Müsli


Ühel päeval sattusin jälle Vikerraadiot kuulama ja seal rääkis üks saatekülaline, kui kasulik on kaer. Et ega seda siis ilmaasjata hobustele anta :) Nagu juba teada, on mul väga kehv mälu ja ma ei suudagi praegu meenutada kaera kõiki häid omadusi ja toimeid. Aga nagu ikka, põhiline jäi ju meelde. See, et kaera tuleb kindlasti süüa :) No ja siis ma mõtlesin ruttu, et millal ma viimati kaeratooteid tarbisin. Müslit pole ammu söönud, vahel harva mõne lusikatäie putru Kuti taldrikust. Ühesõnaga tõdesin, et kaera söömisega on lood kehvad. Ja sinnapaika see asi tookord jäigi. Aga nüüd tuli nii hirmus müsli isu. Või õigemini ei olnud mitte midagi mõnusat hommikuks süüa. Sorisin siis mõnes toidublogis ja Namis... Nüüd pole enam pääsu. Sattusin vaimustusse. Isetehtud müsli on ikka väga väga mõnus, krõbe ja maitsev. Kutt krõbistas alguses niisama, pärsat sõi piimaga. Meie Onuga sõime keefiriga. Ja kohe ongi esimene laar otsas. Saab uusi maitseid proovida.

Vaja läheb:

400 g täistera kaerahelbeid
100 g seemnesegu (päevalille-, seedermänni-, kõrvitsaseemned)
200 g kuivatatud aprikoose
100 g kuivatatud banaanilaaste
5 spl mett
3 spl õli

Segasin õli meega ning siis kaerahelvestega. Segasin juurde seemned. Kallasin segu küpsetuspabriga kaetud plaadile ja küpsetasin 175 kraadises ahjus kuni kaerahelbed muutusid kuldseks. Segu tuleb päris tihti küpsemise käigus segada. Lõpuks segasin sisse aprikoositükid ja banaanilaastud. Jahutasin ja panin õhukindlasse klaaspurki. Sai väga mõnusalt krõbe. Säilivuse pärast pole mõtet muretseda. Säilib väga lühikest aega, kuna on nii maitsev ja süüakse paari päevaga ära :)

Kui nüüd natuke nuriseda, siis veidi häiris päevalilleseemnete maitse. Neid ma enam ei pane. Ja mett panen järgmisel korral rohkem. Paar lusikatäit. Isetehtud müsliga ongi ju see hea asi, et sinna saab panna ohtralt just neid asju, mis endale kõige rohkem maitsevad. Mul läksid meelest veel sarapuupähklid ja datlid, mis tegelikult kapis olemas olid... Kuivatatud ploomid, erinevad pähklid, puuviljatükid. Võimalusi on nii palju.

Kirsimoos


Väga jamps moositegemine oli. Tulemuseks ainult kaks purki moosi. Aga väga head moosi. Muidugi oli mul ka vähe kirsse (u 4 liitrit), aga seda enam. Liiga palju vaeva. Enam nii ei viitsi teha, kui keegi just ämbritäit kirsse vabatahtlikult kividest puhastada ei taha. Võtsin aega. Poole liitri kirsside puhastamiseks kulus ligi pool tundi. Ja mul oli asi käpas, tegin enda arvates kiiresti. Ja kuna ma tahtsin, et moos ikka mõnusalt paks tuleks, ilma moosisuhkruta, kurnasin kirsse tegemise käigus kaks korda (selle idee sain ühest toidublogist, aga ei mäleta enam kelle omast). Nii saingi neljast liitrist kirssidest veidi üle liitri moosi. Ja umbes liitri jagu mahla kohe tarbimiseks.
Moos ise tuli muidugi tõeliselt maitsev ja paks. Et talveks moosi teha, peaks vist terve puu tühjaks korjama ja varuma ühe päeva ainult kirsimoosi tegemiseks. Võib-olla kunagi on mul viitsimist ja aega.

