NOBEDATE NÄPPUDEGA PÄKAPIKUD



Eelmise aasta jõuludest jäid meelde eriliselt laisad päkapikud, kes selleks aastaks (minu suureks üllatuseks) ennast kokku võtsid ja nobedatel näppudel tublisti toimetada lasid. Nii leidsid tee kuuse alla lumivalge tuhksuhkrukattega stollenid, magusad mandlid ja oi kui mitu pisikest piparkoogimaja. Väikestele tüdrukutele meisterdati liblikatega, poistele värviliste kommidega ja noortele armastajatele südamete ja Tutti Frutti suhkrupuruga kaunistatud majakesed.




Vähe sellest, kuuse alla oli sokutatud ka nende samade piparkoogist päkapikumajade žabloonid
(Allikas: Väike piparkoogiraamat) ja kaart tekstiga:

MAGUSAID PÜHI JA RÕÕMSAT AASTA LÕPPU!


JÕHVIKAKÜPSISED




Küpsisevahetus on Dagrise poolt algatatud salapärane ettevõtmine, mille käigus toidublogijad anonüümselt küpsiseid vahetavad. Pakike isetehtud küpsistega tuli teele panna kolmele blogijale. Pakk pidi kohale jõudma enne 22. detsembrit, mil kõik küpsisevahetuses osalenud toidublogijad oma blogides nende samade küpsiste retseptid avaldavad. Nagu öeldud, keegi ei teadnud, kelle käest ja millised küpsised temani jõuavad. Idee on pärit USA-st (Cookie Swap), kus küpsiseid vahetab 622 toidublogijat. Eesti esimeses küpsisevahetuses osales natuke vähem blogijaid - 18 (: 

Täna ongi see päev, kui küpsiseretseptid erinevates toidublogides avalikuks saavad. Mina tegin jõhvikaküpsiseid. Inspiratsioon raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies". Loodan, et küpsised jõudsid kohale tervetena, mitte ühtlase küpsisepuruna ja maitsesid saajatele. Jõhvikaküpsised on jõhvikale omaselt hapuka järelmaitsega.



Jõhvikaküpsised
35-40 tükki

225 g võid
125 g suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
0,5 tl soola
2 sl piima
360 g jahu
80 g kuivatatud jõhvikaid
50 g mandleid (soovi korral Amarettot hakitud mandlite leotamiseks)
kaunistamiseks paar teelusikatäit jõhvikajahu ja suhkrut

Hakkisin mandlid ja kuivatatud jõhvikad päris peeneks (suurte tükkidega tainast on hiljem halb lõigata). Segasin hakitud mandlid paari supilusika Amaretto likööriga. Tegin seda eelmisel õhtul ja jätsin pähklid maitsestuma.
Vahustasin või suhkru, soola ja vaniljesuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Või peab enne vahustamist olema hästi pehme! Lisasin toasooja piima, vahustasin ühtlaseks ning segasin juurde jahu. Kõige lõpus lisasin hakitud mandlid ja jõhvikad. Segasin ühtlaseks. Tainas jääb mõnusalt pehme ja siidine. Jagasin valmis taina kaheks, keerasin toidukilesse ja vormisin paraja jämedusega rullid (võib teha nii väiksema kui suurema läbimõõduga). Panin taina külmkappi tahenema. Tainas peaks külmas olema vähemalt kaks tundi, aga mida kauem, seda parem on rulli otsast pärast kettaid lõigata. Lõikasin rulli otsast hästi terava noaga umbes 1 cm paksused kettad ja veeretasin ääred suhkru-jõhvikajahusegus. Kes tahab ekstreemsemat ja hapumat tulemust, võib suhkru ära jätta ja veeretada küpsise ääri ainult jõhvikajahus. Panin küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 160-kraadises ahjus 20 minutit. Küpsised peavad jääma pigem heledad.



ŠOKITERAAPIA SUURETTEVÕTTES JA TEISED PRAKTIKAMULJED

Koopatibi koolis
4. osa - Ettevaatust, piltideta postitus!

Nii, mul on nüüd kuhjaga oskusi, teadmisi ja kogemusi. Isegi nii palju, et koolis käimine tundub tühipalja formaalsusena – „Andke see paber juba kätte!“ – pärast praktikat ei suuda õpetajad enam millegagi üllatada. Eriti kui teeme praktilistes tundides ikka neid samu küpsiseid ja kooke, mida esimesel poolaastalgi. Ühest küljest olen õnnelik, et olen ettevõtetes õppinud, näinud ja kogenud nii palju erinevat – nii head kui halba. Teisest küljest olen aga aru saanud, et see on karm maailm, kuhu ma enam nii väga ei igatsegi. Vaikselt omaette nokitsemine sobib mulle paremini. Ja olgem ausad, füüsiliselt raske töö ja väike palk, keda see ahvatleb? Minu idülliline ettekujutus kondiitritööst (rahulik, loominguline, hästi tasustatud – kuidas ma küll nii naiivne olin?) on kokku kukkunud – seljataga on 400 tundi praktikat kolmes täiesti erinevas ettevõttes.

