ŠOKITERAAPIA SUURETTEVÕTTES JA TEISED PRAKTIKAMULJED

Koopatibi koolis
4. osa - Ettevaatust, piltideta postitus!

Nii, mul on nüüd kuhjaga oskusi, teadmisi ja kogemusi. Isegi nii palju, et koolis käimine tundub tühipalja formaalsusena – „Andke see paber juba kätte!“ – pärast praktikat ei suuda õpetajad enam millegagi üllatada. Eriti kui teeme praktilistes tundides ikka neid samu küpsiseid ja kooke, mida esimesel poolaastalgi. Ühest küljest olen õnnelik, et olen ettevõtetes õppinud, näinud ja kogenud nii palju erinevat – nii head kui halba. Teisest küljest olen aga aru saanud, et see on karm maailm, kuhu ma enam nii väga ei igatsegi. Vaikselt omaette nokitsemine sobib mulle paremini. Ja olgem ausad, füüsiliselt raske töö ja väike palk, keda see ahvatleb? Minu idülliline ettekujutus kondiitritööst (rahulik, loominguline, hästi tasustatud – kuidas ma küll nii naiivne olin?) on kokku kukkunud – seljataga on 400 tundi praktikat kolmes täiesti erinevas ettevõttes.

Šokiteraapia suurettevõttes
Ma näpistasin ennast nende nädalate jooksul mitu korda veendumaks, kas see, mida ma näen, on ikka päris. Mu silmad ei olnud valmis nägema midagi nii ebareaalset. Ma olin olnud tõeline naiivitar - uskusin tooraine puhtusse, inimeste kohusetundlikkusse, toiduseaduse jõusse ... Puhas enesepettus! Ja lõppude lõpuks ei olnudki lisaaineid täis biskviidipulbrid, asovärvid, taimerasvakoor, kunstküüned ja räpased pesulapid need asjad, mis mis mulle pettumust valmistasid. Mul oli hoopis valus näha suurettevõttes töötavate kondiitrite suhtumist oma töösse ja tortidesse. Kondiitritöösse, mis mulle kui asjaarmastajale tundus nii pagana põnev ja tortidesse, mis minu jaoks tähendavad palju enamat kui kaht kihti biskviiti ja kausitäit kreemi. Aga mida ma loll sealt masstootmisest siis leida lootsin? Igatahes mitte miinimumpalga eest 14 tunniseid vahetusi rügavaid „kopp ees“ nägudega naisi, kes teevad päevast päeva (pole ka liig öelda aastast aastasse) kindlaid, just neile määratud torte ja vihkavad eritellimustöid, sest siis tuleb rutiinist välja murda ja oma peaga mõelda. Masstootmises pole loovusega midagi peale hakata. Tuleb olla kiire, suu kinni hoida ja teha mis kästakse. Pole ime, et ma seal emotsionaalse šoki sain. Minu jaoks on tort kunstiteos, mis valmib hoole ja armastusega. Näha, kuidas suurettevõttes torte valmistatakse, kuidas neid loobitakse ja kuidas keegi tegelikult ei hooli … Esimesel päeval oli mul nutt kurgus, ausalt. Need õnnetud tordid paistsid mulle kui seksiärisse sunnitud naised – väärkoheldud, oma hinge ja õigused kaotanud, lootusetud tegelased. Ma oleksin tahtnud nad kõik sealt ära viia.
Aga ma surusin oma emotsioonid alla ja õppisin ära kõige tähtsamad töövõtted. Ma õppisin töötama hiigelsuurte masinate ja hiigelsuurte tooraine kogustega. Ma sain teha tuhandeid šokolaadikaunistusi ja kokku panna sadu torte ja kooke. Ma nägin masstootmise võlu ja valu (seda viimast oli muidugi kordades rohkem) ja jõudsin järeldusele, et SEE pole minu jaoks.

Multifunktsionaalne kondiiter vanalinna kohvik-restoranis
Kui suurettevõttes oli avar tootmisruum ja harjumatult madal õhutemperatuur – kohe nii madal, et käisin keset kuuma suve praktikal sooja pesu ja suusasokkidega, siis väikeses vanalinnakohvikus tuli võidelda põrgupalavuse ja ruumipuudusega. Siin töötas vaid üks kondiiter – multifunktionaalne kondiiter, sest ta oli samal ajal nii pagar, kokk, kaubavastuvõtja, koristaja. Vaeseke tegi rohkem, kui tegelikult pidi ja jõudis. Ei saanud mina aru, miks võttis kondiiter vastu restorani toidukauba, tegi kokkade külmkapis inventuuri, koristas nende järelt … Oli kuidas oli, aga see oli hoopis teine maailm. Ma veeretasin iga päev kukleid, küpsetasin odrakaraskit, tegin pitsatainast, kringleid, pirukapõhjasid, magustoite, kaunistusi, maiustusi, muidugi ka torte. Nende tortide sisse sai juba rohkem armastust panna. Sain pakkida nad ilusatesse karpidesse ja siduda kinni laia siidist paelaga. See juba oli midagi! See oli individuaalne lähenemine (: Lootsin vaid, et väikeses kohas kasutatakse vähem valmis pulbrisegusid. Kahjuks mitte. Kõige ajuvabam tundus restoranikülastajatele pakutav pulbrist valmistatud brüleekreem. Ja nad nimetavad ennast restoraniks!?
Oli palav ja raske, aga väärt kogemus. Eriti selles mõttes, et sain teha palju eeltöid (taignaid), mis suures ettevõttes tavaliselt juba ette tehtud on. Aga sellistes tingimustes töötada - ei, aitäh! 

