Kuvatud on postitused sildiga Nami-Nami. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Nami-Nami. Kuva kõik postitused

Maailma lihtsaim šokolaadipirukas


Tahvel šokolaadi ja tükike pärmi-lehttainast. Määrimiseks muna, peale puistamiseks hakitud pähkleid (pole kohustuslikud). Kas on veel lihtsamat šokolaadipirukat olemas? Naistepäev on tulemas. Mehed, kes pole elus küpsetanud, saavad selle pirukaga kohe kindlasti hakkama!

Mina kasutasin 100 grammist šokolaaditahvlit (lahjemat Kalevi Bitterit), peale puistasin sarapuu-pähklipuru. Sattusin selle idee peale Tasty FB lehte sirvides.

MAAILMA LIHTSAIM ŠOKOLAADIPIRUKAS

100 g tumedat šokolaadi
120-150 g pärmi-lehttainast
määrimiseks muna
pealepuistamiseks pool peotäit hakitud pähkleid



Asetasin šokolaaditahvli tainatüki keskele. Lõikasin terava noaga taina sisse lõiked - nii nagu fotodelt näha. Punusin šokolaaditahvli tainasse. Määrisin pealt munaga ja puistasin üle hakitud pähklitega. Küpsetasin eelsoojendatud ahjus 210 kraadi juures u 12 minutit. Ahjude temperatuurid võivad erineda, mistõttu võiks pirukal pärast 10 minutit küpsemist silma peal hoida. Vajadusel varem või hoopis hiljem välja võtta. Parim veidi jahtunult!


Kasutama peaks kindlasti kvaliteetset šokolaadi! 
Kalevi 56 % kakaosisaldusega Bitter sobib veel hästi ahju panemiseks, aga madalama kakaosisaldusega ja kahtlaselt odavad šokolaadid võivad ahjus hoopis tükiliseks küpseda. Väga tumedad šokolaadid ei pruugi aga oma mõrkja ja hapuka maitse tõttu sööjatele meeldida. Kui sellist šokolaadi siiski kasutada, siis võiks ehk magusust lisada ja pirukale veidi suhkrut peale puistada.

MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT


Mmm... mustsõstra-šokolaaditort - see kas meeldib või ei. Mulle meeldib! Ehtne "ühe tüki" tort, aga pärast seda ühte tükki hakkad kohe järgmisest mõtlema. Samas võib mustsõstra-šokolaadi kooslus ka harjumatu tunduda ja tordi rammusus lausa vastikusevärinaid tekitada (: Eks igaüks ise otsustab, kas tahab järele teha. Retsept väikeste omapoolsete mugandustega Nami-Namist, kus tegijad on torti kiitnud. 

MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT
20-24 cm

Põhi
2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
2 sl kakaod
0,5 tl küpsetuspulbrit

Niisutamiseks
0,5-1 dl kanget mustsõstramahla

Mustsõstrakreem
3 lehte želatiini
3 sl kanget mustsõstramahla
4 dl musti sõstraid (külmutatud marjad tuleks sulatada)
0,75 dl suhkrut
2 dl vahukoort

Šokolaadikreem
1 leht želatiini (kunagi proovin ka želatiinita teha)
3 sl konjakit
150 g tumedat šokolaadi (kasutasin 56% Bitterit)
2 dl vahukoort
1-2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kaunistuseks
Šokolaadikomme

Küpsetasin tordipõhja 20 cm vormis. Võib teha ka suurema ja madalama tordi kuni 24 cm läbimõõduga vormis. Katsin lahtikäiva koogivormi põhja ja servad küpsetuspaberiga (määrin vormi küljed tavaliselt õrnalt või või õliga, et paber püsima jääks). Kuumutasin ahju 180 kraadini.