Šokiteraapia suurettevõttes
Ma näpistasin ennast nende nädalate jooksul mitu korda veendumaks, kas see, mida ma näen, on ikka päris. Mu silmad ei olnud valmis nägema midagi nii ebareaalset. Ma olin olnud tõeline naiivitar - uskusin tooraine puhtusse, inimeste kohusetundlikkusse, toiduseaduse jõusse ... Puhas enesepettus! Ja lõppude lõpuks ei olnudki lisaaineid täis biskviidipulbrid, asovärvid, taimerasvakoor, kunstküüned ja räpased pesulapid need asjad, mis mis mulle pettumust valmistasid. Mul oli hoopis valus näha suurettevõttes töötavate kondiitrite suhtumist oma töösse ja tortidesse. Kondiitritöösse, mis mulle kui asjaarmastajale tundus nii pagana põnev ja tortidesse, mis minu jaoks tähendavad palju enamat kui kaht kihti biskviiti ja kausitäit kreemi. Aga mida ma loll sealt masstootmisest siis leida lootsin? Igatahes mitte miinimumpalga eest 14 tunniseid vahetusi rügavaid „kopp ees“ nägudega naisi, kes teevad päevast päeva (pole ka liig öelda aastast aastasse) kindlaid, just neile määratud torte ja vihkavad eritellimustöid, sest siis tuleb rutiinist välja murda ja oma peaga mõelda. Masstootmises pole loovusega midagi peale hakata. Tuleb olla kiire, suu kinni hoida ja teha mis kästakse. Pole ime, et ma seal emotsionaalse šoki sain. Minu jaoks on tort kunstiteos, mis valmib hoole ja armastusega. Näha, kuidas suurettevõttes torte valmistatakse, kuidas neid loobitakse ja kuidas keegi tegelikult ei hooli … Esimesel päeval oli mul nutt kurgus, ausalt. Need õnnetud tordid paistsid mulle kui seksiärisse sunnitud naised – väärkoheldud, oma hinge ja õigused kaotanud, lootusetud tegelased. Ma oleksin tahtnud nad kõik sealt ära viia.
Aga ma surusin oma emotsioonid alla ja õppisin ära kõige tähtsamad töövõtted. Ma õppisin töötama hiigelsuurte masinate ja hiigelsuurte tooraine kogustega. Ma sain teha tuhandeid šokolaadikaunistusi ja kokku panna sadu torte ja kooke. Ma nägin masstootmise võlu ja valu (seda viimast oli muidugi kordades rohkem) ja jõudsin järeldusele, et SEE pole minu jaoks.

Multifunktsionaalne kondiiter vanalinna kohvik-restoranis
Kui suurettevõttes oli avar tootmisruum ja harjumatult madal õhutemperatuur – kohe nii madal, et käisin keset kuuma suve praktikal sooja pesu ja suusasokkidega, siis väikeses vanalinnakohvikus tuli võidelda põrgupalavuse ja ruumipuudusega. Siin töötas vaid üks kondiiter – multifunktionaalne kondiiter, sest ta oli samal ajal nii pagar, kokk, kaubavastuvõtja, koristaja. Vaeseke tegi rohkem, kui tegelikult pidi ja jõudis. Ei saanud mina aru, miks võttis kondiiter vastu restorani toidukauba, tegi kokkade külmkapis inventuuri, koristas nende järelt … Oli kuidas oli, aga see oli hoopis teine maailm. Ma veeretasin iga päev kukleid, küpsetasin odrakaraskit, tegin pitsatainast, kringleid, pirukapõhjasid, magustoite, kaunistusi, maiustusi, muidugi ka torte. Nende tortide sisse sai juba rohkem armastust panna. Sain pakkida nad ilusatesse karpidesse ja siduda kinni laia siidist paelaga. See juba oli midagi! See oli individuaalne lähenemine (: Lootsin vaid, et väikeses kohas kasutatakse vähem valmis pulbrisegusid. Kahjuks mitte. Kõige ajuvabam tundus restoranikülastajatele pakutav pulbrist valmistatud brüleekreem. Ja nad nimetavad ennast restoraniks!?
Oli palav ja raske, aga väärt kogemus. Eriti selles mõttes, et sain teha palju eeltöid (taignaid), mis suures ettevõttes tavaliselt juba ette tehtud on. Aga sellistes tingimustes töötada - ei, aitäh! 

Kondiiter depressiivses Eesti väikelinnas
Depressiivne väikelinn, aga linna parimad pirukad, tordid ja koogid! Värsked ja ehtsad. Tehtud päris võist, päris vahukoorest ja päris kanamunadest! Pärast šokki masstootmises ja kerget pettumust tooraine osas vanalinna kohvikus, olin lausa vaimustuses. Ja millised töötingimused! Eriti inimlikult mõjusid suured aknad tootmisruumis. Tavaliselt töötavad kondiitrid pimedates keldrites või akendeta tsehhides. Ja kuidas on võimalik, et ettevõttes ei ole sügavkülmikut? See tähendab ainult üht – tordid ja koogid, mis täna valmistatakse, jõuavad juba täna ja homme kliendi lauale. Ei mingit ette vorpimist sügavkülmikutesse nagu teistes ettevõtetes. Nautisin iga minutit sellest praktikast. Siin sain ka viimase linnukese kirja – küpsised, mida mul teistes kohtades teha ei õnnestunud.

