Martsipanikattega porgandikook




Onu: "Mis see kook maksab?"
Tibi: "Mis mõttes, mis ta maksab?" Ega ma seda poest ei ostnud, ma ei tea, mis ta maksab, mõtlesin endamisi.
Onu: "Mis sellise koogi tegemine maksma läheb?"
Ma ei saanud üldse aru, kuhu ta oma küsimusega sihib. Võtsin seda kui rünnakut ja süüdistust, et ma olen oma küpsetamisega liiale läinud ja kulutan sellele liiga palju raha. Tegin siiski mõttes mõned kiired arvutused.
Tibi: "Ma arvan, et umbes 50-60 krooni."
Onu: "Ma mõtlsein, et kui see väga kallis kook ei ole, siis sa võiksid seda tihedamini teha."
No sellest oleks võinud ju alustadagi! See on Onu poolt juba päris korralik kompliment. Ja tegemist on tõesti mõnusalt mahlase ja magusa koogiga. Inspiratsioon Namist.

Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
100 g võid
3 dl peenelt riivitud porgandit (kokkusurutult)
2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kaneeli
noaotsatäis riivitud muskaatpähklit

Kreem:
200 g maitsestamata toorjuustu
100 g tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Peale:
160 g martsipani
safranit
vett
tuhksuhkrut

Vahustasin munad suhkrutega, lisasin riivitud progandi ja sulatatud või. Segasin kuivained omavahel ja valasin segu munavahu hulka. Küpsetasin lahtikäivas koogivormis (18 cm) 175-kraadises ahjus umbes tund aega. Kui kasutada suuremat vormi (24 cm), kus taignakiht jääb õhem, võib kooki küpsetada 200-kradises ahjus umbes 30 minutit. Jahutasin ja lõikasin koogi kolmeks.
Kreemi jaoks vahustasin toorjuustu suhkrutega. Määrisin kreemi koogikihtide vahele. Õhukese kihi määrisin ka peale ja äärtele, et martsipan koogi külge kinni jääks.

Esimest korda elus värvisin martsipani ja proovisin katta tervet kooki martsipanikihiga. Sellest, kuidas martsipani looduslike värvainetega värvida, kirjutas oma blogis põhjalikult Aniitram. Poleks seda postitust, poleks seda kooki :) Esimesed muljed - martsipani värvimine on lihtne, ühtlaseks ja õhukeseks rullimine juba keerulisem ja harjutamise küsimus. 

Leotasin safranit (teelusika otsatäis) pitsi põhjas väheses vees, kuni tekkis tume kollakas-oranž värv. Lisasin värvi tilkhaaval martsipanile ja mudisin martsipani kätevahel, kuni värv jäi ühtlane ja paraja tumedusega. Vahepeal oli vaja tuhksuhkrut lisada, sest martipan muutus värvitilkadest kleepuvaks. 
Rullisin martsipani toidukile vahel, sest minu jaoks tundus see kõige tõenäolisem viis pärast õhuke martsipanikiht koogile transportida. Kuigi ma olen seda martsipani ja suhkrumassiga kookide katmist sada korda YouTube'ist vaadanud-õppinud, on ise tegemine ikka hoopis raskem. Nagu paljude asjadega, mis kõrvalt vaadates lihtsad tunduvad. Aga hakkama sain ja esimese korra kohta täitsa enam-vähem tulemus. 

Pealt kaunistasin tordi vahukoore ja šokolaadist proganditega. Vahukoor ei ole maitse poolest just kõige parem variant (lihtsalt liig niigi maitserikkas koosluses), aga toorjuustukreem sai otsa. Kooki võib süüa kohe, kuid jahedas seistes maitsed tugevnevad ja esile kerkib ka porgand. 

Kuidas koorida mandleid




Šokolaadi-toorjuustukoogi põhja tegemiseks oli vaja kooritud mandleid. Kunagi proovisin mandleid koorida nii nagu sarapuupähkleid - peale kuival pannil röstimist käte vahel hõõrudes. Tulutult.  Sellepärast turgataski esimesena pähe, et kooritud mandleid müüakse ju poes. Järgmine tõdemus oli, et need on mõttetult kallid ja siis otsustasin, et tühja kah, ma ei koorigi neid. Aga siis avastasin Perenaine.ee lehelt martsipani tegemise õpetust lugedes, et mandlite koorimine on lihtsamast lihtsam. Muidugi on mul tunne, et ma olen ainuke, kes sellest alles praegu teada sai, aga panen siia ikkagi kirja, kuidas ma lõpuks mandlid kooritud sain.



