Kuvatud on postitused sildiga Selline elu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Selline elu. Kuva kõik postitused

5 JA VIRK VISPEL!

11. mai 2009 - BANAANIKOOK. Minu esimene blogipostitus viis aastat tagasi. Nii naljakas! 
Vanad head ajad, kui postitusi tuli nagu seeni pärast vihma. Nüüd ei julge ennast blogijaks nimetadagi, kuigi magusast kirjutamine ja fotode tegemine on siiani sama südamelähedased kui alustades. Nii väga tahaks katsetada, võrrelda, pildisatada, uurida, maitsta. Aga olgem ausad - aega on vähem, hinnad on laes ja tervis on kallis. Sellepärast neid magusapostitusi siin nii harva kohtabki (:

Kõik see, mis on nende aastate jooksul tänu blogile juhtunud, on olnud väga lahe! Uued sõbrad, uskumatud võimalused, lõbusad üritused, eneseületamised, uued teadmised ja kogemused. Aitäh selle eest lugejatele ja kaasaelajatele, sest teieta poleks seda kõike juhtunud! Pange nüüd hästi tähele - kui ma ühel ilusal päeval köögis remondi tehtud saan (loodan sellest ka blogida), siis kutsun teid kõiki külla ja pakun kooki

Uskumatutest võimalustest rääkides - alates maikuust võib minu magusaid retsepte leida ajakirjast Kodu & Aed, rubriigist Virk Vispel. Maikuu on ajakirja sünnipäevakuu ja mul avanes võimalus valmistada tort K&A 15. juubeliks. Maasikatarretise tort sai paks ja triibuline, värske ja särtsakas, just nagu ajakiri ise! Lisaks on suvepeo teemas ka mõned magusad ampsud - beseeküpsised punasesõstrakreemiga, šokolaadi-mustsõstra pulgakoogid, kamavahvlid vaarikate ja mündiga. Vaadake järgi, retseptid leiate ajakirjast!

Maasikatarretise tort

Nüüd on ainult aja ja formuleerimise küsimus, kui Koopatibist saabki Virk Vispel. No selle Koopatibi nimega on omajagu janti olnud. Ma ei ela koopas ja kohe kindlasti ei pea ma ennast tibiks :) Valisin sellise kasutajanime Hotmaili algusaegadel oma meilikontole. Siis tahtsid kõik internetis anonüümsed olla. Minu poiss-sõber, nüüdseks tulevane abikaasa (ja-jah, me oleme juba 16 aastat koos olnud ja mul on nüüd lõpuks ometi sõrmus sõrmes), õppis TTÜ-s mäetehnikat (kaevandamine maa all jms) ja pani endale MSN-is nimeks Koopaonu. Mulle tundus see nii originaalne, et tahtsin endale ka midagi sarnast. Koopatädi, Koopamutt, Koopaeit - ei kõlanud just lahedalt, aga Koopatibi tundus õige. Kui blogile nime mõtlesin, siis ei pidnudki kaua mõtlema. Aga nüüd me oleme vist vanaks jäänud ja ei taha enam nimede taha varjuda (:

Aastad kokku loetud, nimemüsteerium lahendatud ja muudatustest teatatud, nüüd võib ühe retsepti ka kirja panna (: Ülimaitsev ja pilkupüüdev suvine suupiste oma hiilgavas lihtsuses. Retsept ilmus maikuu ajakirjas Kodu & Aed.



KAMAVAHVLID VAARIKAKREEMI JA MÜNDIGA

Vahvlid (30-35 tk)
1 väike muna
25 g suhkrut
125 ml piima
60 g nisujahu
30 g kamajahu
0,5 tl vaniljesuhkrut
25 g sulatatud võid

Kreem
200 g kohupiima
50 g hapukoort
40-50 g suhkrut
peotäis värskeid vaarikaid kreemi sisse
kaunistamiseks värsket münti, vaarikaid


Segasin kausis muna ja suhkrud. Lisasin vaheldumisi piima ja jahud. Lõpuks niristasin sisse jahtunud sulavõi. Lasin tainal 20-30 minutit seista. Küpsetasin vahvliraua abil väikesed krõbedad vahvlid. Vahvleid peab serveerimiseni õhukindlas karbis hoidma, nii püsivad need krõbedad. 
Vahustasin kohupiim suhkrute ja hapukoorega õhulisemaks. Lisasin peotäie värskeid vaarikaid, segasin õrnalt läbi. Tõstsin teelusikaga kreemi vahvlitele, kaunistasin vaarikate ja värske mündiga. Serveerisin kohe!



