Apelsini-suvikõrvitsamoos



Ragne ja Mari-Liisi eeskujul keetsin Leena aiamaal kasvanud hiigelsuurtest suvikõrvitsatest moosi. Nende suurte jurakatega ei oskakski midagi paremat ette võtta. Inspiratsiooni sain eelmise aasta lemmikust rabarberi-apelsinimoosist ja raamatust "Hoidised". Tuli mõnusalt paks sukaadilaadne moos. Magus ja krõmpsub hamba all. Särtsu võiks ehk sidruni näol rohkemgi olla, aga nii juhtub, kui katsetad ja teed suvikõrvitsast esimest korda moosi. Nii et järgmine kord topeltkogus sidrunit!!! Kui järgmine kord ikka tuleb, sest hakkasin mõtlema, et kas see pole mitte raiskamine, kui 2 kg suvikõrvitsast saab napilt 1,5 l moosi? 

Vaja läheb:

2 kg kooritud ja seemnetest puhastatud suvikõrvitsat
2 sidrunit (veel parem 4)
3 apelsini
1 kg suhkrut

Riivisin suvikõrvitsa jämeda riiviga, sidruni ning apelsinikoore peenema riiviga. Panin suvikõrvitsa ja tsitruseliste koored kihiti 500 g suhkruga potti. Lasin seista 24 tundi. Seismise ajal eraldub kõrvitsast vedelik ning kõrvitsalaastud ei kee hiljem katki. 
Valasin tekkinud vee ära (seda on palju!), kallasin suvikõrvitsale peale sidrunitest ja apelsinidest pressitud mahla ning kuumutasin keemiseni. Lisasin ülejäänud suhkru ja keetsin aeg-ajalt segades üle poolteise tunni. Ootasin, millal külmale taldrikule tilgutatud moos tarduks, aga ma ei jõudnudki ära oodata :) Tõstsin moosi kuumutatud purkidesse, lasin jahtuda ja keerasin kaaned peale. 


Banaanileib



Ma pean nüüd oma sõnu sööma hakkama... Kunagi päris alguses kirjutasin, et ma vabatahtlikult banaani küpsetistesse ei pane. Mulle lihtsalt ei meeldi küpsetatud banaan või ka liiga küpse banaan toorest peast. Kõige vähem meeldivad mulle banaanimaitselised kommid või müslibatoonid. Selline tunne nagu sööks midagi väga keemilist. Aga pärast selle retsepti katsetamist olen ma nõus banaani täiesti vabatahtlikult koogi sisse panema ja seda kooki ka hea meelega sööma.

Banaanileib või -kook, kuidas meeldib... Mulle meeldib leib ja meeldib see, et järgmine kord ei pea ma enam kolm päeva mõtlema, mida liiga küpsete banaanidega peale hakata. Tundub, et selles David Lebovitzi banaanileiva retseptis on kõik ained täpselt paika timmitud, sest tulemus on väga mõnus - vetruv, kohev, mahlane, magus (kui üle ei küpseta!). Muidugi ka banaanimaitseline, aga mitte pealetükkivalt.


Vaja läheb:

210 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
0,5 tl soola
1 tl jahvatatud kaneeli
150 g suhkrut
55 g võid (sulatatud)
1 muna (toatemperatuuril)
1 munavalge (toatemperatuuril)
2 küpset banaani
125 ml hapukoort
0,5 tl vaniljeekstrakti
60 g tumedat šokolaadi

Segasin ühes kausis kõik kuivad ained. Sulatasin ja jahutasin või. Hakkisin šokolaadi. Kloppisin teises kausis muna ja munavalge vispliga lahti, lisasin sulatatud või, saumikseriga püreestatud banaanid, hapukoore, vanilje. Valasin saadud segu kuivainesegule ja segasin õrnalt läbi. Tainast ei tohi üle segada! Enne kui jahu oli täielikult segunenud, lisasin hakitud šokolaadi ja lõpetasin segamise kohe, kui viimane kuiv jahulaik segunes. Valasin taina võiga määritud vormi (kasutasin ovaalset 18 cm klaasvormi, aga sobib ka kuni 23 cm vorm) ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle 40 minuti. Kooki ei maksa üle küpsetada. Kui on näha, et see on pealt küps ja näpuga katsudes kergelt vetruv, tasub kook välja võtta, mitte üleliia pruuniks küpsetada. Maitseb hästi nii leigelt kui jahtunult. Seisab pehme mitu päeva.

Ajab ikka vihale küll...



Nädalavahetusel tegin seda beseekattega õunakooki ja kirjutasin blogisse pika jutu valmis... Tavaliselt ma ühel päeval kahte postitust ei tee ja sellepärast kirjutan mõnikord asju ette. Või jäävad mõned asjad lihtsalt pooleli...

...aga vahepeal oli internetiühendus kadunud ja Blogger ei salvestanud tervet juttu ära. No ma tahtsin siis kaval olla ja copy-paste teha. Nässu läks midagi, ära kustutasin kõik. Mul oli meeles see Ragne postitus ja lugesin ruttu kommentaarid läbi, et mis tegema peab. Aga liiga hilja oli.

Nüüd jäi Kutt magama, võtsin ennast uuesti kokku ja kirjutasin kõik uuesti. Hea meel oli, et ikkagi viitsisin, sest oli teine pikemat sorti postitus. Ja kui ma siis eelvaadet lugedes otsustasin, et üks lõiguvahe on vaja koomale tõmmata... juhtus kõik uuesti!!!!!! Pagan küll! Proovisin siis jälle kõiki Ragne kommentaarides pakutud variante, aga ei aidanud miski...