Hoolimata viimasest ülipositiivsest praktikakogemusest, jäävad mind praktikaajast kummitama nii mõnedki jubedused, millele tagasi mõeldes süda lihtsalt pahaks läheb. Näiteks see, kuidas üheksast kondiitrist seitse topivad tordi kaunistamise ajal pritskotti suhu. Need tordid peaksid minema prügikasti, mitte supermarketite tordilettidele. Kuidas töölaual kokkupandud tellimustordi ääred puutuvad kokku räpase lapiga kui laualt üleliigset kreemi eemaldatakse. Kuidas kondiiter pihustab oma tööpinnale desinfitseerivat puhastusainet märkamata, et pritsmed langevad tema vastaslaual olevatele poolikutele tortidele. Kuidas mahakukkunud šokolaadilaastud leiavad tee tordi sisse mitte prügikasti. Kuidas ruumipuuduse tõttu hoitakse pooleliolevate tortidega aluseid prügikastikaanel. 
Mille kuradima pärast on toidutööstuses üldse välja mõeldud hügieeninõuded, kui nendest kinni ei peeta? Kui tervisekaitseinspektorile öeldakse enne ringkäiku, et ülemusel on täna sünnipäev, mille peale inspektor korraks üle ukse kiikab, nägemata seda, mida ta kindlasti nägema oleks pidanud. Kasvõi kõiki neid eelpool nimetatud jubedusi. Ma ei oska muud öelda kui - vaesed kliendid!

Ma küll ilmetlen naisi, kes jõuavad tassida tohutult suuri kreemikatlaid, kelle käed liiguvad kiiremini kui koolibri tiivad, kes oskavad peast arvutada tooraine kulu ükskõik mitmele tordile ja kes suudavad hoolimata pikkadest tööpäevadest oma pere eest hoolitseda. Aga ma ei kadesta neid. Üldsegi mitte! Karm reaalsus kiskus lõplikult mul roosad prillid silme eest. Nüüd nutan neid natuke aega taga ja siis ... siis võib-olla loon päris uue, päris oma ja veel roosama maailma (:


RALLITORT


Mul on üks hästi armas väike sugulane, kes sai nädalavahetusel kolmeaastaseks. Nagu selles vanuses poistele ikka, meeldivad ka Tristanile igasugused masinad - kopad, traktortid, autod... Natuke guugeldamist, Nami-Nami foorumis tuuseldamist ja Tristan sai sünnipäevaks värviliste vormelitega rallitordi. 

Kui ma sünnipäeva eelõhtul martsipanist vormelitega Tallinnasse jõudsin, oli tädi Ira biskviitpõhjad juba valmis küpsetanud ja vajaliku kreemimaterjali poest koju tassinud. Polnudki muud kui kreem valmis segada, tort kokku panna ja kaunistada. 


Nii rikkaliku täidisega torti pole ma varem teinud. Kreemi sisse läks nii kohupiim, toorjuust kui ka vahukoor, lisaks maasikad, mustikad ja virsikud. Väga maitsev kooslus, mida kindlasti edaspidigi kasutada. Külgedel ja numbri sees on läbi sõela surutud šokolaadiküpsisepuru. Vormelid on voolitud looduslikult värvitud martsipanist (peedi-, spinatipulber, safran, söetablett). Muru saab teha, kui martsipan läbi küüslaugupressi suruda. Katsetasin seda võtet esimest korda - toimib hästi.

Seekordsed head avastused on:
- Selga šokolaadiküpsised. Nendest saab suurepärase ja maitsva puru näiteks tordi külgede katmiseks või kreemile "joonistamiseks". Kui purukiht on paksem nagu sellel tordil number kolme sees, siis jätab see mõnusalt sametise mulje. Et küpsisepuru sobivasse vormi saada, on hea nipp ennem puutikuga kujund kreemile joonistada, siis sulatatud tumeda šokolaadiga kontuurid ette teha ja kujund küpsisepuruga täita. Tulemus jääb ilus puhas.
- sulatatud juust. Kui kreem saab otsa ja kapis pole midagi muud, mis kreemi meenutaks, siis sobib sulatatud juustu väga hästi kaunistamiseks kasutada. Sellel tordil kasutasin seda teekattemärgistuse tegemiseks. Panin juustu kilekotti, mudisin pehmeks, lõikasin kotinurga maha ja pritsisin küpsisepurule triibud. Nii võib vabalt ka kirjutada või ükskõik milliseid peenemaid kujundeid, mustreid teha. Püsib ülihästi, ei sula ega vaju laiali. Natuke tülikas on ainult see, et sulatatud juust on kleepuv ja pritsitava joone katkestamiseks tuleb kasutada mõnda abivahendit. Kasutasin hambatikku. 


