Kalliskividega piparkoogid



Pean tunnistama, et juba päris mitu nädalat tagasi tekkis mul imepisike igatsus jõulude järele. Selline mõnus ootusärevus nagu lapsepõlves. Olen salaja jõululaulegi klaveril ja kitarril mänginud. Natuke muidugi selle mõttega ka, et Kutil Vanale midagi asjakohast kosta oleks, kui see peaks oma suure kingikotiga meile külla sattuma. Kui ainult oleks nii nagu vanasti... Praegu on küll mõnus ja soe tunne jõuludele mõeldes, aga kohe kohe rikuvad selle ära ilmselgelt liiga vara müügile jõudvad jõulunännid ja temaatilised reklaamid-filmid telekast ja raadiost. Aga ikkagi, seni kuni see veel juhtunud ei ole, jään ärevusega seda lapsepõlves kogetud erilist jõulutunnet igatsema. Ja pole siis ime, et mul on mõte piparkooke küpsetada juba tükk aega peas keerelnud. Kui esmaspäeval poes võipakilt säilivusaega vaatasin, oli selge pilt - 03.12. Detsember ju! Võib mõned piparkoogid küpsetada küll :) Retsept on pärit raamatust "Väike piparkoogiraamat".


Vaja läheb:

100 g võid
1,5 dl suhkrut
veidi soola
1 muna
1 dl kohvikoort (või vahukoort)
6 dl jahu
1,5 tl soodat
1 dl tumedat siirupit
2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki
0,5 tl jahvatatud kardemoni

Kuumutasin potis siirupi koos maitseainetega keemiseni ja jätsin jahtuma. Vahustasin toasooja või suhkru ja soolaga, lisasin muna ja vahustasin ühtlaseks. Siis lisasin vahustamata koore ja jahtunud siirupi. Lõpuks segasin hulka soodaga segatud jahu. Taigen peaks jääma parajalt paks. Vajadusel võib jahu juurde panna. Panin taigna ööseks külmkappi ja piparkoogid küpsetasin järgmisel päeval 200 kraadises ahjus 5-7 minutit. Enne ahju panemist puistasin piparkookidele suhkrut, et teha nn kristallpiparkooke.


Kutt on täielik piparkoogi fänn. Hommikul kui ta ärkas, ronis pidžaama väel köögilaua peale, kükitas kausi juurde ja hakkas krõbistama. Päeval nõudis ka mitu korda kaussi enda lähedale ja sõi mitut piparkooki korraga. Peale selle arvas ta, et piparkookide peal ei ole suhkur vaid hoopis kalliskivid. Sellepärast saidki need meil sellise nime.

Õuna-kaeramuffinid


Varem oli mul poes käies silmi ainult tavalisele nisujahule. Nüüd on mu südame täielikult võitnud täisteranisujahu ja eile tegin esimese katsetuse kaerajahuga. Need jahud on küll kaks korda kallimad, aga teatud küpsetised tulevad neid kasutades vähemalt kolm korda maitsvamad. No näiteks täisteranisujahust tehtud soolase piruka põhi. See, mis koosneb suuresti ainult võist ja jahust. Ei tundu pooltki nii rasvane ja jääb mõnusalt mure. Muredad ja maitsvad said ka need kaerajahust õunamuffinid. Aluseks võtsin "Muffinite" raamatust ühe retsepti. Tükk aega murdsin pead selle üle, et retseptis polnud kirjas ühtegi muna. Ma olen kooki teinud ilma rasvaineta, aga ilma munata mitte kunagi. Ja ei teinud seegi kord. Nii et algsest retseptist jäid lõpuks järgi vaid suhkru ja jahu kogused.

Vaja läheb:

2 muna
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
3 dl kaerajahu
75 g võid
1 tl kaneeli
1 tl vaniljesuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
3 väikest õuna
peotäis suuri rosinaid

Sulatasin või. Segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri, kaneeli ja rosinad. Õunad koorisin ja lõikasin pisikesteks kuubikuteks ning segasin jahu sisse. Munad vahustasin suhkrutega ning lisasin jahtunud või. Segasin munavahu jahu ja õunte hulka. Küpsetasin 190 kraadi juures kuni muffinid valmis said, veidi üle poole tunni vist.