  • Panin mandlid kaussi ja kallasin peale tulikuuma vee.
  • Jätsin pähklid umbes 25 minutiks vette seisma. Vahepeal käisin katsumas, kas koor on juba piisavalt lahti tulnud. 
  • Kallasin vee ära. Tegin küünega koore katki ja tõmbasin selle maha. Mõnel mandlil tuleb koor nii hästi lahti, et selle saab ühes tükis mandli küljest kätte.
  • Kuivatasin kooritud mandlid majapidamispaberiga, kuid need võib kuivama panna ka leigesse ahju. 
Tegelikult on ka teine, kiirem võimalus. Vesi tuleb keema ajada, lisada mandlid ja keeta neid mõnikümmend sekundit. Siis nõrutada, külma veega üle loputada ja koorida. 


Šokolaadi-toorjuustukook



Vahepeal lubasin endale, et teen küpsetamises ja blogimises pausi, et keskenduda asjadele, mida ei ole enam võimalik edasi lükata, aga... algus on alati raske :) Ja mul oli juba ammu üks pildita retsept Namist välja valitud. Võib-olla siis peale seda kooki hakkan asjalikuks. Võib-olla.

Vaja läheb:
50 g kooritud mandleid
2 dl jahu
1 dl suhkrut
50 g võid
1 muna

Kate:
200 g maitsestamata toorjuustu
3 muna
1,5 dl sukrut
2 dl vahukoort
0,5 dl kakaopulbrit
2-3 spl pähklilikööri (kohvilikööri, rummi vms)
kaunistamiseks tumedat šokolaadi

Koorisin ja jahvatasin mandlid. Õigemini purustasin saumiksriga peeneks. Lisasin jahu, suhkru, sulatatud või ja muna ning segasin ühtlaseks. Vooderdasin koogivõrmi (24 cm) küpsetuspaberiga, määrisin paberi võiga ja surusin taigna ühtlaselt koogivormi põhja ja äärtele.
Valmistasin katte. Segasin toorjuustu vahustamata koorega. Vahustasin munad suhkruga, sõelusin hulka kakaopulbri ja segasin ühtlaseks. Lisasin munavahu toorjuustu-vahukooresegule. Maitsestasin pähklilikööriga. Kallasin täidise põhjale ja küpsetasin kooki 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lasin koogil järgmise päevani jahedas seista. Kaunistasin sulatatud tumeda šokolaadiga. 

Kook pälvis sööjatelt kiidusõnu. Isegi pärast seda, kui ma avaldasin arvamust, et põhi on kuidagi liiga paks ja tume šokolaad kakao asemel annaks parema tulemuse. 


Kanapirukad


Midagi ei ole teha, aga pean ühe korra veel ära märkima, et tegemist on väga mõnusa pirukatainaga. Avastasin selle muna-tuunikalasarvesid küpsetades. Vaimustuses olen ma tegelikult sellepärast, et kardan pärmitaina tegemist ja need pirukad meenutavad oma pehmuselt just pärmitaina omi. Seekord läks täidisesse kana, paprika, ananass, juust ja kodujuust. Maitseks olid käepärast sool, pipar ja pitsamaitseaine. Ja pirukad kadusid laualt enne, kui need jahtudagi jõudsid. 


Iiri kohvi rull


Nami-Nami seekordse kooskokkamise teemaks on "Kohv köögis". Mitte tassis nagu tavaliselt, vaid  hoopis soolastes roogades, magustoitudes, kookides... Tegin Iiri kohvi rulli. Valmib lihtsalt ja kiiresti. Kakaobiskviit õnnestus seekord erakordselt hästi, kook lausa sulas suus. Maitse on tal selline pidulik, justkui oleks tegu mõne kalli koogiga. Julgen soovitada kõikidele kohvisõpradele. 