Biskviidi jaoks vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks. Segasin omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulbri ning sõelusin kuivained munavahu hulka. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks tainaks. Valasin taina vormi ning küpsetasin umbes 15 minutit, kuni koogi servad vormi küljest lahti lõid. Lasin biskviidil vormis jahtuda, siis eemaldasin vormi ja küpsetuspaberi. Vooderdasin uuesti sama koogivormi ääred küpsetuspaberiga, asetasin biskviidi vormi põhja ja niisutasin selle mustsõstramahlaga. Minul jäi biskviit niisutamisest hoolimata suhteliselt kuiv, aga mulle tundub, et selle tordi puhul just nii sobibki.

Panin mõlema kreemi jaoks želatiinilehed külma vette likku, eraldi kaussidesse.
Püreestasin mustsõstrad ja suhkru. Sulatasin šokolaadi ja jätsin jahtuma.

Vahustasin koore ja jaotasin kaheks võrdseks osaks. Väga tugevaks vahuks pole vaja vahustada, sest kreem sisaldab ka želatiini. Muidu võib juhtuda, et tugevalt vahustatud koor muutub želatiini lisamisel (kui on ka vaja veel korralikult segada) võiks.
Ühele osale lisasin mustsõstrapüree, teisele jahtunud sulašokolaadi. Maitsestasin šokolaadivahu suhkru ja vanillisuhkruga. 

Vahukoor võiks enne vahustamist olla pigem toatemperatuuril, siis on sulašokolaadi lisamine koorele hõlpsam ja šokolaad ei hakka külma koore tõttu kohe hanguma. 

Kuumutasin sõstramahla ning lahustasin selles kolm kuivakspressitud želatiinilehte. Lasin veidi jahtuda ning niristasin želatiini mustsõstra-vahukoorekreemi hulka, kreemi õrnalt segades.

Kuumutasin ka konjaki ning lahustasin selles ühe kuivakspressitud želatiinilehte. Lisasin veidi jahtunud želatiini šokolaadikreemi hulka ja segasin ühtlaseks.

Tõstsin lusikaga šokolaadi- ja mustsõstravahtu vaheldumisi tordipõhjale, ilma neid segamata. Nii peaks jääma kena marmori mustriga tort. Mul see väga hästi ei õnnestunud, sest minu šokolaadikreem tuli hästi paks (vahukoor oli liiga külm ja soe sulašokolaad hakkas selles kohe tahenema, lisaks oli mul koor ka liiga tugevaks vahustatud). Lõpptulemuse üle aga kurta ei saa.

Katsin tordi toidukilega ning lasin üleöö külmkapis tarretuda. Järgmisel päeval eemaldasin tordi ettevaatlikult vormist ning kaunistasin šokolaadiga kaetud mandlitega.

Oi, kuidas tahaks praegu ühte tükikest! (:


Pisikene piparkoogimaja


Minu jõulud hakkasid sellel aastal juba novembri alguses, kui hakkasime Nami-Nami jõulukalendrit kokku panema ja jõuluretseptidele uusi fotosid tegema. Piparkoogimaja ehitamine on meie peres igaaastane jõulutraditsioon, aga sellist minimaja ei olnud me veel ehitanud. Eks see paras nokitsemine on, aga tulemuseks on väga armas hütike, mis end mõnusasti kakao(tee/kohvi)tassi ääre peale sättida laseb. 

Sellise pisikese maja võib lahtirullitud piparkoogitainast vaba käega välja lõigata, võttes appi näiteks tikutoosi ja loogilise mõtlemise. Üks päkapikk joonestas mulle ka šablooni ja selle abiga saab eriti kiirelt ja lihtsalt pisikese maja valmis ehitada. Šablooni kasutades saab ka kergesti maja suurust reguleerida - veidi suuremaks, väiksemaks. Selle joonise järgi tehtud piparkoogimaja sobib pigem suurema tassi külge, siis mõjub ta piisavalt väikese ja armsana. Ja kes ütles, et selline majake peab olema just piparkoogitainast tehtud ja sobib vaid jõuluaega? 