JAANI JOONISTUSED


Sel ajal kui šašlõkk ja kanasüdamed grillil küpsesid, maasika-vahukoorerull külmas puhkas, pakkus ägedat vaatemängu tuul, mis jaanilõket tuuseldas ja tulest pilte maalis. Päris lõbus oli pärast koos fotosid vaadata ja arutada, kes mida pildil näeb. 

Tule-Jaan puhub tulerõngaid

Kes ütles, et Eestis elevante ei ole?

Draakon

Stseen vanaaegselt maalilt, kus peategelane 
hoiab kätel last, kes on selili ja vehib jalgadega

Kus sa käisid, kus sa käisid sokukene?

Pissiv hunt :) või hüppav koer

Lahtise suuga krokodill, kurgus palmipuu

TARTUSSE MUUSEUMISSE!


Tartu toidublogijad ootavad kõiki pühapäeval 18. septembril Tartusse Raadi mõisaparki kogutud maitseid nautima! Peale minu sätivad hääd ja paremat lauale Liisi, Ülle, Sille, Liilia, Dagris, Jaanika ja Signe. 

Maapealne paradiis ehk seitse liitrit metsmaasikaid


Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saadik kiigub kastehein...

... sellepärast me traktorile hääled sisse ajasimegi, et üle lopsaka aasa raisemikku maasikale pääseda. Hein, ma ütleks pigem lilled, olid tõesti rinnuni.





Raiesmikus ootas meid maapealne paradiis. Maapind punetas ja lõhnas magusalt. Selleks, et edasi liikuda, tuli teerada sisse korjata. Nii kaugele kui silm ulatus, vaatasid vastu suured tumepunased metsmaasikad ja karjusid läbisegi - Korja mind! Ei, hoopis mind! Mind! Mind! Mind ka! Ja me korjasime ahnelt neid kõiki.



Mõni meist käis sel päeval kolm korda paradiisis ja oleks neljandatki korda läinud, kui päike poleks loojunud. Oli imeline päev imelisel aasal ja veel imelisemas raiesmikus. Oleme nõgestest kõrvetatud ja parmudest puretud, aga rohkem kui õnnelikud, sest tõime koju seitse liitrit metsmaasikaid. Ja tundub, et see kõik on alles algus...



Panime hakkama maasikalikööri, tegime toormoosi, keedist ja sõime maasikasuppi. 
Oh seda ilusat Eesti suve! 



Fruktodisain Lianni Stuudios


Lianni Stuudio Tartus on üks ütlemata mõnus ja armas koht, kus aeg-ajalt toimuvad nii põnevad koolitused ja õpitoad, et avastan ennast jälle Ülikooli tänava poole sammumast. Seekord suured tänud Nami-Nami Pillele, tänu kellele sain osa stuudios toimunud fruktodisaini koolitusest. 

Fruktodisain (fruit carvingvegetable carving) kujutab endast puu- ja juurviljadest kaunistuste nikerdamist eesmärgiga muuta toit atraktiivseks ja isuäratavaks. Tai, Hiina, Jaapan - kõik kolm peavad ennast fruktodisaini sünnimaaks. Arvatakse siiski, et see sai alguse Hiinast juba Tangi ja Sungi dünastiate ajal ehk ligi 1000 aastat tagasi.

Peamiselt nikerdatakse puu- ja juurviljadest lilli, linde ja loomi. Arbuusist paabulinnu või peedist roosi väljalõikamine võib tunduda keeruline, kuid tundes põhivõtteid, kasutades teravat nuga ja oma keskendumisvõimet, on kõik võimalik. Ja fantaasial ei ole piire! Google pildiotsing või YouTube annavad päris hea ülevaate sellest, mida kõike puu- ja juurviljadest teha annab.  


Lianni Stuudios toimunud koolitust viis läbi Tartu Kutsehariduskeskuse õpetaja Aina Rüütel. Tema säravad silmad ja nobedad näpud on võimelised korda saatma imesid! Aina juhendamisel muutusid värsked ja mahlased õunad luikedeks, paprikad moonideks, porgandid liiliateks, redised käbideks ja suvikõrvitsad lehekesteks. Ja seda kõike vaid kahe tunni jooksul. Paras aeg, et saada ülevaade põhivõtetest, katsetada spetsiaalseid nugasid ja vaimustuda kaasatoodud raamatutest.