Vaja läheb:

3 muna
1,5 dl suhkrut
0,75 dl kartulitärklist
2 spl kakaopulbrit (mõrudat)
1 tl küpsetuspulbrit

Kreem:
2 dl vahukoort
4 spl tuhksuhkrut
1 spl lahustuva kohvi pulbrit
1,5 spl viskit

Kõigepealt küpsetasin kakaobiskviidi. Selleks vahustasin munad suhkruga tugevaks vahuks. Sõelusin ja segasin ettevaatlikult munavahu hulka omavahel segatud kakao, küpsetuspulbri ja tärklise. Valasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7-10 minutit. Kummutasin valmis biskviidi tagurpidi lauale, suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile. Tõmbasin ettevaatlikult küpsetuspaberi biskviidi põhjalt. Asetasin põhjale niiske käterätiku, et biskviit jahtudes ei kuivaks. Jahtunud biskviidile pritsisin viskit ja määrisin ühtlaselt peale tuhksuhkru ja kohvipulbriga vahustatud vahukoore. Rull võiks enne serveerimist veidi jahedas seista, aga sobib süüa ka kohe. Kaunistuseks sõelusin peale tuhksuhkrut ja kakaopulbrit. 

Biskviitküpsised




Kutt arvas, et oleks hädasti vaja küpsiseid teha. Mul on ainult hea meel, kui keegi teeb ettepaneku midagi küpsetada. Alati valmis :) Lehitsesime koos "Krõbedate küpsiste" raamatut ja valisime välja kõige lihtsamad. 
Kutt tahab alati ise mune või võid vahustada - olgu siis miksri või vispliga. Siis meeldib talle jahu või suhkrut hästi kõrgelt kaussi puistada. Kõige rohkem meeldib talle muidugi kaussi limpsida. Ja selleks ei oota ta kuni kauss tühjaks saab. Niimoodi kahekesi me tavaliselt küpsetamegi. 

Vaja läheb:

4 muna
200 g suhkrut
275 g jahu
1 tl kaneeli
1-2 tl sidrunimahla

Vahustasin munad suhkruga hästi kohevaks (vähemalt 5 minutit). Sõelusin jahu munavahu hulka ja segasin ettevaatlikult läbi. Maitsestasin kaneeli ja sidrunimahlaga. Pritsisin läbi tordipritsi väikesed kuhjakesed küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Küpsiseid võib niisama krõbistada või ühendada omavahel paksema moosi, kreemi või šokolaadiga. Mina panin küpsiste vahele maasika- ja mustikamoosi. Šokolaadiga on kindlasti imehead.


Kana-virsikupirukas





Olen ikka veel Nami-Nami retseptide katsetamise lainel. Sellest pidi tulema kanapirukas papaiaga, aga... kas papaiakonservi Tartus üldse müüakse? Mulle tundub, et mitte. Nii siis, kanapirukas virsikuga. Mahlane ja maitsev. Parasjagu vürtsikas. Eriti mõnus koos värske salatiga. 

Vaja läheb:

Põhi:
100 g võid
1 dl täisteranisujahu
3 dl jahu
0,5 tl soola
1,5 dl piima
2 tl kuivpärmi

Kate:
350 g kanafileed
15 cm jupp porrut
0,75- 1 spl karrit
1 tl soola
0,25 tl tšillipulbrit
3 suurt virsikupoolikut (konserveeritud)
2 dl hapukoort
2 muna
2 dl riivitud juustu

Kõigepealt valmistasin põhja jaoks taina. Selleks segasin kõik kuivained omavahel, lisasin toasooja või ja sooja (umbes 40-kraadise) piima. Sõtkusin kõik käega ühtlaseks ja jätsin umbes 20 minutiks kerkima. Taigen tuli vedelamat sorti, nii et esialgsest plaanist seda õhukeseks rullida, ei tulnud midagi välja. Tõstsin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva pirukavormi (26 cm) põhjale. Sõrmedega siludes ja venitades katsin vormi põhja ja ääred. 
Tükeldasin kanafileed ja pruunistasin koos porruga pannil. Maitsestasin soola, karri ja tšilliga. Jahutasin. Katsin pirukapõhja kana- ja virsikutükkidega,  ning valasin peale muna hapukoore segu. Puistasin piruka üle riivjuustuga. Küpsetasin 200-kraadises ahjus 35 või veidi rohkem minutit. 

Retsept nägi ette, et tainast tuleb panna neljandik kõrvale, pirukale kaunistuste tegemiseks. Proovisin, aga loobusin kaunistuste nikerdamisest. Esiteks oli taigen nii pehme, et mingit kaunistuselementi tervena pirukale tõsta oleks olnud võimatu. Teiseks pole ma varem tainast kaunistusi teinud ja pea oli täitsa tühi. Tegin ülejäägist hoopis minikaneelirulle. Samas tundus see neljandiku äravõtmine mõistlik, põhi oleks muidu liiga paks jäänud. 