Kondiiter depressiivses Eesti väikelinnas
Depressiivne väikelinn, aga linna parimad pirukad, tordid ja koogid! Värsked ja ehtsad. Tehtud päris võist, päris vahukoorest ja päris kanamunadest! Pärast šokki masstootmises ja kerget pettumust tooraine osas vanalinna kohvikus, olin lausa vaimustuses. Ja millised töötingimused! Eriti inimlikult mõjusid suured aknad tootmisruumis. Tavaliselt töötavad kondiitrid pimedates keldrites või akendeta tsehhides. Ja kuidas on võimalik, et ettevõttes ei ole sügavkülmikut? See tähendab ainult üht – tordid ja koogid, mis täna valmistatakse, jõuavad juba täna ja homme kliendi lauale. Ei mingit ette vorpimist sügavkülmikutesse nagu teistes ettevõtetes. Nautisin iga minutit sellest praktikast. Siin sain ka viimase linnukese kirja – küpsised, mida mul teistes kohtades teha ei õnnestunud.

Hoolimata viimasest ülipositiivsest praktikakogemusest, jäävad mind praktikaajast kummitama nii mõnedki jubedused, millele tagasi mõeldes süda lihtsalt pahaks läheb. Näiteks see, kuidas üheksast kondiitrist seitse topivad tordi kaunistamise ajal pritskotti suhu. Need tordid peaksid minema prügikasti, mitte supermarketite tordilettidele. Kuidas töölaual kokkupandud tellimustordi ääred puutuvad kokku räpase lapiga kui laualt üleliigset kreemi eemaldatakse. Kuidas kondiiter pihustab oma tööpinnale desinfitseerivat puhastusainet märkamata, et pritsmed langevad tema vastaslaual olevatele poolikutele tortidele. Kuidas mahakukkunud šokolaadilaastud leiavad tee tordi sisse mitte prügikasti. Kuidas ruumipuuduse tõttu hoitakse pooleliolevate tortidega aluseid prügikastikaanel. 
Mille kuradima pärast on toidutööstuses üldse välja mõeldud hügieeninõuded, kui nendest kinni ei peeta? Kui tervisekaitseinspektorile öeldakse enne ringkäiku, et ülemusel on täna sünnipäev, mille peale inspektor korraks üle ukse kiikab, nägemata seda, mida ta kindlasti nägema oleks pidanud. Kasvõi kõiki neid eelpool nimetatud jubedusi. Ma ei oska muud öelda kui - vaesed kliendid!

Ma küll ilmetlen naisi, kes jõuavad tassida tohutult suuri kreemikatlaid, kelle käed liiguvad kiiremini kui koolibri tiivad, kes oskavad peast arvutada tooraine kulu ükskõik mitmele tordile ja kes suudavad hoolimata pikkadest tööpäevadest oma pere eest hoolitseda. Aga ma ei kadesta neid. Üldsegi mitte! Karm reaalsus kiskus lõplikult mul roosad prillid silme eest. Nüüd nutan neid natuke aega taga ja siis ... siis võib-olla loon päris uue, päris oma ja veel roosama maailma (:


48 kommentaari:

  1. Masendav. Ja mõtlemapanev. Hea postitus!

    VastaKustuta
  2. Väga huvitav! See on paeluv maailm, millest on vähe tegelikult teada. Aga poetort jääb järjest kindlamalt poodi riiulile ja kahjuks kohvikukook ka kohvikusse.

    VastaKustuta
  3. Väga hea postitus! Ei ole kunagi kippunud suurtööstuste kondiitritooteid ostma, küll aga pisemate pagarikodade omasid. Sinu viimane positiivne näide õnneks ei jäta toimuvast päris masendavat muljet. Loodan, et saad oma roosad prillid varsti tagasi, nendega on elu palju ilusam! :)

    VastaKustuta
  4. Karm reaalsus!!! Mina ei hakanud üldse suurettevõttess praktikale minema, sest ammu teada kuidas enamikes nendes lood. Aga üks lähedal asuv ettevõte valmistas mulle küll suure pettumuse ja on veel mitu kohta kelle tooteid ma ei osta elusees!

