Mehhiko stiilipeo muffinid


 
Tegelikult siiski tassikoogid (cupcakes). Muffinite ja tassikookide erinevustest kirjutas Eva mõni aeg tagasi Perenaine.ee blogis. Kuni selle postituseni arvasin, et meie siin ütleme muffinid ja nemad seal välismaal cupcakes. Aga ei.
Muffineid olen küpsetanud palju. Tassikooke (kohe kuidagi ei istu see eestikeelne nimetus...) praeguseks vaid kahe erineva retsepti järgi. Esimene katsetus siin. Aga see on täiesti piisav selleks, et neil kahel vahet teha. Kõige lihtsam oleks öelda, et muffin on kook ja tassikook keeks. Tassikook on tihedam ja muredam, just nagu väike keeks. Lisaks siis veel kaunistused.


Nii palju muffineid (ma ütlen ikka muffin, sest see on kuidagi suupärasem) ei ole ma veel kunagi korraga küpsetanud kui Mehhiko stiilipeole kaasavõtmiseks - 48 tükki. Planeerisin selleks lausa kaks päeva. Esimesel päeval küpsetasin, värvisin martsipani ja küpsisepuru. Teisel päeval kaunistasin. Aga ikkagi jäime peole kaks tundi hiljaks :) 


Ja nagu mulle omane, ei pääsenud ma seegi kord Ups!ideta (ootamatute ebameeldivate vahejuhtumiteta :) On, millest õppida. No näiteks:
- esimene plaaditäis oli puhas paanika - muffinid küpsesid kõik teravatipulisteks. Mõtlesin, et mismoodi neid künkaid siis nüüd kaunistatakse? Mitte mingil juhul ei tasu alahinnata taina silumist muffinipesas, eriti kui on soov saada siledapinnalisi muffineid, mida hiljem kaunistada. Tüütu ja aeganõudev tegevus, aga tasub igal juhul ära. Lükkasin lusikaga pesa keskosast tainast äärte poole nii, et keskele tekkis väike süvend ja silusin siis pinna tagasi ühtlaseks. Piltidelt on erinevus hästi näha.

                                                         

- kui muffinid jahtunud olid, panin need õhukindlasse karpi, et nad värsked ja pehmed püsiksid. Kuna neid oli nii palju, siis pidin koogid üksteise otsa panema. Halb mõte! Järgmisel päeval selgus, et muffinid on üksteise külge kinni jäänud. Tükike alumisest muffinist jäi iga pealmise muffini põhja külge. See on muidugi probleemiks ainult inimesele, kes ajab taga täiuslikkust - nagu mina :) Aga korralikust varustusest ei ütleks ikkagi ära.

- tahtsin muffinid pealt toorjuustuga katta. Vaatasin kiiruga toorjuustuglasuuri retsepti ja segasin ained kokku. Esimene ehmatus oli see, et lumivalgest toorjuustust sai beež ja paksust konsistentsist, mida mul ilmtingimata vaja oli, polnud jälgegi. Võtsin retsepti ette ja lugesin selle ilusasti lõpuni ja sain teada, et nüüd on aeg glasuur muffinitele niristada. Niristada! Ma tahtsin paksult määrida :) Oleks siis veidi varem võinud arutleda teemal "Glasuuri ja kreemi erinevused" või vähemalt retseptigi lõpuni lugenud... No jah, ma üldse ei imesta. Mujal maailmas kaunistatakse tassikooke peamiselt võikreemiga, mis on paks ja püsib hästi koogi peal, aga mulle võikreem ei maitse. Ja ma ei tee hea meelega asju, mis mulle endale ei maitse. Põhimõtteliselt sai kilo toorjuustu niisama suhkruga segatud, sest muffinite peale läks hoopis vahukoor. Aga sellel ajal, kui me pidime Tallinnasse peole sõitma hakkama, oli vahukoor alles poes :)

Ei pääse sellise suure ettevõtmise puhul planeerimisest ja ettevalmistusest kuidagi. Nendele peaksin järgmisel korral veel rohkem aega pühendama, et kõik õigel ajal valmis saaks. Transportimine on veel eraldi teema. Paaritunnise sõidu ajal hakkavad kaunistused paratamatult sulama ja kui transportimiseks pole mingit spetsiaalset karpi, siis iga järsema pöörde ajal tuleb hinge kinni hoida, sest  karbis käib üks pidev tants ja trall. Järgmine kord lähen küsin toidupoest neid karpe, millega väikeseid jogurteid poodidesse viiakse, siis saab iga koogikese oma pesasse sättida :)

Aga pidu oli lõbus ja muffinid maitsesid hästi.

Foto: Andreas Meister

Retsept raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies"

Vaja läheb:
12 tk

90 g toasooja võid
2 muna
1 tl vaniljesuhkrut
110 g suhkrut
150 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1 tl riivitud apelsinikoort
3 spl apelsinist pressitud mahla

Kaunistamiseks:
vahukoort
värvilist martsipani
küpsisepuru
sulatatud tumedat ja valget šokolaadi

Mõõtsin kõik ained kaussi (või peab olema hästi pehme!) ja segasin vaiksel kiirusel miksriga läbi. Seejärel vahustasin tainast täiskiirusel kuni see muutus kohevamaks ja heledaks. Tõstsin taina muffinivormi pesadesse ja silusin ühtlaseks. Küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit.
Martsipani värvisin värske peedi- ja spinatimahlaga, safrani ja söetabletiga selle õpetuse järgi. Spinatiga õnnestus värvida ka küpsisepuru. Küpsisepuru tuleks värvida päev varem, sest see vajab aega kuivamiseks (võib muidugi ka leiges ahjus kuivatada).

Kui retseptist välja jätta apelsinimahl ja -koor ning selle asemel lisada 2 supilusikat piima ning vaniljesuhkru asemel võtta 0,5 tl vanilliekstrakti saab originaalretsepti, mida eelpool nimetatud raamatus on kasutatud mitmete erinevate tassikookide puhul (tegelikult on ka jahu asemel isekerkiv jahu, aga seda saab ise teha). Kreemid ja kaunistused lihtsalt varieeruvad.

3 kommentaari:

  1. Väga vinged kaktused kuupaistel ja uhke sombreero, aga mis see roosa on?
    Oleks tahtnud kõiki kaunistusi lähemalt vaadata ja ka kooke ampsata...
    Ma tegin kolleeg Reedast innustatununa kausi-küpsisetorti, mis küll nii hea polnud nagu temal, aga saavutus ikkagi!Vot.
    Mamma

    VastaKustuta
  2. Näh, nüüd sain aru: kitarr ju!!!!

    VastaKustuta
  3. Ma ei mäletagi, millal viimati Sinu tehtud kooki sõin :) Aga väga tubli, mida rohkem teed, seda paremini välja tuleb.

    VastaKustuta