Panen kirja ka materjalikulu. Kaaluda valmis torti ei õnnestunud, aga 30 inimesele jätkub vabalt.

3 kandilist biskviitpõhja kuuest munast (40x35)
1 kg kohupiima (Saida)
600 g toorjuustu (Philadelphia)
1,2 l vahukoort
maitse järgi suhkrut ja vaniljesuhkrut
2 purki konservvirsikuid
külmutatud mustikaid
värskeid ja külmutatud maasikaid
500-600 g martsipani

Üks torditükipilt ka.





KÕRVITSAKUKLID



Maitse tainast! Maitse tainast! Maitse tainast! Mul juhtub just pärmitainaga nii, et maitsen valmis saiu ja avastan - ups, täiesti magedad! Seda on ikka päris mitu korda juhtunud. Varsti ei saa enam kahe käe sõrmedelgi üles lugeda :P Ja ikka on veel vähe, et oma tobedast veast õpiksin. 
Võib-olla on asi hoopis pärmitainas. Pabistan alati liiga palju, kui pärmitaina tegemise ette võtan. Üldse ei ole kaugel need ajad, kui ahjust kivikõvad saiad välja võtsin. Nüüd ma muidugi tean, et jahuga ei maksa liialdada, aga kerge ärevus on ikka hinges ja siis ununebki... No ja ega alati saa retsepti ka usaldada, et paned ettenähtud soolakoguse ära ja siis usud, et ongi hea. MAITSTA TULEB! Ja ikka alguses, sest valmissõtkutud tainale soola lisades ei segune see enam ühtlaselt.

Loomulikult juhtus mul nende imeilusate kollaste kõrvitsakuklitega ka nii, et need tulid täiesti magedad (: Kõik muu aga kukkus hästi välja - tainas kerkis ilusasti, kuklid küpsesid ühtlaselt ja olid veel järgmiselgi päeval mõnusalt pehmed. Teeksin neid iga kell uuesti! 


Kõrvitsakuklid

2 dl kõrvitsapüreed (ahjus röstitud kõrvitsast)
1,5 sl vedelat mett või siirupit
0,5 dl õli
400-450 g nisujahu
1 tl soola
1 pakk kuivpärmi (11 g)
100 g riivitud juustu
määrimiseks muna
pealepuistamiseks kõrvitsaseemneid

Segasin kuivpärmi jahuga. Teises kausis segasin käesooja kõrvitsapüree soola, mee ja õliga. Valasin vedeliku kuivainete hulka ja segasin ühtlaseks tainaks. Sõtkusin kuni tainas muutus läikivaks ja tuli kausi küljest lahti. Katsin kausi toidukilega ja panin 40-kraadisesse ahju kerkima. Kui tainas oli kerkinud kahekordseks, vajutasin selle kergelt alla ja sõtkusin sisse riivitud juustu. Vormisin taina kukliteks. Lasin kuklitel rätiku all pool tundi kerkida, seejrel määrisin need lähtiklopitud munaga ja raputasin peale seemned. Küpsetasin 210-kraadises ahjus 10-15 minutit. 

Algretsept Tuuli blogist.



PÕHJAMAA SIDRUNID JA TURUTÄDI ÕPETUS



Kui sul on, siis sa ei taha, aga kui sul ei ole, siis sa pead ilmtingimata saama. Nii on paljude asjadega. Kunagi kasvas maal magamistoa akna all ebaküdooniapõõsas. Ilus oli vaadata. Lapsena ei osanud ma nende kivikõvade punnidga muud peale hakata, kui hambad sisse lüüa ja siis hapu näoga need üksteise järel sirelipõõsasse lennutada. Vanaema tegi mõnel aastal moosi, aga see oli ka kõik. Nüüd on põõsas välja juuritud ja mina käin turul ebaküdooniaid ostmas (:

Sellel päeval, kui ma turule jahile läksin, oli seal üks kena tädi, kes müüs tõeliselt ilusaid ebaküdooniad. Ta rääkis, et korjab ainult kollaseid vilju, mitte kunagi rohelisi. Ja tõepoolest, väljakaalutud kilostes kottides ilutsesid kollased küpsed ebaküdooniad, mis kutsusid kohe hambaid sisse lööma. Oleks tahtnud neid süüa nagu tavalisi õunu (: Kuna tädi paistis heas tujus olevat (teadagi neid turumutte, mõnikord porisevad nii et vähe pole ja annavad raha valesti tagasi, meelega), uurisin kuidas tema ebaküdooniaid sisse teeb. Ütles, et paneb suhkruga seisma, nii pidavat kõige parem olema. Turutädi õpetussõnu silmas pidades panin minagi ostetud ebaküdooniad suhkruga purki. 