Päkapikk oli kohe nii lahke, et joonestas mulle ka suure piparkoogimaja šabloonid - katus ja küljesein ning otsasein. Need on tehtud minu enda ammuste jooniste põhjal, mis kunagi ruudulisele paberile kribatud said. Selline paraja suurusega maja, mille detailid saab soovi korral ka paksema piparkoogiglasuuriga kokku liimida. Põhjalikuma majaehitamise õpetuse panin kirja siia


Mõnusat ehitamist! Ja mis kõige tähtsam - ohtralt tuhksuhkrut majade katustele, sest õues ju lund napib.

Astelpaju-piimakokteil


Astelpaju marjad on ühed mu lemmikud. Marju mulle tegelikult niisama süüa ei meeldigi, aga mulle meeldib väga see maitse, mille nad jookidele ja magustoitudele annavad. Tavaliselt ma piimakokteile ei tee. Teen smuutisid alati mahla, jogurti või keefiriga, aga selles joogis on astelpaju maitse piima omast nii palju üle, et jõin kohe kaks kokteili korraga. Hästi mõnus ja lihtne jook, mille avastasin Nami-Nami astelpaju retsepte katsetades. Mulle tundub, et teelusikatäis vanillisuhkrut muudaks selle piimakokteili juba jäätisekokteili sarnaseks (:

Astelpaju-piimakokteil

1 dl astelpaju marju
3 dl piima
maitse järgi mett
soovi korral 1 tl vanillisuhkrut

Panin kõik koostisained blenderisse ja suristasin ühtlaseks joogiks.

Astelpaju marjadest saab väga ilusat värvi mahla, tõelise vitamiinipommi. Sobib mannavahu sisse, smuutidesse, magustoitudesse ja niisama morsi tegemiseks. Panin marju ja vett võrdses koguses, suristasin blenderis ühtlaseks ja valasin läbi sõela kannu. Mõnus!


Jäätisekeeks


Komistasin ühe laheda idee otsa ja proovisin järele. Välismaistes blogides hõisatakse, et retsept koosneb vaid kahest komponendist - jäätisest ja isekerkivast jahust, aga kuna mina isekerkivat jahu ei kasuta, siis siin retseptis on koostisaineid natukene rohkem. 

Mulle meeldib mõte, et jäätisest ja jahust saab kena keeksi, kuid maitse osas ootasin natuke enamat. Samas, mida siin nii väga oodata, kui kasutad tavalist vanillijäätist? Saabki mahedamaitselise keeksi. Jäätisekeeks on niiskem, kui traditsiooniline. Vähemalt minul jäi, mõlemal korral kui katsetasin. 

Keeksi võib teha oma lemmikmaitsega jäätisest, aga üks, mis kindel - kasutama peab rammusat koorejäätist. Mida magusam, seda parem, sest siis jääb ka keeks magus. Vabalt võib lisada ka maitseaineid või muid lisandeid. Näiteks šokolaadijäätisega variandile kakaopulbrit või šokolaaditükke, vanillikeeksile rosinaid jne. Selles mõttes võib loominguliselt läheneda. Samas on alustuseks tore proovida jäätisekeeksi just nii nagu see leiutatud on - segades kokku vaid jäätise ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Kui ma raatsiksin kunagi veel jäätisest keeksi teha (jäätis on ju nii hea, mis teda ikka küpsetada), siis järgmisena prooviksin näiteks iirisejäätisega.

Retsepti leiab sellest klipist või Nami-Namist (:


Kuningannakook



Sügavkülm on sel aastal vaarikatest ja mustikatest kohe eriti punnis. Ja et ei juhtuks jälle nii nagu tavaliselt (marju jagub veel siis, kui juba värsked peale tulevad), peab neid hoolsalt kasutama hakkama. Kuningannakook on lihtne, mahlane ja marjane. Väga mõnus amps, mis toob kohe suve keelele ja meelele. Olgu veel nii palju öeldud, et "kuningannaseguks" nimetavad soomlased ja rootslased mustika-vaarika kooslust. Äkki norrakad ka? (: 