    VastaKustuta
  5. Mulle meeldib ikka öelda, et kui valu on piisavalt suur, siis hakkavad asjad sündima. Ehk ma loodan, et su valu oli seda kõike nähes ja kogedes nii suur, et nüüd tuleb sealt lisaks masendusele ka tõeline motivatsioonilaks js teed varem või hiljem oma kvaliteetse pagariäri, kus saad teha täpselt nii nagu sulle meeldib, hingega, ja usu mind, see läheb inimestele korda. Think big, start small - minu meelest on sul juba pool teed nagunii käidud! ;)

    VastaKustuta
  6. Aitähh Kaare! Teed ilmselt nii mõnelegi selle postitusega selgeks, miks peaks torte-kooke ostma hingega meistrilt! Tubli oled et siiski vastu pidasid ;)
    Kui kunagi kavatsed oma roosa maailma luua, siis tea, et blogardite hulgas on sul palju toetajaid ja vajadusel ka kompanjoone - nii et pea püsti!

    VastaKustuta
  7. Meie juhataja on ka pikalt toitlustuses töötanud, kuid midagi sellist pole minu silmad näinud. Jah on teada, et toidu tegemine on räpane äri, kuid kurb on tõdeda, et siiski nii räpane.
    Viis plusspunkti kõigile hobipagaritele.

    VastaKustuta
  8. Väga huvitav ja mõtlemapanev postitus... Õnneks ei mäletagi, millal viimati poetorti sõin ja nüüd olen kindel, et ei söö ka niipea:). Olen Marjuga nõus, et ehk koorub sul siit midagi hoopis endal välja. Ja loodan, et leiad oma roosad prillid peagi:).

    VastaKustuta
  9. Mul tekkis seda lugu lugedes arusaamine, et ega see siis ainult kondiitritoodetega kehvad lood ole,küllap on nii ka muude toiduainete masstootmisega :(

    VastaKustuta
  10. Ohh, see võttis nüüd küll seest jahedaks.
    Aga ma loodan, et veel roosam maailm ikka tuleb :) Jõudu.

    VastaKustuta
  11. Eriti tubli oled, kallis Kaare :) Ja kõik see, mille läbi elasid - see teeb Sind ainult tugevamaks. Nüüd tead ju juba täpselt, mida tahad ja kuidas tahad :)
    Et Sa ikka sama tubli edasi oleksid ja roosad prillid võime Sulle kinkida, kuigi varsti on ju maailm nagunii palju roosam kui siiani :)

    Kristi ja poisid soovivad koopaelanikele ilusat advendiaega ja ehk kohtume veel sel aastal...

    VastaKustuta
  12. Kahju, et samas on enamikule inimesest hinnalt kättesaadav vaid suurtootjate tordid-koogid. Ei tea kas tegu on ühe eriti õudse erandiga või pigem reegliga?
    Aitäh jagamise eest, minu poolt igal juhul boikott suurtootjate toodangule.

    VastaKustuta
  13. olen ikka käinud selles blogis imelisi torte hiilimas ja imetlemas - ja nüüd selle kommentaari peale ei saa jätta tegema ettepanekut, et küll oleks tore, kui neid südamega tehtud kunstiteoseid ühest vahvast väikesest ärist osta saaks! Nimigi tundub valmis olevat - Roosade Prillidega Kondiiter ;)

    VastaKustuta
  14. minumeelest väga täpselt kokkuvõetud kogu see asi!

    VastaKustuta
  15. Minulgi hakkasid näpud sügelema, et siia omaltpoolt miskit lisada.
    Suurtootmine ongi kõik selline. Pole vahet, mida toodetakse. Ma ise olen näinud seestpoolt just lihatoodete jõudmist tarbijani ühe suures ettevõttes, siis ka see on jäle. Ja seda vaatamata sellele, et vet amet kontrollib ja et igasuguste kaustade virn on hoomamatu (enesekontrollist prügi liikumiseni ja kärbsest rotini- kõik peab paberil olema lahtikirjutatud). Tuttav piimanduses töötaja räägib, et seal on natuke parem see üldine pilt (töötas varem lihas- seega oskab võrrelda)
    Mina, kes ma olen kindel, et toidul ja toidul ON vahe, olen täiesti kindel, et selline hingetu toit täidab küll petlikult kõhtu, aga jätab samas ka nälga.
    Ja pealegi ma ei saa aru, miks üldse poest torti osta? Peab olema ikka eriline äpu ja saamatuse näide, kui lihtsast koorest, suhkrust, moosist/marjadest, munadest ja muust heast torti kokku panna ei oska... kasvõi küpsistest ja hapukoorest.. šokolaadist rääkimata.
    Kokuvõttes odavam, kui kõige odavam poe fuffel, maitsvam ja ehedam. Isegi aega võtab vähe.
    Ma ise teen oma perele peaaegu kogu toidu ise või hangin teada tegijalt. Juba ammu ei tõuse mu käsi ostma masstoodangut.