Ebaküdooniate puhastamine on tõeliselt aeganõudev töö. Kilo õunte (just nii neid vilju tegelikult nimetatakse) puhastamiseks kulus poolteist tundi ja mõni minut pealegi. Tükk aega leiutasin parimat viisi seemnete kättesaamiseks. Kõige kiiremini õnnestus see nii - väikese terava noaga vili ristipidi pooleks ja siis neljaks. Seejärel seemnekoda välja. Valus pöial ja hulgaliselt põrandale laiali hüpanud pisikesi pruune seemneid viisid vägisi mõttele, et see jääb küll esimeseks ja viimaseks korraks, kui ma ebaküdooniatest midagi teen (: Aga see, mis nendest lõpuks välja tuli - selle nimel tasub vaeva näha!


Turutädi soovitused:

- pese ebaküdooniad külma veega puhtaks;
- puhasta seemnetest ja lõika õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks;
- arvesta 1 kg ebaküdooniate kohta 1,2 kg suhkrut;
- pane ebaküdooniatükid vaheldumisi suhkruga emailpotti ja sega korralikult läbi;
- ära pane hoidist enne purki, kui suhkur on täielikult sulanud, vastasel korral võib hoidis käärima minna (tädil on kodus puupliit ja tavaliselt paneb ta poti peaaegu jahtunud pliidile, nii sulab suhkur kiiremini);
- säilita hoidist külmkapis (säilib kuni neli kuud);
- kasuta siirupit morsi tegemiseks, ebaküdooniatükke tee ja magustoitude sisse või niisama näksimiseks;
- ära pane ebaküdooniahoidist kuuma tee sisse, muidu kaotab see oma tervistava toime nagu mesigi (vesi võib olla kuni 40 kraadi);
- kui sa tunned, et oled külmetunud ja haigus hakkab võimust võtma, joo kindlasti ebaküdooniateed või söö hoidist lusikaga otse purgist;

Tegin ebaküdooniahoidist esimest korda ja turutädi soovitused läksid igati asja ette. Puhastatud kujul oli mul ebaküdooniaid vähem kui 1 kg ja tegin hoidise 1 kg suhkruga. Surusin ebaküdooniatükid tihedasti purki ja sain ühe Hellmannsi majoneesi purgi jagu hoidist, lisaks poolteist majoneesipurki siirupit. Olen kasutanud morsi tegemiseks, tee sisse, jäätise peale ja niisama näksinud. Hoidis väheneb silmnähtavalt. Oleks pidanud rohkem tegema, pikk talv veel ees! 


Ebaküdooniat võib kasutada sidruni asemel. Samamoodi hapu ja C-vitamiinirikas. Sobib hoidistamiseks happevaeste puuviljade ja marjadega. Meie oma põhjamaine sidrun (: Kunagi tahaks proovida ka ebaküdooniamoosi, niisama puhtal kujul ja kõrvitsaga. Pean endale põõsa muretsema!



PARADIISIÕUNTEST ÜHT JA TEIST



Appi, ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob? Või oleks õigem küsida, kaua see laiskus kestab? Kirjutan seda postitust juba kolm nädalat. Just kolm nädalat tagasi, pühapäeval, oli ilus päikesepaisteline pärastlõuna ja me käisime oma väikese perega romantilisel paradiisiõunte korjamise retkel :) Ilm oli soe, õhus oli hilissuve, aga samas ka varasügist. Redel õlgadel, paberkott näpus astusime mööda päikesepaistelist kruusateed õunapuu poole. Redel vedas meid muidugi alt, sest kõige ilusamaid punapõsksed ubinad jäid puu otsa, aga mõned purgid marineeritud õunu ilusamatest ja purgi moosi vähemilusatest paradiisiõuntest sain ikkagi. See oli nii ilus pärastlõuna...


Õunte puhastamine moosi jaoks on paras nokitsemine, aga tulemus on mõnus - hästi intensiivse ja erilise maitsega moos. Mõte paradiisiõunamoosile paneb süljenäärmed tööle, nagu siiski, kui mõtled sidrunile :)

Paradiisiõunamoos

1 kg puhastatud paradiisiõunu
400-500 g suhkrut
kaneelipulk
mõned nelgiterad

Panin puhastatud õunatükid (koorimata) vähese veega potti, lisasin maitseained ja keetsin õunad pehmeks. Lisasin suhkru, keetsin veel 10 minutit. Tõstsin moosi kuumalt purki.


Marineeritud paradiisiõunad
Jõuludeks liha kõrvale

1 kg paradiisiõunu
6 dl vett
2-3 dl suhkrut
8 nelgitera
4 vürtspipart
kaneelikoor
1 sl 30% äädikat

Pesin õunad, puhastasin varre ümbruse ja eemaldasin kuivanud õienupu. Torkasin igale õunale hambatikuga augud - kolm ühele, kolm teisele küljele - et õunad kuumutamise ajal ei puruneks. 
Keetsin marinaadi. Kuumutasin vee keemiseni, lisasin maitseained ja suhkru. Kui suhkur oli sulanud, lisasin äädika. Panin õunad keevasse marinaadi ja keetsin ühe minuti. Tõstsin õunad purkidesse, valasin peale marinaadi ja sulgesin purgid õhukindalt.

Retseptid on pärit Nami-Namist.


TARTUSSE MUUSEUMISSE!


