Väike hapuoblikatort




Natuke jäi ikka kripeldama, kui vahepeal mõtlesin, et ma RMK tordivõistlusest osa ei võta. Mõned ideed justkui olid, aga need polnud nagu need õiged... Ja siis lugesin, et Aet tegi hapuoblikajäätist. Kui jäätise sisse sobib, siis sobib ju tordi sisse ka (: No vot, näpud hakkasid sügelema ja süda taguma, et mis ja kuidas ja kui palju ja millega koos... 

Esialgu ei tulnud midagi paremat pähe kui biskviit põhja ja vahukoor-kohupiim peale. Tahtsin katsetada, kas hapuoblikamahl ja želatiin üldse koostööd teevad. Suurest hirmust, et želatiin haput ei armasta, kuumutasin oblikamahla keemiseni, mispeale selle ilus roheline värv pruunikasroheliseks muutus. Samas jäi tort ikkagi mõnusalt heleroheline ja oblikamaitseline. Aga midagi oli puudu. Ema arvas, et liiga lame, isa kommenteeris, et üks rabarber kõik (: Kutt oli ainult vahukoorekaunistustest huvitatud.

Kuna teemaks on loodus, siis tahtsin tordipõhja ka midagi põllult või metsast. Kogemata komistasin maal  koridoris korvi otsa, millest leidsin purgi võilillemett. Rohkem ei olnudki vaja mõelda. Isa rabarberi jutt viis selleni, et lisasin kreemile kaneeli. 
Ilus heleroheline välimus oli riski väärt - teise tordi tegin toormahlaga. Kreem tarretus ja tort sai tunduvalt maitseküllasem. 

Selle katsetuse käigus sündis minu jaoks täiesti uus tordipõhi - meebiskviit. See sai hapule kreemile vastukaaluks mõnusalt magus, tavalisest biskviidist tihedam ja tugevam. Kindlasti teen seda veel mõne teise tordi põhjaks, ehk mitte nii magusana...


Vaja läheb

Meebiskviit:
1 muna
0,25 dl suhkrut
veidi soola
3 spl võilillemett
0,25 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Hapuoblikakreem:
2 dl vahukoort
1 dl maitsestamata kahupiimapastat
2-3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
0,5-1 tl kaneeli
0,5 dl värsket hapuoblikamahla
1,5 tl želatiini

Vahustasin muna suhkru ja soolaga tugevaks vahuks. Segasin ettevaatlikult hulka võilillemee ning sõelusin ja segasin juurde omavahel segatud jahu, tärklise ja küpsetuspulbri. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (18 cm) ja küpsetasin 220-kraadises ahjus umbes 7 minutit. 
Kreemi jaoks vahustasin koore, lisasin kohupiimapasta ja maitseained. Valasin juurde värskelt pressitud hapuoblikamahla. Leotasin želatiini külmas vees (u 0,5 dl), sulatasin kuumaveevannil, jahutasin ja segasin kreemi hulka. Valasin kreemi jahtunud tordipõhjale ja tõstsin tordi ööseks külma. 


Praeguseks on juba uusi mõtteid, mida ja kuidas oleks võinud teha, aga kolm hapuoblikatorti järjest on liig, mis liig. Kui ühel ilusal päeval jälle hapuoblikaisu tuleb, siis võib-olla proovin täiendatud variandi ka ära (: 

Kuna maal kaalu ei ole, siis ma ei oska täpselt öelda, kui palju hapuoblika lehti kulus, et saada 0,5 dl mahla. Suur sõel oli kuhjaga täis. Selleks, et mahla kätte saada, rebisin lehed väiksemaks ja saumikserdasin peeneks. Panin saadud segu marli sisse ja pigistasin mahla välja. 



Kahepäevasele oblikakorjamisele vastutasuks sain puugi. Mitte kunagi ei ole ükski puuk mind tahtnud ja nüüd, kui otsustasime terve pere ära vaktsineerida, on puugid kallal. Kurivaim oli öö otsa mu põlveõndlas maiustanud enne, kui jaole sain. 


7 kommentaari:

  1. Hea mõte ja jube ilus teostus. Hoian sulle pöialt!

    VastaKustuta
  2. Väga huvitav ja ilus tort!

    VastaKustuta
  3. Väga šeff! Ma käisin ja andsin oma punktid juba ära :)

    VastaKustuta
  4. Nii tore, et hapuoblikamahlast innustust said :) Tort näeb uhke välja.

    VastaKustuta