    JÕUDU! Roosade Prillide otsingul.
    Sa oled õigel teel :)

    VastaKustuta
  16. Kas äkki mingil tingimusel on võimalik teada saada, mis koht see väikelinna oma oli? :) Ma nii loodan, et see on mulle lähima väikelinna kõige armsam tordi- ja koogitellimiskoht, tahaks väga teada, kas see käib nende kohta :)

    VastaKustuta
  17. Anonüümsele tahaks vastu vaielda tordiostjate saamatuse/äpuolemise kohta.
    Esiteks mitte kõigil ei ole eelnevat huvi kokkamise vastu, et nad tahaksid või oskaksid ise koguaeg kooke meisterdada. Teiseks kõigil pole ka seda aega, mis küpsetamisprotsess nõuab. Ja ei kujutagi ette, et üksi elavad pensionärid või poissmehed peaksid ise kooki valmistama, aga vahel on ju magusaisu ikka. Ja mujal maailmas on ju see nii tavaline, et saab HEAD magusat koju kaasa osta.

    VastaKustuta
  18. Väga põnev lugemine. Mind kirjeldatud olukord väga ei üllata, kuna olen erinevate toitlustusasutuste köögipooltega kokku puutunud. Aga samas neid tuimalt rutiinset tööd tegevaid mutte pole oma silmaga näinud - suutsid neid väga tabavalt kirjeldada, tulid täitsa silmade ette. Loodan, et selle kogemuse najalt suudad üha enam hinnata, mida ise oma kätega valmistad.

    VastaKustuta
  19. Mari-Liis - Aitäh! Läbi roosa on tõesti palju ilusam :)

    Kairi - Kuigi ma ka olin kuulnud, mis masstootmises toimub, oli uudishimu ikkagi nii suur. Näha just seda, kuidas erineva suurusega ettevõtetes asjad käivad.

    Marju - Unistada ju võib ;) Valu oli esimese hooga tõesti nii suur, et igasugune huvi kadus hoopis ära. Nüüd juba hakkab tunne vaikselt tagasi tulema.

    Liilia - aitäh toetuse eest!

    Kristi - Just just, mis ei tapa, see teeb tugevamaks. Ilusat jõuluootust teilegi!

    Kristel - Ma väga loodan, et tegu on pigem erandiga ja on olemas suuri ettevõtteid, kus asjad toimivad nii nagu peab.

    Anonüümne - Väga lahe nimi ju - Roosade Prillidega Kondiiter :) Jätan meelde!

    Eks on selliseid ja teistsuguseid ettevõtteid. Ei saa ju kindlalt väita, et kõik suurtootmised ühte nägu on. Mulle tundub, et asi on juhtimises. Väga palju sõltub otsesest juhist. Kui ta nõuab ja kontrollib, on kõik korras. Kui pigistab silma kinni ja õigel ajal suud lahti ei tee, on asi hull. Mina nägin pealt, kuidas otsene ülemus seisis vanemkondiitri kõrval (kaks suurt ülemust, eks) ja tegi organoleptilist kontrolli tordikreemile - pistis sõrme suurde kreemikaussi ja siis omale suhu. Tootmisruumi sisenedes ta käsi ei pesnud. Hea eeskuju! Vanemkondiiter samal ajal imes ülemuse nina all kreemi pritskotist, millega tal kaunistamine pooleli oli. Ülemuse poolt mitte mingit reaktsiooni. Saate nüüd aru küll, miks ma ennast mitu korda näpistama pidin. See on lihtsalt liiga ajuvaba, et tõsi olla.

    Pesukaru - see koht asub linnas, mille kohta laulusalm ütleb, et puhkuse veedame kõik just seal :P

    VastaKustuta
  20. Lugesin seda postitust suure huviga, hoolimata piltidest. See tekst lõi pildid silme ette. Olen ise lõpetanud Tartu KHK-s kondiitri eriala ja käinud kahes erinevad ettevõttes 400 tundi kokku praktikal. See jutt sinu kogemustest tuli väga tuttav ette. Ka minul kadusid roosad prillid kui nägin erinevaid kogemusi. Olin samuti nii suures ettevõttes kui väikses ettevõttes. Põhiline on see, et praktikante kasutatakse lihtsalt ära töödeks, mida ise parema meelega ei tehtaks ja huvitavast praktikakogemusest saab ainult unistada.