Kuigi spetsiaalsete teravate nugadega on lausa lust porgandist lilli nikerdada, siis tegelikult on võimalik ka koduste vahenditega lihtsamaid kaunistusi teha. Väike nuga, juurviljakoorija, apelsinikoorija - peaasi, et vahendid oleksid teravad ja nikerdaja ise ettevaatlik. Kasulik on teada ka mõningaid nippe. Näiteks kauss külma vett aitab juurviljast lilledel õide puhkeda ja annab värskust ükskõik millisele kaunistusele. Õuntest ja pirnidest valmistatud kunstiteosed tuleb kindlasti sidrunimahlaga üle piserdada, et vältida nende tumenemist. Head abimehed on puust hambatikud, millega näiteks linnule pead kinnitada. Kui valmis kaunistusi niisutada ja kinnikaetult külmkapis säilitada, võib need ka mitu päeva varem valmis teha. Aina rääkis, kuidas üks vanaproua oli tema tehtud kaunistuse peale igat pidu külmkappi pannud, et siis järgmisel korral sellega jälle peolauda kaunistada. Ausalt, ega ma ka ei raatsinud koju kaasa saadud õunast luike ära süüa (:


Koolitus oli väga kihvt. Mina sain küll väikese pisiku külge. Mõned ideed, kuidas sellel aastal Kuti sünnipäevalauda ägedamaks muuta ja lastele rõõmu valmistada, hakkasid juba peas keerlema. Nüüd pole muud kui harjutama, sest fruktodisaini puhul kehtib kohe kindlasti vanasõna "Harjutamine teeb meistriks!"

Ja kunstvalguses pildistamine on veel üks asi, mida harjutama pean. No ei oska teravaid pilte teha :P



Kiirkohvik "Blogi 2"



See kestis vaid silmapilgu... 
Me olime arvestanud ka võimalusega, et kedagi ei tule ja me marsime oma küpsetistega koju tagasi (: Aga veel enne, kui õige tunnegi tekkida jõudis, olid kandikud tühjad! Korraldajate ja osalejate ettevalmistusi arvestades oleks tahtnud, et see kõik tunnikesegi kestnud oleks. Aga sellegipoolest oli väga  kihvt üritus!



Suur aitäh kohvikukülastajatele, korraldajatele ja abilistele!


Pildid on värisevate käte ja hämara valguse tõttu suhteliselt udused, aga mingigi tõestusmaterjal on ette näidata nendele, kes hiljem tulid ja tühja fuajee eest leidsid. 


Koopast välja kohvikusse!



Ma ei tea ise ka täpselt millesse ma ennast mässinud olen, aga mul on suur rõõm kutsuda kõiki oma blogilugejaid, sõpru ja tuttavaid 21. mail Tartusse Tasku keskusesse kohvikusse! Kohvik avatakse kell 12 ja suletakse siis, kui viimased koogitükid on uudishimulikele külastajatele üle leti ulatatud. Maitseelamusi pakuvad Lõuna-Eesti toidublogijad: Martiina (Tegemisi-toimetusi), Sille (Toidutegu), Liisi (Liisi blogi), Liilia (Köögitoimkond), Ülle (Tiramisust ja Fata Morganast), Laivi (Seto Külakost - loomise lugu), Jaanika ja Signe (Maitse asi), Merrit (Abikelner Hummer) ja mina.


Esimene kovik "Blogi" üritus toimus talvel Tallinnas Solarise keskuses. Sellest, kes seal osalesid, mida pakuti ja kuidas üritus korda läks, saab lugeda näiteks Elise ja Mari-Liisi blogist.

Kohviku idee taga on MTÜ Maitseklubi ning üheks toetajaks Dansukker. Blogijatest tehti tutvustavad videoklipid, mille autoriteks kaks oma ala proffi - Tomas Miniotas ja Rihards Olmanis. Video tegemisest võiks omaette postituse teha (: Unetu öö enne filmimise hommikut, meeletu pabistamine, kahtlused, kas ma tahan ennast ikka nii nähtavaks teha, hirm lugejate kujutluste lõhkumise ees. Aga nüüd on see tehtud ja süüdistada pole kedagi peale iseenda :P


Sosistatakse, et esimesel kohvik "Blogi" üritusel osalejad sõidutatakse Tartu kohvikusse külla. Loodan väga, et see vastab tõele ja kõik tulla saavad! Nii et toidublogijate kontsentratsioon 21. mail Tasku keskuses saab olema enneolematu (: Tõenäosus oma lemmikutega kohtuda on suur!


Kevadekuulutajad





Need kaks tegelast olid meil sellel aastal kõige varasemad kevadekuulutajad. Uskumatu, et kuu aega tagasi, kui pehmed kutsubeebid sündisid, paukus veel käre pakane. Nüüd uudistavad nad juba kevadist ümbrust, kuigi ise on veel päris kohmetud ja totukesed. Ülemine kutsikas on veidi arg, aga alumine on kõva jutumees. Kurjalt haukuda oskab juba ka :) Armsad on nad igatahes. Ja varsti hakkavad uut kodu otsima!