Vaja läheb:

4 liitrit kirsse
800 g suhkrut

Peale kirsside puhastamist valasin kogunenud mahla ära. Kuumutasin kirsse umbes 15 minutit ja siis valasin jälle mahla ära. Siis lisasin suhkru ja keetsin tasasel tulel umbes 40 minutit (kui mitte kauem). Purgid, kaaned pesin ja panin kuuma praeahju. Ja kui purgid said steriliseeritud, siis läks moos purki.

Ma ei saa aru, mis meie pere naistel viga on. Eesotsas minuga muidugi :) Saaks ainult viriseda. Kui kirsid hakkasid punaseks minema, siis käis üks pidev hädaldamine, et meil on ikka niiiiiii hapud kirsid, neist ei saa küll midagi head teha. Oleks ometi mingi teine sort. Kannataks siis veidi ja ootaks, millal kirsid päriselt valmis saavad. Moosi tegin küll päris küpsetest ja tumedatest kirssidest. Ja polnud need midagi hapud. Väga head olid.

See virisemine on jah üks eriline teema. Vahel kutsun ennast teadlikult korrale ja luban endale enam mitte viriseda, sest see on lihtsalt nii mõttetu tegevus. Aga siis avastan jälle, et olen kellegi või millegi kallal liigselt vingunud. Peaks võõrutusravile minema :)


Koorikleivad


No nii, lõpuks sai see leivategu ette võetud. Juba kevadest saati mõtlen, et on viimane aeg ise leiba küpsetama hakata. Oli plaanis isegi leivaküpsetamise kursustele minna, aga jäin hiljaks. Grupid olid täis. Ega ma tegelikult seda päris juuretisega rukkileivategu veel ette julgenud võtta. Alustasin kergema variandiga. Tegin koorikleibasid rukkileiva jahusegust. Mõtlesin, et kui annan näpu, et ehk siis võtab käe... Veel ei võtnud. Ootused olid suuremad vist.

Igatahes oli minu suurim hirm see, et panen jahu liiga palju ja siis saavad leivad kõvad ja puised. Nii ma siis ei pannudki liiga palju jahu. Mökerdamist oli omajagu. Kolm korda suutsin mõlemad käed taigna sisse toppida ja siis kiruda, et kuidas ma nii loll olen. Peale esimest korda tuli jahukott varvaste vahel kapist välja transportida. Eks kogemused ja harjutamine hakkavadki leivategemisel tähtsat rolli mängima. Esimese korra kohta sai tulemus normaalne. Kuigi ikkagi veidi puine. Lootsin ka tugevamat maitset. Näed siis nüüd, poe leivad on maitsemeeled oma maitsetugevdajatega ära rikkunud. Ei julgenud soola ka lisada, sest jahusegus on sool juba sees. Aga veidi oleks võinud ikka.

Vaja läheb:

550-600 g Veski-Mati rukkileiva jahusegu
1 pakk kuivpärmi
5 dl vett
panin veidi päevalilleseemneid ka

Segasin jahu pärmi ja seemnetega. Soojendasin vee 45 kraadini, lisasin jahule ja sõtkusin ühtlaseks. Katsin kausi toidukilega ja panin taigna tunniks kerkima (ahju, seal oli umbes 25 kraadi sooja). Kerkis hästi, aga kauss oleks pidanud suurem olema, sest taigen tahtis üle ääre tulla. Sõtkusin kerkinud taigna uuesti läbi, jagasin 15 võrdseks tükiks. Vormisin pallikesed ja vajutasin need lamedaks. Torkasin kahvliga sisse augud. Jätsin leivakesed veel 30 minutiks kerkima ning siis küpsetasin 225 kraadises ahjus 15-20 minutit. Panin leivad köögirätiku alla jahtuma.

Arvatavasti ei tulnud mu leivad mõnusalt pehmed ka sellepärast, et ma ei sõtkunud tainast piisavalt kaua. Seda tuleks teha vähemalt 10 minutit, kui mitte rohkem. Raske töö, aga väga vajalik. Järgmine kord olen targem. Sellel nädalal me igatahes poest leiba ei osta. Ja tundub, et kinnises kilekotis püsivad nad väga hästi.