    VastaKustuta
  21. Kurb, et tänapäeva inimesest on saanud egistrobot- pole oskusi, pole tahtmist, pole mõtlemisvõimet. On vaid oma mina, rabamine tööl ja käegalöömine oma tervisele (söön-mida-tahan ja saan endale lubada). Küüned on pidevalt endapoole..
    kadunud on kõik ilus ja naiselik, isegi emainstinkt. kõrges vanuses ehk hangitakse endale nn lohutuslaps.
    Kodus pere heaks askeldav pereema on vaat, et sõimusõna..
    Ma jään ikkagi endale kindlaks. Üks kobe tort on niivõrd lihtne, et kui selleks erioskusi vaja on, siis on tõesti midagi korrast ära. Aga jahh, loll, kes vabandust ei leia (ei oska, ei ole aega, ei viitsi jne). Pole siis vaja ka viriseda, et poe tordid on kõik ühe maitsega, kreem ei sula suus jne.
    Parim lahendus on boikoteerida selliseid kräpptooteid, sest ega suurtootmises enne midagi ei liigu paremuse poole..
    Ma pole eriti vilunud sõnasepp ja mind mõistetakse tihti valesti, aga vait ka ei suuda olla;/

    Pealegi ma ei mõtlegi poissmehi ja vanureid..
    :) olen ise ka paarile ehedat toitu hindavale poissmehele tordi kokku pannud. Justnimelt kokku pannud, sest saab ju pikalt küpsetamata ka.

    VastaKustuta
  22. Aitäh, siis pole kahjuks ikka see. Kardan ise, et minu lemikkondiitrifirma tagatoas sünnib tegelikult midagi sarnast nagu esimeses või teises osas kirjeldad. Kirjad lubavad küll väga naturaalseid koostisosi ja sellele lootes veel nende klient olengi.

    Postitus ise oli muidugi päris karm, mina kui küpsetamiskauge inimene kujutasin seda maailma hoopis teistsugusena ette. Arvasin kah, et tehakse südamega ja seda igal pool. No naiivsus, mis sa teed ära!

    VastaKustuta
  23. Väga hea lugemine. Ma unistasin ka siin mingi aeg suurettveõttesse praktikale minemisest. Ise olin ma praktikal sellises väiksemas kohas, kus midagi nii jubedat küll ei toimunud (samas ise sealt enam ostma ka ei läheks), aga kuulates klassikaaslaste muljeid teistest ettevõtetest tekkis küll pähe küsimus, kas see saab tõesti võimalik olla.

    VastaKustuta
  24. Väga hea lugemine tõesti, selle suure kondiitritööstuse köögipool tekitas tõepoolest judinaid. Kuid jah, olen minagi olnud päris mitme köögipoolega kursis ning nii mõnegi kohta tekivad samasugused õudusjudinad.

    Siiski aga on hea lugeda, et on ikka ka selliseid mõnusaid pisikesi kohti, kes ausaid küpsetisi valmistavad:)

    VastaKustuta
  25. Kui Te vaid teaksite, kuidas toimub cateringi töö, siis te vastuvõttudel ka süüa-juua ei julgeks. Toitu veetakse LAHTISELT räpastes bussides, bussipõrandal (eeee koera-kassikarvu täis sõiduautodes). Samamoodi veetakse mõnikord ka lahtiseid mahlakanne, mis on juba vett täis. Laudade küljes on hallitavad laudlinad. Või tordile lendab must kast sisse, see klopsitakse uue vahukoorega üle. jne jne

    Arvan, et ka kodu-küpsetamisel tekib neid ohukohti (a´la tooraine õige käitlemine /näiteks poest koju tuua tuleks õigel temperatuuril/, toidu säilitamine, tordi transport /veterinaaramet nõuab nendelt kastidelt, millega toitu veetakse "kahvli-noa" märki/. Ma muidugi ei usu, et Teil kodus selline olukord on, nagu minu ämmal, kellel vedeleb pesulapike päevast-päeva märjana kraanikausis, kujutan ette, milline bakter seal vohab. Võite ju huvipärast võtta proovi oma kodu töötasapindadest. Arvan, et masstootmine on selline just hinna pärast. Nii palju kui keegi ei tahaks midagi paremat pakkuda, see lihtsalt pole võimalik. Tean ühte toiduasutust, kus pagarite käed ei pidanud sellisel tempole enam vastu ja enam nad ise kukleid ei "rulli" vaid kuklid tulevad sügavkülmutatuna. Ma ei tea, kui kasumlik saab olla pagariäri, kus kõik tehakse käsitööna, makstakse maksud ja lõpuks jäädakse veel kasumisse. Mulle tundub, et see saab olla üksnes asjaarmastajate MTÜ.

    Ja ma pole seotud ühegi toitlustusvormiga, vaid lihtsalt tunnen seda sektorit. Kõik koogid, tordid söögid teen ise, sest laps on allergiline ja oi kui keeruline see elu nõnda on, kui ka lasteaias lastakse samamoodi autopiloodil (kedagi ei huvita tervislikkus, väikeste inimeste maitseeelistuste kujunemine jne).

    VastaKustuta
  26. karm elu, ei midagi muud. Samas ma arvan, et rutiin on see, mis tapab voi kipub seda varem voi hiljem tegema.
    Aitäh sulle selle postituse eest!