Räästast tilguvad veel viimased sulalume tilgad ja varsti ta läinud ongi... 


No ja üks õige kevad algab ikka vahtramahlaga :) Külm, selge ja oi kui magus...


Kuidas "Rukkileib" Sõjamuuseumis käis



Kui minusugusele kodukokale tehakse ettepanek valmistada 80 külalisele "Rukkileiva" torti, võtab see ausalt öeldes põlvist nõrgaks. Kerge ärevushoog toob pähe kõikvõimalikud ebaõnnestumise variandid alates sellest, kuidas tordipõhjad ahjus ära kõrbevad, lõpetades sellega, kuidas ma nukralt tuldud teed tagasi kodupoole longin, tordid kaenlas, sest mitte kellelegi ei maitsenud... 
 
  "Rukkileivad" kodus enne teele asumist

Selline ettepanek mulle tõepoolest tehti. Eesti Sõjamuuseum kutsus Eesti Vabariigi sünnipäeva üritusele Nami-Nami perenaise Pille, kes rääkis "Tort isamaale" konkursi ideest ning ajaloost ja ka minu, kui eelmise aasta tordivõistluse võitja. Mul oli au rääkida paari sõnaga oma tordist ning valmistada külalistele maitsmiseks kaks pätsi "Rukkileiba". Olgu siinkohal öeldud, et esialgsest 80 külalisest sai hiljem 60, mis mõjus pärast esimest ehmatust päris rahustavalt.

 Pidulaual

 Soovijad said kaasa kenasti kujundatud retsepti

Üritus oli hästi tore, korraldajad ja külalised sõbralikud - kõik sujus hästi. Hirmud ja ärevus kadusid, kui tordid õnnelikult pidulauale jõudsid. Väga kihvt tunne on näha, kuidas inimesed uudishimulikult laua ääres sabas seisavad, et proovida MINU torti. Tohutult palju positiivset energiat annab, kui tullakse ütlema, et tort oli maitsev. Uskumatu, aga nad tõesti tulidki :) Nüüd on mõneks ajaks enesekindluse ja positiivsuse akud täis laetud.


Mul on väga hea meel, et sain võimaluse sellisel üritusel osaleda. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et kohtusin Pillega, kes on täpselt nii armas ja tore inimene nagu räägitakse. Kahju ainult, et ei jõudnud Pille kasvuhoones talvituvaid kanasid vaatama. Nad munevad nii lahedaid rohelisi mune!

NB! Muutsin natuke esialgset "Rukkileiva" retsepti. Nüüd on see parem, kui kunagi varem :)

Ajab ikka vihale küll...



Nädalavahetusel tegin seda beseekattega õunakooki ja kirjutasin blogisse pika jutu valmis... Tavaliselt ma ühel päeval kahte postitust ei tee ja sellepärast kirjutan mõnikord asju ette. Või jäävad mõned asjad lihtsalt pooleli...

...aga vahepeal oli internetiühendus kadunud ja Blogger ei salvestanud tervet juttu ära. No ma tahtsin siis kaval olla ja copy-paste teha. Nässu läks midagi, ära kustutasin kõik. Mul oli meeles see Ragne postitus ja lugesin ruttu kommentaarid läbi, et mis tegema peab. Aga liiga hilja oli.

Nüüd jäi Kutt magama, võtsin ennast uuesti kokku ja kirjutasin kõik uuesti. Hea meel oli, et ikkagi viitsisin, sest oli teine pikemat sorti postitus. Ja kui ma siis eelvaadet lugedes otsustasin, et üks lõiguvahe on vaja koomale tõmmata... juhtus kõik uuesti!!!!!! Pagan küll! Proovisin siis jälle kõiki Ragne kommentaarides pakutud variante, aga ei aidanud miski...

Niigi on viimasel ajal neid postitusi väheks jäänud, sest linnas ma naljalt korralikke pilte ei saa ja see kirjutamine võtab ka omajagu (une)aega... ühesõnaga, isu läheb ära niimoodi :(

Olen proovinud ka nii, et kirjutan teksti ennem mujal valmis ja siis kopeerin blogi tekstikasti, aga ei sobi minu arvuti võimalused ja Blogger kuidagi omavahel kokku. Kõik on paigast ära (kirjastiilid ja reavahed jne) ja muutmine ei õnnestu mitte kunagi. Säh sulle kooki moosiga. Jääb hea retsept seekord üles panemata. Kolmandat korda lihtsalt pole enam tuju...


Pildid panen kiuste üles :)