Suvemarjasalat



Nami-nami uueks kooskokkamise teemaks on suvised puuvilja- ja marjasalatid. Enne kui hakkan midagi erilisemat katsetama (marjad ja puuviljad soolastes salatites), tegin ühe lihtsa ja tõeliselt suviselt lõhnava marjasalati. Sisse läksid eile metsast korjatud mustikad (ema käis), aiast vaarikad ja mõned hilised maasikad. Lisaks veidi mett ja sidrunimahla.

Kirsikook


Redel. Kauss. Nobedad näpud. On aeg sekkuda. Kirsipuu tumepunetab. Mahla, moosi, kompotti, sügavkülma. Mida veel? Kooki muidugi. On üks hea rabarberikook hapukoorekattega. Proovisin seda teha kirssidega. Külmkapist leidsin veel pooliku paki kohupiima, mille ka ära kasutasin.

Vaja läheb:

1 muna
100 g võid
150 g suhkrut
200 g jahu
veidi soola ja küpsetuspulbrit

Kate:
1 muna
75 g suhkrut
vaniljesuhkrut
100 g hapukoort
125 g kohupiima
värskeid kirsse

Toasooja margariini vahustasin suhkruga, lisasin edasi vahustades muna. Soola ja küpsetuspulbri segasin jahuga ja lisasin muna-margariini segule. Jahu kogust tuleb võib-olla veidi timmida. Jahu peab lisama nii palju, et taigen kausi küljest lahti lööb, siis saab seda hästi vormi põhja suruda. Ei jää käte külge kinni. Kate valmis lihtsalt. Segasin kõik ained omavahel kokku. Kirsid puhastasin kividest ja laotasin koogivormi põhja (26 cm) ja äärtele surutud taignale, peale valasin hapukoore-kohupiima segu. Küpsetasin 10 minutit 200 kraadises ahjus, siis keerasin ahju 180 peale ja küpsetasin veel 30-40 minutit.

Mõnusalt mahlane. Magus, aga samas ka hapu.

Vutimunasalat mozzarellaga


Nüüd sai siis see teine salat ka tehtud, mis kunagi külapeal niiii hea oli. Hea sai küll, aga kuna võrdlusmoment on olemas, siis eelmine salat meeldis mulle isegi rohkem. Oli kuidagi kergem ja krõmpsum. See salat sobiks kergemaks õhtusöögiks. On selline toitev. Kõrvale võiks süüa ahjus krõbedaks küpsetatud ürdisaia ja juua Proseccot. Siinkohal tänud Evale, kes seda mõnusat kihisevat veini tutvustas.

Vaja läheb:

12-18 vutimuna
250 g kirsstomateid
300 g mozzarella juustu
värsket basiilikut

Kaste:
2 spl oliivõli
musta pipart
soola
sidrunimahla

Vutimunasalat peekoni ja peediga



Onul on töö juures toredad töömehed. Mõnikord toovad nad Onule suitsuangerjat või latikat, mõnikord sealiha, ükskord tuli Onu tomatitega koju. Eile aga olid tal vutimunad näpus. Mul on juba ammu olnud tahtmine teha ühte salatit, mida kunagi külapeal sain. See oli lihtsalt niiii hea... aga selleni ma täna ikkagi ei jõudnud. Kuigi kõik vajalik on juba valmis varutud. Täna proovisin ühte teist. Õnneks mune veel jätkub :)
Ma ei ole suur salatimeister. Minu jaoks on üle kõige ikka küpsetamine, aga siiski siiski. See salat kukkus nii hea välja, et edaspidi on salatite tegemiseks küll paras ports enesekindlust juures. Retsept pärit "Salatiraamatust".