Tartu toidublogijad ootavad kõiki pühapäeval 18. septembril Tartusse Raadi mõisaparki kogutud maitseid nautima! Peale minu sätivad hääd ja paremat lauale Liisi, Ülle, Sille, Liilia, Dagris, Jaanika ja Signe. 

PEAAEGU PULMATORT



Tort ämmale-äiale 35. pulma-aastapäevaks. Korallpulmad! Martsipanist korallide tegemine tundus liiga hullu ettevõtmisena. Tegin siis hoopis lihtsama, aga kahekordse tordi. See oli mul esimene kord kahekordset torti teha. Nagu ikka, jälle mõttetu pabistamine ja käte väristamine, et kuidas ma ikka saan ja äkki ülemine  korrus vajub sisse ja bla-bla-bla... Muidugi tuli välja! Aga ausalt, seda torti tehes mul käed värisesid. Mis sest, et omajagu kondiitripraktikat juba seljataga. 


Tordi panin kokku heledast biskviidist ja kreemist, mis koosnes kohupiimast, vahukoorest, valgest šokolaadist ja tervetest punastest sõstardest. Biskviidi immutasin Baileys'ega. Pealt katsin vahukoorekreemiga, külgedelt purustatud beseega (besee ostsin poest :P). Pruut ja peigmees on suurtest Chupa Chupsi pulgakommidest, mille katsin šokolaadiga. Pruut sai selga kookoshelvestest kleidi.

Üks poolpidune pilt torditükist ka. Külalistele väga maitses. Mulle ka. Hapud punased sõstrad valge šokolaadiga sobisid väga hästi kokku. 


Maiustame, aga alles pärast kaheksat



After Eight šokolaad oli aastaid üks kohustuslik maiustus, mida välismaistelt reisidelt kodustele kaasa toodi. Just täpselt selle ajani, kuni see jõudis meie parimatesse toidupoodidesse... 
Õhuke krõbe šokolaadiümbris, mis peidab endas värskendavat mündimaitselist täidist - mmm, minu meelest parimad külmkapist võetuna.

Aga kui välismaale ei satu, poodi ei viitsi minna, kui kapis on tükike tumedat šokolaadi ja aias piparmündipuhmas, siis palun väga! Tulemus vägagi originaalilähedane. Kui, siis võib-olla mitte nii suussulav. Piparmündilehte tuleb ikka närida (:


See ülilahe idee on pärit ühest armsast blogist, mille hiljuti avastasin. Lihtsalt pidin järele proovima. Lisaks niisama maiustamisele, sobivad šokolaadised piparmündilehed ideaalselt ka kookide ja tortide kaunistamiseks. 


Mustikatest mustavad muffinid


See kondiitripraktika võtab igasuguse isu kodus küpsetada. No lihtsalt ei viitsi. Seda ma kooli minnes kõige rohkem kartsingi, et tekib üleküllastatuse tunne. Nii palju kui ma küsinud olen, ei küpseta ükski töötav kondiiter kodus kooki ega tee torti. Põhjendus äärmiselt lihtne - kes siis tööd koju kaasa võtab! 

Viimasest praktikast on kaks nädalat möödas. Vaikselt, tasapisi üritan jälle kodusele küpsetamislainele saada. Muffinid sobivad alustamiseks eriti hästi, sest nendega pole vaja pikalt tegeleda. Ja kui lapsed teatavad, et need on nii head muffinid, siis tuleb retsept endale kirja panna. Õnneks taipasin kohe topelt koguse teha, sest kui marakratte on rohkem kui üks, siis pole mõtet neid 12 muffiniga narrida (: Kohendasin retsepti vastavalt külmkapi sisule.

Mustikamuffinid
24 tk

4 suurt muna
1,5-2 dl suhkrut
5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
o,5 tl soola
2 tl vaniljesuhkrut
200 g võid
1 dl piima
5-6 dl mustikaid

Kasutasin suuri mune. Kui teha muffineid väiksemate munadega, tuleb piima kogust suurendada.
Sulatasin ja jahutasin või. Vahustasin munad suhkrute ja soolaga kohevaks vahuks. Lisasin munavahule jahtunud sulavõi. Segasin jahu küpsetuspulbriga ja lisasin saadud segu vaheldumisi piimaga munavahule. Kõige viimasena segasin hulka värsked mustikad. Jagasin taigna pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuni muffinisse torgatud puutikk jäi kuivaks (20-25 minutit).

Sama retsept, aga teine teostus ...



Need samad beseekoogid rabarberi-maasikamoosiga. Tõmbasin beseekuhjale enne ahju panekut lusikaseljaga teravad tipud ja lõpptulemus sai nii armas, et ei saanud kohe jagamata jätta (:

Traktoriga tort



Kutil oli eile sünnipäev. Juba neljane! Ta on suur masinate fänn - autod, muruniidukid, kopad, traktorid - ja kõva töömees on ta ka. Ta unistab maal elamisest (: Kui mõni aeg tagasi küsisin, millist torti ta sünnipäevaks tahab, tuli vastus väga kiiresti - traktoriga! 