Õhukesed ülepannikoogid



Vahepeal oli täitsa hull lugu. Mul ei tulnud pannkoogid üldse välja. Pannkoogid! Maailma lihtsamad asjad. Seda enam ajas see mind vihale. Eks nad mõnikord õnnestusid kah, aga minu viga oli see, et ma suhtusin neisse kui iseenesestmõistetavalt lihtsatesse kookidesse, millega igaüks ka väga unisel pühapäevahommikul hakkama saab. Ja minu suhtumise tulemuseks olid vintsked koogid, mis jahtudes kõvaks kuivasid. Ei ole ikka nii, et paned jahu täna rohkem kui eelmine kord või muna vähem. Kogused loevad. Vähemalt peavad need olema õigetes vahekordades. Minu päästjaks sai raamat "Pannkoogid ja vahvlid" tänu millele ma lõpetasin poest pannkoogijahu ostmise ja sain tagasi pannkoogi taigna isetegemise rõõmu.

Vaja läheb:

2 muna
1-2 spl suhkrut
veidi soola
3,5 dl piima
2,5 dl jahu
2 spl õli

Munad klopin suhkru ja soolaga lahti ning lisan jahu. Tavaliselt kõik korraga ning vähehaaval piima juurde lisades. Teen nii, sest ei oska muud moodi vedelamasse taignasse tekkida võivaid jahutükke vältida. (Kui valada jahu piima-munasegusse, on tükid kärmed tulema.) Segan muna-jahusegu korralikult ühtlaseks ja lisan siis piima. Enne küpsetamist segan juurde õli.
Sellest taignast on võimalik küpsetada tõeliselt õhukesi pannkooke. Kui aus olla, siis ongi tegelikult tegemist magusa krepitainaga. Krepid on teadupärast Pratsusmaalt pärinevad paberõhukesed pannkoogid. Küpsetamisel peab pann olema peaaegu kuiv (õli ei tohi olla palju) ja kookide keeramisel tuleb olla ettevaatlik, kuna need on väga õrnad.

Kuningannakook



Põhimõtteliselt on tegu sellesama lihtsa ja väga maitsva marjakoogiga, aga seekord asendasin jahu täisterajahuga. Ja nimi on uhke sellepärast, et põhjanaabrid nimetavad kooke ja magustoite, mis sisaldavad mustikaid-vaarikaid, just niimoodi. Kuninglik kooslus järelikult. Kuigi ka tavalise jahu ja mustsõstarde-vaarikatega valmistatud kook viib keele alla, on see variant veelgi... Ma ei oskagi kohe öelda. Esiteks on seda nii lihtne valmistada ja teiseks... jällegi sõnad otsas. Ühesõnaga supernämm kook.

Vaja läheb:

125 g võid
2 muna
2 dl täistera nisujahu
1,5 - 2 dl suhkrut (kui väga hapud marjad, siis 2 dl)
veidi soola
2 dl vaarikaid ja mustikaid

Sulatasin ja jahutasin või. Kloppisin vispliga munad ja suhkru, soola vahule (sellepärast ongi nii lihtne kook, et isegi miksrit ei ole vaja välja võtta). Lisasin munavahule jahu, segasin ühtlaseks ning lisasin sulatatud või. Määrisin koogivormi (26 cm) võiga (võib vormi põhja ka riivsaia või mandlijahu puistata) ning valasin taigna vormi. Peale raputasin külmutatud marjad ja vajutasin käega need õrnalt taignasse. Küpsetasin 175 kraadi juures umbes 40 minutit.

Astelpajujäätis



Seda jäätist võiks vabalt nimetada vitamiinijäätiseks, sest astelpaju on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid. Ta on lausa vitamiinide kontsentraat. Nii et kui laps haige, siis marss jäätist sööma :) Astelapjujäätis on mõnusalt värske ja hapuka maitsega. Aluseks võtsin mustikajäätise.

Vaja läheb:

2,5 dl piima
1 tl vaniljesuhkrut
3 munakollast
1 dl suhkrut
1 dl vahukoort
1,5 dl astelpajumarju + 1 spl suhkrut

Kuumutasin piima keemiseni. Vahustasin munakollased suhkruga kohevaks ja valasin vahu pidevalt segades piima hulka. Kuumutasin muna-piimasegu nõrgal kuumusel koguaeg segades umbes 10 minutit, kuni segu paksenes. Jahutasin segu külmaveevannis ja panin ööseks külmkappi. Järgmisel hommikul vahustasin kergelt vahukoore ja mikserdasin sisse saumikseriga purustatud ja 1 spl suhkruga segatud astelpajumarjad. (Igaks juhuks lisasin supilusikatäie suhkrut, sest marjad on ju nii hapud. Oli õige otsus.) Valasin jäätisemasinasse kõigepealt muna-piimasegu ning siis astelpaju-vahukoore ja panin masina keerlema.

Vahepeal proovisin jäätist teha nii, et vahukoort eelnevalt ei vahusta, aga mulle tundub, et vahustades saab sametisema tulemuse. Olen jäätist veel vähe teinud, eks siis edaspidiste katsetuste käigus selgub, millisel viisil valmistatud jäätis see kõige parem on.