Sellel aastal on nii vähe õunu. Ploomidest ja kirssidest rääkimata. Neid viimaseid ei saanud isegi niisama maitsmiseks ühtegi. Õunad kukuvad ka enne valmis saamist puu otsast alla. Hirmus kõvad ja hapud on, aga kooki kannatab teha küll. Ja talveks kuivatada samuti.
Vahelduseks kuivatasin imeõhukesi õunaviile. Ja mitte ahjus või saunalaval, vaid hoopis päikese käes. Lõikasin puhastatud ja kooritud õunad juurviljakoorijaga õhukesteks viiludeks ja ladusin ühekaupa puhtale paberile. Jätsin õunad õue päikese kätte kuumalainet nautima ja õhtul nokkisin kuivanud viilud paberi küljest ära. Paarile paberilehele said liiga õhukesed viilud, mis ei tulnudki enam paberi küljest lahti, vaid kuivasid sinna kinni. Need lehed nägid välja nagu kunstiteosed. Olekski võinud ühe ära raamida ja kööki seinale riputada :)
Võiks arvata, et nii õhukestel õuntel pole maitset, aga need on vägagi särtsakad. Lisaks ilusa erksa värviga. Krõbedad nad ei ole, selliseid saab ahjus kuivatades, aga krõbedale ahjumüslile annavad mõnusat maitset küll. Rääkimata sellest, et neid on niisama mõnus näksida.
Nii lahe idee!
VastaKustuta