    VastaKustuta
  27. Jutt on õudne, kuid suures osas see mind enam ei üllata. Aga juba kommentaaride arv näitab, et inimestele läheb see teema väga korda. Väga tore, et jagasid meiega oma kogemusi.

    Miskipärast esimese kohana tuli mõttesse kohe Pere Leib, teise kohana Werner... Werneriga võin ilmselt mööda panna, kuna 1 kondiiter seal tõenäoliselt kogu tööd ei suudaks teha, kuna nad müüvad ka suurtes kauplustes.

    Kolmanda kohana mõtlesin kohe Viljandis Kivi Pagari peale, aga see naturaalsus tekitas veidi küsimusi. Kas kolmas oli Kivi Pagar? Ja kas neil on tõepoolest kõik naturaalne? Mõned asjad maitsevad mulle seal väga, aga on ka asju, mis ei ole väga naturaalse maitse ja värviga. Lisaks on osade toodete kvaliteet aastate jooksul langenud, mis ongi minus tekitanud kahtluse, et nad on läinud lihtsamat teed. Seda, et nad tööd armastusega teevad, usun küll, sest juba teenindajad on seal väga toredad, kuigi neil sisuliselt terve päev saba leti ääres :)

    Merle

    PS! Su kooli- ja praktikajutud on olnud kõik ääretult huvitavad!

    VastaKustuta
  28. Selle koduköögi jutuga olen nõus. Kindlasti on kodus küpsetamisel mitmeid ohukohti, millega tuleb arvestada, kui hakkad võõrastele torte tegema. Siis tuleks nagunii oma köök nõuetega vastavusse viia. Mina olen siiani torte teinud ainult oma perele ja lähedastele sugulastele. Hea meelega teeksin rohkem, aga selleks oleks vaja teatud tingimusi, mida minu köögis praegu ei ole. Südametunnistus lihtsalt ei luba teha. Isegi kui järgiksin kõiki hügieeni- ja ohutusnõudeid, jääks süda valutama. Vastutus on ju suur (eriti tortide puhul, sest kreemid on nn toored ja kiiresti riknevad jne).

    Merle - päris kõik ei saa tõepoolest naturaalne olla, kui see pole just eesmärk omaette. Kondiitriärid kasutavad ikka toiduvärve, mõned lihtsalt püüavad seda vähem teha. Samuti kasutatakse vahukoorekreemide puhul tugevdajaid, sest naturaalne vahukoor lihtsalt ei säili ja ei püsi nii hästi. Vahe on selles, kas kasutad neutraalset või lisaainetega (värv, maitse) stabilisaatorit. Ja suur vahe on ka selles, kas baastoorained on naturaalsed. Kivi Pagaris tõepoolest tehakse biskviit kanamunadest mitte pulbrist, võikreem 82% võist mitte margariinist ja vahukoorekreemi sees on päris vahukoor mitte taimerasvakoor. See on võrreldes kahe teise ettevõttega juba väga naturaalne :)

    VastaKustuta
  29. Kurb oli lugeda ja tõdeda, et suurtootmises on kõik samamoodi, kui aastakümneid tagasi - mitte midagi ei ole muutunud.
    Kaare - iga väljakutse ei olegi kõigile sobilik. Aga seda saame teada vaid siis, kui ise proovime.
    Igal juhul oli saadud kogemus seda väärt, et Sinu tööde ja tegemiste austajad ja jälgijad teavad soovida ja oodata, mil oma väikese nurgapealse kondiitriäri avad. Üks klient oleks Sul juba kindlasti olemas ;)
    Ma olen nii uhke Su üle!

    VastaKustuta
  30. Väga tore on saada kinnitust, et Kivi Pagari tooted on endiselt väärt kraam. Ja vahukoore peale oleks ma pidanud ise tulema - nende vastlakuklid on ju ainsad, milles tõeline rammus vahukoor(koduste kõrval loomulikult) :)

    Aga ühele eelnevale kommentaarile tahaksin tasuvuse osas vastu vaielda - just selle sama Kivi Pagari näitel siis. Nagu Koopatibi kirjutas, puudub neil sügavkülmik - kõik läheb kohe kaubaks. Seda tõestab ka see, et kuni kaupa jagub, on neil järjekord sisuliselt ukseni. Töötingimusedki head, nagu Koopatibi jutust selgub. Ja selle kõige kõrval on minu teada neil ka majandusnäitajad head. Järelikult, kui teed hästi ja õiget asja, mida inimesed hindavad, on kõik võimalik :) Ka kasumit teenida ja makse maksta ning püsida turul palju aastaid. Ja seda isegi "depressiivses väikelinnas", mitte maailma vallutades :)

    Merle

    VastaKustuta
  31. Kurb lugemine. Ma olen kuulnud ütlust, et sa ei sööks vorsti kui teaks kuidas seda tehakse. Ma õnneks ei söögi vorsti:) Sama lauset kasutatakse viimasel ajal ka poliitika kohta ja nüüd siis ka kondiitrid ! No tegelikult varises pool minu maailma kokku juba siis kui ma lugesin kuskilt, et juba koolis õpetatakse kondiitritele põhiliselt pulbrite kokkusegamist ja et ehtsat võid ja koort näeb sealkandis harva. Mina loll olin alati arvanud, et need pulbrid ja purgis kreemid on algajatele kodukokkadele poeriiulitel väikeses valikus.
    Juustulaadsete toodete tulek poeriiulitele on ka mind natukene mõtlema pannud, et mida me üldse siis varsti julgeme poest osta.
    Nüüd siis jääb oodata kes on järgmine "üllataja"...
    Kurb aga siiski on hea teada, aitäh valgustamast.