Tort koosneb kolmest kakaobiskviidi kihist, kirsimoosist ja kohupiima-vahukoorekreemist. Kaunistatud trühvlipuru, küpsisepuru ja martsipanist voolitud juurviljadega. Martsipani värvisin spinatipulbri, peedipulbri, safrani ja söetablettidega. Aitäh Aniitramile, kes veel hilistel õhtutundidelgi mu kõnedele vastas ja nõu andis, kuidas need porgandid ilusaks oranžiks saada (:


Traktori jaoks küpsetasin ümmarguses vormis keeksi ja lõikasin vajalikud jupid keeksist välja. Täiesti umbropsu (: Õnneks sai tulemus täitsa tõepärane. Kõik traktori osad on kaetud õhukese kihi võikreemi ja martsipaniga.


Koos biskviitide küpsetamisega kulus tordi tegemiseks 10 tundi. Mõistlik on martsipani värvimine ja voolimine eelmisel päeval ette võtta, aga kes siis jaanipäeval köögis viitsib möllata (: Hea oli, et keeksigi varem valmis viitsisin küpsetada, muidu oleks poole ööni torti kokku pannud.

Kaunistamise idee leidsin guugeldades.

Maapealne paradiis ehk seitse liitrit metsmaasikaid


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kiigub kastehein...

... sellepärast me traktorile hääled sisse ajasimegi, et üle lopsaka aasa raisemikku maasikale pääseda. Hein, ma ütleks pigem lilled, olid tõesti rinnuni.





Raiesmikus ootas meid maapealne paradiis. Maapind punetas ja lõhnas magusalt. Selleks, et edasi liikuda, tuli teerada sisse korjata. Nii kaugele kui silm ulatus, vaatasid vastu suured tumepunased metsmaasikad ja karjusid läbisegi - Korja mind! Ei, hoopis mind! Mind! Mind! Mind ka! Ja me korjasime ahnelt neid kõiki.



Mõni meist käis sel päeval kolm korda paradiisis ja oleks neljandatki korda läinud, kui päike poleks loojunud. Oli imeline päev imelisel aasal ja veel imelisemas raiesmikus. Oleme nõgestest kõrvetatud ja parmudest puretud, aga rohkem kui õnnelikud, sest tõime koju seitse liitrit metsmaasikaid. Ja tundub, et see kõik on alles algus...



Panime hakkama maasikalikööri, tegime toormoosi, keedist ja sõime maasikasuppi. 
Oh seda ilusat Eesti suve! 



Hapukoore-juustukook maasikatega



Üks mahedamaitseline ja mahlane juustukook. Parasjagu rammus ka, aga kookide ja tortide puhul ma lahjasid, rasvavabu piimatooteid kasutada ei armasta. Soolaste toitude puhul häirib mind oluliselt rohkem, kui liha on pekine või supil rasvakirme peal. Koogid, tordid on aga minu arvates seda maitsvamad, mida rammusamad nad on (:


Hapukoore-juustukook maasikatega

Põhi
250 g meelepäraseid küpsiseid (Digestive, šokolaadi, kaera vm)
125 g võid

Täidis
250 g kodujuustu (4%)
200 g toorjuustu
250 g hapukoort (20%)
165 g suhkrut
3 muna
ühe sidruni riivitud koor
60 ml sidrunimahla

Kaunistamiseks värskeid maasikaid. 

Tampisin küpsised kausis pudrunuiaga peenikeseks puruks, segasin sulatatud võiga ja surusin saadud segu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi (22 cm) põhja ja äärtele. Panin põhja 30 minutiks külmkappi. Täidise jaoks mikserdasin toasooja toorjuustu, kodujuustu, suhkru ja riivitud sidrunikoore ühtlaseks. Lisasin ühkshaaval munad ning seejärel hapukoore ja sidrunimahla. Valasin täidise koogipõhjale ning küpsetasin 160-kraadises ahjus umbes poolteist tundi. Lülitasin ahju välja, jätsin ukse irvakile ja koogi ahju jahtuma. Hiljem tõstsin koogi külma. Juustukook on parim järgmisel (isegi ülejärgmisel) päeval. Enne serveerimist kaunistasin koogi värskete maasikatega. Osa maasikatest võib vähese suhkruga katki hõõruda ja koogi kõrvale kastmena serveerida.

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies".


Kõrvitsakõrsikud



Kes see hull varasuvel kõrvitsat sööb? Eks ikka see hull, kes sügisel põllult kaheksa kõrvitsat korjab ja pika talve jooksul neid ära süüa ei jõua (: Aga nüüd on küll kõik! Viimane karbitäis sügavkülmutatud püreed leidis tee kõrsikute sisse. Idee pärineb ühest ukrainakeelsest blogist, mida ma keeleoskamatuse tõttu enam interneti avarustest tuvastada ei suuda (: 


Kõrvits muudab kõrsikud ilusaks kollaseks. Ka kõrvitsa maitset on õrnalt tunda, aga tunnevad need, kes varem kõrvitsatoite söönud. Krõbedad kõrsikud sobivad ideaalselt suppide kõrvale, aga ka niisama näksimiseks. 