Muna-tuunikalasarved




Viimasel ajal olen mitmeid Nami-Nami retsepte proovinud. Mulle meeldib kui saan meeldiva kasulikuga ühendada. No näiteks, kui blogi jaoks tehtud fotod leiavad ka mujal kasutust. Nami-Namis on praegu käimas fotokampaania. Kui proovin mõnd Nami-Nami retsepti, millel pole pilti juures, siis on mul võimalus ise sellele toidule foto teha. Lisaks loositakse retseptide katsetajate-pildistajate vahel toredaid auhindu. Mulle igatahes meeldib!
Need tuunikalasarved on kindlasti väärt proovimist. Väga pehmed ja mahedad. 


Vaja läheb:

4 dl jahu
100 g riivitud juustu
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
50 g võid
250 g hapukoort (20%)

Täidis:
2 keedetud muna
185 g tuunikalakonservi
1 väike sibul
peotäis hakitud tilli

Kõigepealt valmistasin taigna. Selleks segasin omavahel jahu, soola, küpsetuspulbri ja riivitud juustu. Lisasin sulatatud või ja hapukoore ning segasin kõik ühtlaseks. Kui taigen jääb väga kleepuvaks, tuleks jahu juurde lisada. Jagasin taigna kaheks ja rullisin kaks õhukest ringi. Lõikasin mõlemad ringid kaheksaks sektoriks. 
Täidise jaoks hakkisin sibula hästi peeneks, lisasin tuunikalakonservi (tuunikala vees), hakitud muna ja tilli. Jagasin täidise tainakolmnurkadele ja keerasin laiemast otsast alates sarvedeks. Küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit.


Nisukliiküpsised



Nende küpsiste taigen saab valmis enne kui ahi jõuab soojaks minna. Ja ega küpsemisekski palju aega kulu. Sõime küpsised nii kiiresti ära, et tegin kohe uued. Sain proovida erinevaid variante. Esimene plaaditäis oli fariinisuhkru ja rosinatega. Teised tegin tavalise suhkruga, kuid lisasin ühtedele kuivatatud aprikoose, teistele kuivatatud jõhvikaid. Pildil olevad fariinisuhkruga küpsised maitsesid ehk kõige tervislikumalt. Aluseks võtsin kaerakliiküpsiste retsepti. 

Vaja läheb:

1 muna
75 g võid
0,75 dl suhkrut (või fariinisuhkrut)
2 dl nisukliisid
2 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
peotäis rosinaid, kuivatatud jõhvikaid või kuivatatud aprikoositükke

Sulatasin või. Vahustasin muna suhkruga. Lisasin kõik kuivained, valasin peale sulataud või ja segasin ühtlaseks. Ühele portsule sai mul veidi rohkem võid, taigen tuli vedelam ja pätsikesed valgusid ahjus laiali. Tulemus jäi ka liiga rasvane. Seega võiks taigen olla võimalikult paks. Tõstsin teelusikaga kuhjakesed ahjuplaadile ja küpsetasin 190-kraadises ahjus 13-15 minutit.


Kookose suudlused




Njah, raamatus on need muffinid tõesti nii peene nime väärilised. Minu omasid võiks pigem "Tutimütsikesteks" kutsuda :)

Õel oli eile sünnipäev. Ta armastab Raffaellosid. Onu vend kinkis mulle jõuludeks raamatu "The Complete Book of Cupcaces, Cheesecaces and Cookies". See raamat on täis imeilusaid ja isuäratavaid küpsetisi ja põnevaid ideid. Raffaello kommidega kaunistatud muffinid jäid mulle kohe silma ja mõtlesin juba siis, et teen neid kindlasti õele sünnipäevaks.

Loomulikult ei näe need raamatus välja nagu tutimütsid. Tegelikut on ühele muffinile ära mahutatud 7 Raffaello kommi. Poolikud kommid ääres ja terved keskel, moodustades püramiidi. Ühesõnaga, küpsetavad nad seal välismaal hiiglaslikke muffineid. Proovisin ühte enda muffinit niimoodi kaunistada, aga tulemuseks kommihunnik, mille all on vist muffin ka. Kui ma edaspidi tahan sellest raamatust muffineid katsetada, pean kiiremas korras endale muretsema muffinipanni, mille üks pesa mahutab 180 ml. Selleks tuleb tõenäoliselt kuhugi kaugemale poodi sõita :)

Kuigi välimuses ei suutnud ma soovitud tulemust saavutada, ei pidanud maitses pettuma. Ja mis kõige tähtsam, õele meeldisid.