Vaja läheb:

120 g peekonit
12 vutimuna
4 väikest keedupeeti
lehtsalatit (1 pott)
jääsalatit (pool pead)

Kaste:
1 spl valge veini äädikat
0,5 dl oliivõli
1 spl sinepit
0,5 tl soola
0,25 tl musta pipart

Peekoni lõikasin ribadeks, pruunistasin pannil ja panin köögipaberile nõrguma. Salatid rebisin tükkideks, segasin läbi ja panin alusele. Salatilehtedele laotasin peale keedetud ja poolitatud vutimunad ja tükeldatud peedi. Kõige peale läksid peekoniribad. Kastme ained segasin omavahel ja niristasin valmis kastme kõige viimasena salatile. Proovisin praegu meelde tuletada, kuidas ma seda kastet ikkagi kokku segasin ja siis taipasin, et ma ei teinudki seda ju ise. Ema hoopis segas. Aga vahet pole, kes kastme kokku segab, hää tuleb igal juhul ;)


Tõesti mõnus salat. Ainuke asi millega alt saab minna, on peet. Eriti kui osta see keedetud kujul poest, nagu mina seekord tegin. Ostad nagu põrsast kotis. Lausa vastik oli, puine ja hapu. Aga värvi poolest tahtsin ikka salatisse panna. Kindlasti on magusa, krõmpsu peediga tunduvalt parem tulemus. Peekoni asemel võiks proovida salatisse panna näiteks krõbedaks küpsetatud toorvorsti tükikesi.

Maasika-toorjuustu muffinid



Päikest on sellel aastal nii vähe olnud, et maasikad on kuidagi väga hapud. Olgu siis maal peenral või turul. Turul on küll praegu maasikauputus ja hinnad on täitsa all. 25 krooniga saab kilo kätte. Talveports on mul juba sügavkülma pandud, aga niikaua kui maasikaid jätkub, võiks neid ikka süüa. Vikerraadiost kuulsin, et kui süüa kuu aja jooksul iga päev pool kilo maasikad, siis oled talvel terve kui purikas. C-vitamiini peaks küll mujalt hankima, aga kõik muu immuunsüsteemi tugevdamiseks vajalik on maasikates olemas.

Minu lemmikud on ikka värsked maasikad. Küpsetatud maasikas pole õige maasikas, aga ikka tahtsin proovida, kuidas maasikamuffinid maitsevad. Retsept pärit siit. Maitsevad mahedalt. Ja nagu ma arvasin, pole maasika maitsest suur midagi järel. Ainult õrnalt aimatav. Toorjuustukreem muudab muffinid väga pehmeks, nii et neid on mugavam süüa lusikaga. Võib-olla tasuks muffinite asemel hoopis kook küpsetada...

Vaja läheb:

3,5 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
125 g toasooja võid
2 dl suhkrut
2 muna
1,25 dl piima
300 g maasikaid
1,5 sl maisitärklist

Juustutäidis:

200 g maitsestamata toorjuustu
1 dl suhkrut
1 muna
1 tl vanillsuhkrut

Kõigepealt tegin täidise. Vahustasin toorjuustu muna ja suhkrutega õhuliseks. Siis tükeldasin maasikad ja segasin need maisitärklise ja 0,5 dl suhkruga. Või vahustasin ülejäänud 1,5 dl suhkruga, lisasin ükshaaval munad ja piima. Jahu segasin soodaga ja kallasin muna-võisegu hulka. Muffinivormi panin kõigepealt taignasegu, siis maasikad, siis toorjuustuvahu ja lõpuks jälle taignasegu. Muffini peale surusin kaunistuseks veel väikese pooliku maasika. Küpsetasin 180-kraadises ahjus pool tundi.
Nagu kõik teisedki kohupiima- ja juustukoogid, muutuvad ka need muffinid seistes paremaks. Kui külalistele küpsetada, siis võib need vabalt eelmisel päeval valmis teha.

Aga maasikatest saab veel mõnusat jäätisekokteili. Panin sinna piima, maasikaid ja vaniljejäätist. Ja täna teen kindlasti veel kohupiima vahukoore, maasikate ja kamaga. Mõnus. Sööme ennast maasikatest lõhki :)