Kõrvitsakõrsikud

500 g jahu
12 g presspärmi
150 g kõrvitsapüreed
50 g oliiviõli
170 g käesooja vett
1 tl mett
2 tl soola
(võib lisada meelepäraseid maitseaineid)
seesamiseemneid
mooniseemneid

Segasin jahu soolaga. Lahustasin 70 g vees pärmi ja mee. Lisasin jahule ja segasin veidi. Lisasin ülejäänud vee, kõrvitsapüree ja oliiviõli. Sõtkusin kuni taigen muutus elastseks ja ei jäänud enam kausi/käte külge kinni. Vajadusel võib lisada veidi jahu. Katsin kausi toidukilega ja jätsin sooja kohta 1,5 tunniks kerkima. Sõtkusin kerkinud taigna jahusel laual kergelt läbi ja jaotasin võrdseteks väikesteks tükkideks (u 30 g tk). Puistasin lauanurgale seesamiseemneid ja mooniseemneid (eraldi). Veeretasin taignatükikestest pikad pulgad (ahjuplaadi pikkused) ja seejärel veeretasin pulgad seemnete seest läbi. Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldseks (15-20 minutit). Enne serveerimist lasin kõrsikutel täielikult jahtuda. Nii muutusid need mõnusalt krõbedaks.


ŠOKOLAADISED MAASIKAD



Natuke veel kannatust ja siis saab maasikatest kõhu punni süüa (: Niisama isu täis süüa on väga hea mõte, aga kindlasti tasub mõned maasikad enne suhupistmist sulatatud šokolaadi sisse kasta. Maitseb imeliselt! 
Kihvt idee on maasikad grilltiku otsa torgata (mitmest välismaisest blogist silma jäänud) ja lisaks šokolaadile kaunistada hakitud pähklite, kookoshelveste, mandlilaastude, seemnete, küpsise- või kommipuruga - mis aga maitseb ja tuju heaks teeb. Sellised nägusad maasikad sobivad väga hästi suvistele aiapidudele magusaks suupisteks. Või miks mitte valmistada neid koos külalistega magustoiduks?


Ega siin väga täpset retsepti olegi, aga kindlasti mõned asjad, millele tasub tähelepanu pöörata. 
  • Kui glasuurimiseks mõeldud šokolaadi pole käepärast, võib tavalisele sulatatud šokolaadile lisada natuke toiduõli. Mida vedelam šokolaad, seda ilusam tulemus jääb. Samas tuleb õli lisamisega ettevaatlik olla - kui seda liiga palju panna, ei hangu šokolaad maasika peal ära. 
  • Mida rohkem šokolaadi, seda parem on maasikaid katta. Iseenesest ei kulu šokolaadi palju, aga ilus ühtlane tulemus jääb, kui maasika saab otse šokolaadi sisse kasta ja ei pea marja mööda kausi ääri keerutama. Mida väiksem ja sügavam kauss, seda parem. Kui šokolaadi üle jääb, saab seda teinekord uuesti sulatada ja kasutada.
  • Maasikad tasub enne šokolaadi sisse kastmist grilltiku otsa lükata. Hiljem on seda väga ebamugav teha.  
  • Kui maasikas on šokolaadi sisse kastetud, tuleks lasta liigsel šokolaadil maha valguda. Selleks võib tikku sõrmede vahel ettevaatlikult keerutada ja lasta šokolaadil tagasi kaussi tilkuda (tikku horisontaalselt kausi kohal hoides). Võib ka õrnalt sõrmega vastu tikku koputada ja alles siis maasikas püstisesse asendisse tõsta.
  • Pähkli- või muu puru tuleks peale puistada kohe pärast maasika katmist šokolaadiga, et see paremini kinnituks. 
  • Pähkli-, küpsise- või kommipuru võiks olla pigem peenem, sest suured tükid kipuvad šokolaadi pealt maha valguma.
  • Serveerimiseks võib maasikatikud panna suhkruga täidetud nõusse või lihtsalt kandikule.

Šokolaadised maasikad

värskeid maasikaid
glasuurimiseks mõeldud valget ja tumedat šokolaadi (nt Odensee tooted)
meelepäraseid lisandeid - hakitud pähkleid, kookoshelbeid, küpsise- või kommipuru, seemneid
grilltikke

Pesin maasikad ja kuivatasin need korralikult köögipaberiga (kui on ilusad puhtad marjad, siis pole  vaja pesta!). Lükkasin marjad grilltikkude otsa - katsusin tiku otsa enam-vähem maasika keskele lükata, mitte päris lõppu välja. Sulatasin šokolaadi ning kastsin maasikad grilltikust kinni hoides šokolaadi sisse. Maasikad võib katta üleni, mina jätsin veidi punast marja ka näha. Lasin liigsel šokolaadil maha valguda ja kaunistasin kookoshelveste, pähklipuru ja sulatatud šokolaadiga. Torkasin valmis tikud suhkruga täidetud joogiklaasi. Hoidsin maasikaid serveerimiseni jahedas.