Vaja läheb:

125 g võid
80 g valget šokolaadi
220 g suhkrut
125 ml piima
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
2 spl kookoselikööri
1 muna

Kreem:
60 ml vahukoort
185 g valget šokolaadi
2 spl kookoselikööri

Kaunistamiseks:
Raffaello komme 
kookoshelbeid

Panin väikesesse potti tükeldatud või, šokolaadi, suhkru ja piima ning kuumutasin madalal temperatuuril kuni tekkis ühtlane kreemjas segu. Tõstsin 15 minutiks jahtuma. Segasin omavahel jahu, küpsetuspulbri ja soola. Kloppisin jahtunud või-šokolaadi-piima segule hulka muna ja likööri ning segasin juurde jahu. Küpsetasin muffineid 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit. 

Kreemi jaoks kuumutasin koore keemiseni, tõstsin poti tulelt ja lisasin šokolaadi. Segasin kuni šokolaad sulas. Segasin juurde likööri. Tõstsin 30 minutiks jahtuma. Vahustasin jahtunud kreemi miksriga kohevamaks. Tõstsin kreemi liiga vara muffinitele, see voolas maha. Tuleks olla kannatlik ja oodata, millal kreem muutub tahkemaks. Siis on hea kaunistuseks Raffaello komme muffinitele "liimida" ja ei pea eraldi kausikesega järele jäänud kreemi muffinite kõrvale serveerima. 


Krevetimuffinid




Eile nägime Kutiga kahte kirjut liblikat. Käisime ajalehti toomas. Kutt peatus korraks ja demonstreeris tee peal, kuidas ta lehest uudiseid loeb. Ja siis äkki tuhises meist mööda üks liblikas. Ja teine ka, aga see teine tegi väikese puhkepausi ajalehe serval. Kutt oli tükk aega ehmatusest sõnatu. Ja mina üllatusest :) 
Sellised mõnusalt kevadised on ka need krevetimuffinid, mis on mul juba ammu "tahaks kindlasti küpsetada" asjade nimekirjas. Retsept Nami-Namist.


Vaja läheb:

2 muna
100 g krevetimaitselist toor- või sulajuustu
150 g kooritud krevette
2,5 dl jahu
2 spl nisukliisid
2 tl küpsetuspulbrit
2 spl õli
0,5 dl kohvikoort
0,5 dl hakitud tilli
0,5 tl sidrunipipart
0,5 tl soola
Vahustasin munad soolaga. Lisasin juustu ja mikserdasin ühtlaseks. Segasin munavahu hulka krevetid, hakitud tilli, sidrunipipra ja õli. Segasin omavahel jahu, nisukliid ja küpsetuspulbri ning segasin kõik kokku. Kuna taigen tundus liiga paks, lisasin natuke kohvikoort. Küpsetasin muffineid 200-kraadises ahjus 20 minutit. Sellest kogusest saab 10-12 muffinit.
Soolaga tasub ettevaatlik olla, kui kasutada samal ajal krevette soolvees ja sulatatud juustu. Need mõlemad annavad juba omajagu soolasust.

Peedi-brownies


Brownie'sid polegi ma veel küpsetada jõudnud. Oleks ju võinud alustada traditsioonilise retseptiga, aga küll jõuab seda ka. Šokolaadikoogile omast niiskust on selles variandis topelt, sest peet annab omajagu mahlasust juurde. Tunda on nii šokolaadi kui peeti, nii et juurviljapõlgureid selle koogiga naljalt ära ei peta. Retsept Nami-Namist. Osad sööjad kiitsid, teised nimetasid kooki viisakalt harjumatuks maitsekoosluseks. Omapärane on kook igaljuhul ja põnevate maitsete otsijatele julgen seda soovitada küll. 

Vaja läheb:

100 g võid
1,5 dl jahu
2 muna
1 dl suhkrut
100 g šokolaadi
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
veidi soola
2 suuremat keedetud peeti
1 dl hakitud sarapuupähkleid

Sulatasin šokolaadi vesivannil (panin 50 g mõrudat ja 50 g valget) ja jätsin jahtuma. Vahustasin toasooja või suhkruga, lisasin edasi vahustades ühekaupa munad. Segasin hulka jahtunud šokolaadi, riivitud ja veidi kuivemaks pigistatud peedi, pähklid ning soola, vanillisuhkru ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Valasin taigna kandilisse koogivormi ja küpsetasin 180-kraadises ahjus 40 minutit.