KUNINGANNAKOOK

Põhi
100 g võid
85 g suhkrut
1 muna
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kate
1 muna
80 g suhkrut (50 g kui marjad on värsked ja magusad)
1 tl vanillisuhkrut
250 g maitsestamata jogurtit
300 g külmutatud vaarikaid ja mustikaid
1 sl maisitärklist

Põhja jaoks vahustasin pehme või suhkruga heledaks. Lisasin vahustamist jätkates muna. Lõpuks segasin hulka küpsetuspulbriga segatud jahu. Tõstsin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi (24 cm) ja surusin selle jahuste kätega vormi põhja ja äärtele. 

Segasin marjad maisitärklisega ja laotasin tainale. Valmisatsin katte. Selleks kloppisin muna suhkruga lahti, lisasin vanillisuhkru ja jogurti. Valasin saadud segu marjadele. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 35 minutit. 

Retsept Nami-Namist.

Konjakitorud


Juba siis, kui TKHK-s käimisest kirjutasin ja selles postituses konjakitorudest pildi ülesse panin, oli mul mõte neist eraldi postitus teha. No näed siis, ainult neli aastat ja viis kuud läks aega! Erilise tõuke selleks andis tegelikult Pille, kes ka juba ammu Nami-Namisse konjakitorude tegemise õpetust soovis. Tuletasin siis meelde, mis tunne sõrmedel on, kui tulist küpsenud tainast rulli keerata. Ai, väga valus on! Õnneks oli mul abiline, kes põhitöö ära tegi (; Aitäh, Martiina!

Konjakitorud on täitsa mõnusad! Naljakas küll, aga olen aja jooksul õppinud võikreemi hindama. See on tõenäoliselt sellepärast, et olen nüüd juba päris mitmel korral ise kodus võikreemi teinud. Ehtsast võist, muidugi! See on lihtsalt nii palju parem kui poekookide vahel olev (kreem)margariinist tehtud kreem. Loomulikult on võikreem rammus ja palju korraga ei suuda seda keegi süüa, aga teatud kookide ja tortide puhul on ta lausa staar. Nii ka konjakitorudes. Konjakist vintis võikreem koos suhkrulisest tainast küpsetatud krõbeda koonuse, tumeda šokolaadi ja röstitud metspähklitega, on lausa täiuslik kooslus kohvi kõrvale. Nostalgiline vana aja kohvikukook, mis tasub kindlasti järele proovida. 


Konjakitorude koonus on küpsetatud suhkrulisest tainast. Vähemalt nii seda kondiitrikoolis nimetatakse (seal kohtab veel teisigi toredaid sõnu nagu näiteks õhuline tainas, kobestusained, pooltoode, kukeldaja, puiste, joonistusmass, tainak jne).

Suhkruline tainas on eriline, sest see pole mingi tavaline tainas, millest valmistatakse kooki või tordipõhju. Sellest küpsetatakse hoopis õhukesi krõbedaid pooltooteid, mis vormitakse kohe kuumana, sest jahtudes muutub küpsetis kõvaks ning kergesti purunevaks. Näiteks tehakse suhkrulisest tainast torukesi või kausikesi, mis täidetakse hiljem kreemiga. Või pritsitakse pritskoti abil ahjuplaadile lilled, pitsimuster vms, küpsetatakse ja saadakse kena õrn tordikaunistus. Tainas soovitatakse valmistada päev enne küpsetamist, sest siis peaks saama eriti läikiva tulemuse. Läigib see pool, mis on vastu ahjuplaati. Valmis küpsetisi tuleb hoida kuivas soojas ruumis või õhukindlas kaanega karbis, et need ei muutuks niiskeks ja säilitaks oma kuju. 

