaadile lusikaga väiksed portsud, surusin lapikuks ja küpsetasin 200 kraadises ahjus umbes 10 minutit. 
Rosinaid oleks võinud rohkem panna ja küpsetuspulbri asemel kasutasin jällegi soodat. 
Ja plaadil tuleb küpsistele piisavalt suured vahed jätta.

Kolmanda päeva banaanikook


Uskumatu, aga oleme sunnitud juba kolmandat päeva seda banaanikooki sööma. Suur plaaditäis on meie perele ikka liig mis liig. Järgmine kord suhtun retsepti, kus jahu kogus 4 dl ületab, äärmise tähelepanelikkusega. Aga tuleb tunnistada, et see kook kuulub nende toitude hulka, mis iga päevaga aina paremaks muutuvad. Kusjuures see on ikka veel pehme nagu esimesel päeval.

Kutt askeldas hommikul köögis ja leidis plaadi, kus viimane jupp kooki oma aega ootas. Näpud hakkasid muidugi kohe tööle ja nii jäi koogist järgi vaid puru. Mõtlesin, et hea võimalus midagi kräsupea sarnast teha. Paningi siis puru kihiti pohlamoosi ja toorjuustu-hapukoorekreemiga kaussi ja päris hea magustoit sai. 

Vaarika-mustsõstra smuuti







Sellel talvel avastasime smuutid. Varem tegime neid õunamahlaga, aga viimasel ajal on keefir meeldima hakanud. Peale selle, et smuuti valmib lihtsalt ja kiiresti - kahe minutiga, on ta ka väga tervislik. Sisse tasub susata ka kaerahelbeid, nisu- või kareakliisid. Siis sobib smuuti eriti hästi hommikusöögiks. Ise proovisime korra kodujuustuga vaarikasmuutit. Huvitav oli ja maitses väga hästi. Raske on vist üldse leida smuutit, mis hästi ei maitseks.
Kutt armastab smuutit solgutada, aga õnneks jõuab suur osa sametist jooki ka tema kõhtu.

Vaja läheb:

1 banaan
parasjagu keefirit
külmutatud vaarika-mustsõstra toormoosi

Saumiksriga segamini ja valmis!

Kokaraamatuhullus

Kõiges on süüdi Onu. Mulle kohe meeldib süüd kellegi teise kaela ajada. Ei, tegelikult ikka ei ole tema süüdi, kuigi tema tembust sai see kõik alguse.

Ma arvan, et see oli kolm aastat tagasi, kui ta mulle sünnipäevaks korraga kuus kokaraamatut kinkis. Ma isegi ei mäleta enam, millised need olid, sest pärast seda tabas mind täielik kokaraamatuhullus. Praegu seisab köögiriiulil täpselt 44 kokaraamatut. Ja ikka tundub, et mõni on puudu. 

Mulle ei meeldi tõlgitud raamatud ja sellepärast on 99% neist sarjast „100 rooga“. Mõnusad, eestimaised. Pole vaja otsima hakata hai liha ega teab mis imelikke maitsetaimi, et süüa teha. Ja raamatud on teemadel, mis mulle meeldivad. Ma ei osta neid lihtsalt niisama kokku, et oleks rohkem. Ikka selle mõttega, et saaks kasutama hakata. No näiteks ei ole mul küüslaugu raamatut või seeneraamatut, sest Onu seeni ei söö ja mina küüslauku ei kannata.

Onu kinkis raamatud mulle tookord muidugi tagamõttega. Ta lootis, et ma hakkan talle siis head paremat vaaritama ja ta ei pea ainult hakklihakastet sööma, kuigi see on tema vaieldamatu lemmik. Eks ma olen muidugi proovinud meie toidulauda mitmekesistada, aga tuleb tunnistada, et raamatutest saadud info hakkab vaikselt üle pea kasvama ja lihtsam on jälle hakklihakastet teha…

Ja need raamatud on minu kullatükid. Ma olen väga kade. Onu käest olen õppinud muidugi lahke olemist ka, aga süda jääb ikka valutama, kui mõni raamat ula peal on. Huvitav, kust minu kadedus pärit on? Pean mõtlema.

Aga loodan, et ühel päeval ilmub meie Koopasse üks Tirts, kellele oma kuldaväärt kraam edasi pärandada. Muidugi võib Kutt ka huvitatud olla, sest ta on alati usinasti ja hea meelega mul köögis abis.

Teise päeva banaanikook

Lasin Onul poest toorjuustu tuua. Lisasin sellele veidi sidrunimahla, tuhksuhkurt ja eilne banaanikook sai hoopis pidulikuma väljanägemise. Niimoodi maitseb see ka tunduvalt paremini - lausa mittebanaanikoogilikult mõnusalt. 

Banaanikook




Tegin kunagi banaanimuffineid ja mõtlesin, et vabatahtikult banaani enam koogi sisse ei pane. Ei ole kohe üldse minu maitse. 
Aga kui kodus on neli banaani, mis on kohe-kohe otsi andmas, siis tuleb nendest ju midagi meisterdada. Leidsin lihtsa retsepti sellest raamatust ja sain kolmest banaanist nagu naksti lahti. Jama on ainult selles, et Kutt ja Onu peavad nüüd suure plaaditäie kooki kahekesi nahka pistma. 
Mina nautisin lõhna, mis ahjust tuli. Mõtlesin tükk aega, mida see meenutab... välja mõtlesin - täpselt Digestive täisteraküpsiste lõhn. Selline krõbe lõhn :) Pani suu vett jooksma ja hetkeks unustasin, et ahjus on banaanikook. 
Maitse nagu banaanikoogil ikka - banaanine. Ma sööks seda toorjuustu kreemiga nagu retseptis soovitati, aga täna ei viitsinud poodi minna. 

Vaja läheb

6 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
1 tl kaneeli
2 tl vanillsuhkrut
3 banaani
1,5 dl keefirit
200 g võid
3 dl suhkrut
2 muna

Sulatasin ja jahutasin või. Purustasin banaanid kahvliga ja segasin juurde keefiri. Vahustasin munad suhkruga, lisasin või ja banaanisegu. Kuiv- ja maitseained segasin omavahel ning lisasin viimasena. Valasin taigna küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 175 kraadises ahjus vist üle 40 minuti. 

Kasutan tegelikult küpsetuspulbri asemel soodat, sest seal pole E-sid sees. Kuigi pidin pikali kukkuma, kui lugesin sooda pakilt - parim enne: tähtajatu :D
Päris 3 teelusikat ei pannud, arvan, et panin umbes ühe või poolteist. Seebimaitset koogil ei tuvastanud, järelikult sai parasjagu.