Niigi on viimasel ajal neid postitusi väheks jäänud, sest linnas ma naljalt korralikke pilte ei saa ja see kirjutamine võtab ka omajagu (une)aega... ühesõnaga, isu läheb ära niimoodi :(

Olen proovinud ka nii, et kirjutan teksti ennem mujal valmis ja siis kopeerin blogi tekstikasti, aga ei sobi minu arvuti võimalused ja Blogger kuidagi omavahel kokku. Kõik on paigast ära (kirjastiilid ja reavahed jne) ja muutmine ei õnnestu mitte kunagi. Säh sulle kooki moosiga. Jääb hea retsept seekord üles panemata. Kolmandat korda lihtsalt pole enam tuju...


Pildid panen kiuste üles :)

Meil maal


Hilissuvi kasvuhoones...


... ja vaarikates


... ja kuuri all

... ja niisama aias





... valged ja punased




... ja kaheksa oranži


Koerad on meil ka kõrvitsakarva. Üks kurjem kui teine.




Sügis on värvipliiatsid juba välja otsinud...


Pihlakas ja jõgi "ajavad üle"





Seda kõike valvab meie kodu kaitseingel



Kaneeli-õuna juustukook



Mul on üks kiiks... lisaks kõikidele teistele kiiksudele muidugi. See kiiks ei luba mul juua piima, millel on tänane kuupäev või süüa ükskõik millist toiduainet, mille pakendilt vaatab vastu eilne kuupäev. Kui ma tean, et sink oli parim enne tänast päeva, siis ei muuda seda minu jaoks söödavaks ei praadimine ega küpsetamine. Rääkimata sellest, et ma seda lihtsalt võileivale lõikaksin. 

Selle kiiksu pärast tahan ma ka kõiki kooke ja torte kohe peale valmimist süüa, kuigi ma tean väga hästi, et paljud neist vajavad pikemat aega "tõmbamiseks". Mind tabab kerge ärevus, kui ma tean, et mõni muna või piimatooteid sisaldav hõrgutis on mitu päeva seisnud (mis muidugi ei tähenda, et ma neid kogemata söönud ei oleks). Aga kui jutt on küpsetatud juustukoogist... ma ütlen seda nüüd väga raske südamega... aga ikkagi ütlen (: ...minu arvates on küpsetatud juustukook kõige parem siis, kui ta on seisnud kaks ööd. Mitte kolm või viis tundi ega ka üleöö nagu tavaiselt retseptides soovitatakse. Küpsetatud juustukooki pole mõtet teha, kui tahad õhtuks külalistele midagi lauale panna. Juustukoogi tegu tuleb ette planeerida. Ja mul ongi kahju, et emale sünnipäevaks tehtud kook sai külmas seismiseks aega ainult ühe öö. Eile õhtul meile kaasapandud torditükk oli täna hommikul tunduvalt maitsvam! Aga kolm ööd seisnud kooki ma sellegipoolest enam proovida ei julgeks (:


See kook on mõnusalt kreemine ja õhuline. Mitte üleliia kaneeline. Õhuliseks muudavad koogi munavalged, mis tuleb eelnevalt vahustada ja siis juustukreemile lisada. Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".

Vaja läheb:

100 g võid (külma)
150 g jahu
1 spl suhkrut
1-2 spl külma vett

Kate:
750g toorjuustu (toasooja)
160 g suhkrut
3 muna 
180 ml vahukoort
1 tl jahvatatud kaneeli
2 õuna (koorimata)
veidi sidrunimahla

Valmistasin koogipõhja. Segasin jahu suhkruga, riivisin hulka külma või ja segasin näppudega purutaoliseks. Lisasin nii palju külma vett, et taigen muutus ühtlaseks. Surusin taina ühtlaselt küpsetusaberiga vooderdatud koogivormi põhja ja asetasin juustukreemi tegemise ajaks sügavkülma (sügavkülma selleks, et põhi eelküpsetamise ajal oma kuju hoiaks).

Kreemi jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, suhkru, kaneeli ja munakollased ühtlaseks. Lisasin vahustamata koore. Vahustasin munavalged ja lisasin kahes osas ettevaatlikult segades toojuustukreemile. 

Torkisin külmunud koogipõhja kahvliga auguliseks ja eelküpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit (kuni põhi muutub helepruuniks). Jahutasin ja valasin peale toorjuustukreemi. Ladusin koogile õhukesed sidrunimahlaga piserdatud õunaviilud ja küpsetasin 180-kraadises ahjus veidi üle tunni. Jätsin valmis koogi lahtise uksega ahju jahtuma. Katsin koogi köögirätiga ja tõstsin ööseks külmkappi. 

Järgmine kord olen targem:
- lõikaksin õunaviilud fileerimisnoaga hästi õhukeseks. Mida õhemad viilud, seda kenam jääb koogi pind. Õhukesete  õunaviilude ääred küpsevad armsasti laineliseks;
- teeksin äärtega koogipõhja, siis jääb kook paremini "hoidma";
- serveeriksin kooki ülejärgmisel päeval;
- ei serveeriks kooki külmkapikülmana, vaid laseks tal vähemalt pool tundi toatemperatuuril seista.