    VastaKustuta
  32. igatahes suur tänu selle postituse eest! ma pole juba ammu enam valmistoodete ostja, kuid ikkagi on hea teada ja oma valikutele kinnitust saada. samas tuleb veel mõnele pereliikmele selgitustööd teha, et valmiskoogid ja -salatid ei ole eriti tark valik :).

    jaon ääretult tore, et leidub häid ja ausaid tegijaid, kel lisaks oskustele ka südametunnistus õigel kohal. ma ise usun, et selliste inimeste äri õitseb alati. lihtsalt see, mis on "õige" leitakse alati üles. ja polegi lugu, kui maailmakuulsust ei saavuta - kuid see polegi ju eesmärk! :)

    jõudu ja edu!

    Annely

    VastaKustuta
  33. Kui see teine koht, mida kirjeldad, on Werner, nagu ma korraks lugedes arvasin ja aimasin, siis jah. Mina olen seda alati arvanud, et neil paljud tooted tulevad ühest Saksa "ketist". Nagu ka brüleekreem, pulbrist. Pärast seda, kui oled seda ise valmistanud, et on maitsemeeli raske eksitada. Naljakas, et mul oli sõbrannaga sellel teemal vaidlus, et kas on kõik seal naturaalne või mitte. Tema arvas, tuginedes oma sõbrannale, kes oli seal kondiiter, et kõik on naturaalne. Mina julgen selles kahelda...

    VastaKustuta
  34. Et ei tekiks valet arusaama, siis teine koht ei ole Werner, kuigi alguses pidin ka sinna minema.

    VastaKustuta
  35. Koopatibi!
    Kui sul oli plaanis oma praktikakohti anonüümselt kajastada, siis ära murdu. Nii jäägu. Positiivse kogemuse "kodu"on küll ühiselt tuvastatud, aga olgu. Tore. Mina sain sealt eile õhtul kell viis täiesti sooja moosiümbriku (sulgevad kell kuus).
    Aga ühel õhtul nätas telekast, kuidas välismaal jõulu-jäätisetorti tehti. Hiigelmasin segas tainast, hiigelküpsetuspaberil sõitis see tohutusse ahju, monstrumlõikurid tükeldasid, torud pritsisid kaunistusi ja lõpuks ilmus sinises kummikindas käsi, mis vajutas tordile punase kirsi ja minu meelst plastmassist kirja: Häid jõule. Pigem söön põrandalt korjatud shokolaaditükkidega torti...
    Aga väga lahe teema sul ja tore, et see nii palju vastukaja on leidnud. Vahvad Eesti naised olete kõik!
    Mari maalt

    VastaKustuta
  36. Tore kuulda, et teine koht ei ole Werner, ja tahtsingi kirjutada, et kommenteerijad, ärge ilma teadmata laimake. Esiteks on enamiku Werneri toodete peal kirjas naturaalsed koostisosad (vähemalt suures osas) ning väita midagi muud oleks süüdistada ettevõtet lausavaletamises - päris karm süüdistus, mida peaks siis ka kontrollima. Teiseks ka minu maitsemeeled teevad vahet Werneri ja enamiku teiste kondiitrite toodete vahel ja seda Werneri kasuks.

    Aitäh selle postituse eest ning olen samuti seda meelt, et ega oma praktikakohti avaldama ei pea.
    Ka

    VastaKustuta
  37. Yks pisikene soovitus Sulle. :) Ara kaua nuta selle p2rast, vaid v6ta seda kui karget kogemust mis teeb Sind tugevamaks ja 2ra viska tuulde midagi mis sinu sydame nii soojaks teeb nagu seda on kondiitriks olemine. Isegi kui see on brulee on pulbrist voi hygieenin6uded on ymberringi vildakad, ole Sina parem kui Teised ja pyya rohkem ja tee asju armastusega.. Maailmal on Sinu jaoks veel yllatusi varuks, aga heidutada lase ja pyrgi aga edasi... naerata, sest sa saad teha midagi mida armastad. Nagu mina. Soovitan Sulle veel midagi- leia tee valismaale. Super kogemus, karastab veel rohkem ja annab vaga hea kogemuse, avab silmad. Usu, kui tahad veel parim olla ja kunagi tagasi minna sinna firmasse kus pidid teiste sonu jargima suu kinni hoides ja tegema midagi mis Sulle nii vastumeelt, siis opi/t66ta valismaal-liigud edasi kiiremini kui Eestis!Palju kiiremini. Kindlat meelt Sulle. Positiivsust, motivatsioni ja joudu. Vastupidamist kondiitriks olemisel!

    VastaKustuta
  38. Sinu juttu lugedes meenus kohe üks video, mille avastasin internetist mõned kuud tagasi:

    http://www.youtube.com/watch?v=wkB3-BRu0DE

    Kurb mõelda, et sellise konveiertöö eest on pruudid nõus välja käima sadu eurosid...pole midagi muud öelda, kui et vaata ja imesta!

    VastaKustuta
  39. Oijah. Olen samuti kondiitrieriala õpilane khk-s. Oma esimesed 200 tundi praktikat tundsin TÄPSELT ära Sinu restoranipraktika jutust. See on üks ühele see, mida ma ise läbi elasin. Lisaks kõigele veel nö restorani sisepinged, kus kõigi peale karjutakse jne. Poleks osanud paremini ise kirjeldadagi seda. Ja halb kogemus see oli. Minu roosad prillid kadusid sama kiiresti.. 200 tundi praktikat ootab aga veel ees, samuti kohvikus. Võib-olla on seal midagi teisiti, midagi paremat. Aga see kogemus tõepoolest oli jube ja mul kadus ikka mitmeteks kuudeks igasugune tahtmine jälle praktikale minna. Praegugi mõtlen õudusega, et aga mis siis kui see on sama halb kogemus kui eelmine..

    VastaKustuta
  40. Väga huvitav lugemine. minu jaoks ei olnud küll üllatuseks, et suurfirmades kasutatakse suures osas valmisprodukte, mis pulbrilisel kujul ladudes oma "tähelendu" ootavad. Põnev oli ka järjekordselt kogeda nn. "lambaeffekti", kus üks julge lajatab nimedega ja teised siis kohe ilma tausta teadmata kaasa noogutavad ja kohe ongi üks auväärne firma justkui mutta tambitud.
    Nimetatud Werner kasutab kohe kindlasti ehtsaid kanamune, mida olen isegi seal hulgaliselt vahtu kloppinud, ning ehedat vahukoort. Tublid kondiitrid suhtuvad seal oma töösse hoole ja armastusega ning käituvad ka praktikantidega väga kenasti.
    Blogi on aga tõesti väga huvitav lugeda, jõudu ja jaksu autorile :)
    Kaari

    VastaKustuta
  41. ma ütleks, et see jutt siin on tugevalt ülepingutatud ja ennastülistav. ausalt öeldes ka solvav sealsete töötajate suhtes.

    VastaKustuta
  42. Miks kirutakse alati kunstküüsi? Geeli saab panna ainult TERVELE küünele. Seenhaigustga kondiitrid ja ettekandjad ei ole üldse haruldus ja nad on ju ilma igasuguse maniküürita!!!

    VastaKustuta
  43. Saan autorist kui oma ala armastajast väga hästi aru. Samas pean ära märkima, et minule on oluline ka see, et tort maksab 9, mitte 19 eurot. Seda tõsiasja ei muuda mõte kondiitri suus käivast kreemituutust nagu ei muuda see mõte mu pangakonto seisu. Ja see tõsiasi võib olla ka kirjeldatud kohtade töökorralduse taga - osalt töötajate motiveerituse, osalt materjalikasutuse mõttes. Ma tean, et asjaarmastajale pole mõtet rahast rääkida kuid ka see on karm reaalsus kui hobist midagi enamat tahaks kujundada.

    VastaKustuta
  44. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  45. Ma juba ootasingi seda postitust. Arvasin, et olen ise liiga kriitiline.. Õnneks näevad seda ka teised minu ümber.. Kummaline on see, et töötajad teevad neid jubedusi ning ei pane seda tähelegi.. Samal ajal kui töötajaid kontrolliv isik istub teises ruumis ja vaatab läbi klaasi oma alluvaid.. Ise seda tähelepanemata..
    Olen ise noor kaugõppel pagar.. Juhtusin eelimisel suvel (endine Pere) Linereli.. Vaatepilt oli hämmastav, väljast ilus seest kohutav prügihunnik.. Pagaritšehhis haises kraanikausi juures midagi.. Kringleid tehakse küpsetusplaat prügikasti kaanel, kehtiv 5 sekundi reegel.. Akende ees katkised mustad putukavõrgud, millest neid suve ajal mõnusalt sisse voorib.. Suhkrusiirupi sees ujub mõnusasti paar pisemat, millest välja ei tehta..
    Ahjaa.. Proovisin üht repstepi ka siin.. Jube hea oli.. Nüüdseks mu lemmik :)

    VastaKustuta