KONJAKITORUD
15 tk

Suhkruline tainas
90 g jahu
90 g tuhksuhkrut
90 g piima
0,5 muna
1 tl vanillisuhkrut

Konjaki-võikreem
150 g 82% toasooja võid
55 g toasooja kondenspiima
75 g tuhksuhkrut
30 ml konjakit

Kaunistamiseks
150 g tumedat šokolaadi
50 g röstitud hakitud metspähkleid


Päev varem valmistasin suhkrulise taina. Panin kaussi muna, suhkru, vanillisuhkru ja piima ning segasin korralikult ja kaua, kuni suhkur oli täiesti sulanud. Lisasin jahu ja segasin veel mõned minutid. Jätsin jahedasse seisma. Parimaks temeperatuuriks peaks olema 10-15 °C. 

Järgmisel päeval katsin ahjuplaadi silikoonmatiga. Määrisin supilusikatäie tainast ringikujuliselt plaadile, nii õhukeselt ja ühtlaselt kui sain. Ühele plaadile mahutasin neli ringi. See on ka maksimum, mis tasub teha, arvestades seda, et ahjust välja võttes ja jahtudes hakkavad need kohe tahenema. 
Küpsetasin 210 °C juures 8-10 minutit. Värvus peaks jääma kollane kuni helepruun. Liiga pruuniks küpsenud ring on juba ahjust võttes nii kõva, et seda pole võimalik rulli keerata. 

Tõstsin ahjuplaadi lahtise ahjuukse peale. Aitasin noa otsaga ringi mati küljest lahti ja keerasin ruttu koonuseks. Kiiresti tegutsedes tegin samamoodi kõigi küpsenud ringidega, ise samal ajal "Ai-ai-ai!" karjudes, sest päriselt ka on näpuotsad sellisele kuumusele väga tundlikud. No ei ole sepa käsi pärinud (: Tõstsin koonused restile jahtuma. Toimisin ülejäänud tainaga samamoodi, küpsetades neli ringi korraga kuni tainas lõpuks otsa sai.



Valmistasin võikreemi. Vahustasin toasooja võid kuni see muutus heledamaks. Lisasin sõelutud tuhksuhkru, segasin läbi ja vahustasin paar minutit. Niristasin vahustamise käigus kreemi hulka toasooja kondenspiima. Lõpuks lisasin konjaki ja vahustasin veel vaid nii kaua kuni kreem muutus ühtlaseks. 


Panin võikreemi pritskotti ja täitsin jahtunud koonused kreemiga. Asetasin täidetud torud mõneks ajaks külmkappi (15-20 minutiks), et kreem taheneks. Samal ajal panin valmis kaks kaussi - ühe sulašokolaadiga, teise röstitud hakitud pähklitega. Kastsin kreemiga täidetud toru kõigepealt šokolaadi sisse, siis pähklipuru sisse. Asetasin valmis toru retsile tahenema. Konjakitorud säilivad külmkapis õhukindlas karbis kaks päeva. 
# # #

Proovisin küpsetamisel nii küpsetuspaberit, silikoonmatti kui ka õliga määritud ahjuplaati. Küpsetuspaberiga on mure selles, et see hakkab taina niiskuse tõttu lokkima ja torud tulevad lainelised. Võib-olla siis, kui hästi kiiresti tegutseda, tainas paberile ja kohe ruttu kuuma ahju,    õnnestub. Ma ei hakanud teist korda proovima, kui esimene plaaditäis untsu läks. 

Ahjuplaadiga on ka nii ja naa. Mina määrisin liiga tagasihoidlikult, sest liigne määrimine pidavat taina mullitama ajama. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud ühtegi ringi plaadi küljest lahti. Lisaks küpsetas metallplaat tainast edasi veel siis, kui ise juba ahjust väljas oli. Lõpuks küpsesid ringid lihtsalt üle.

Silikoonmatiga õnnestus kõik hästi, kui välja arvata see, et mul polnud sobiva suurusega matti. See muutis plaadi ahju panemise keeruliseks. Järeldus: tuleb soetada üks korralik ahjuplaadi suurune matt, tasub kindlasti ära mitte ainult konjakitorude tegemisel.

# # #

Vaata konjakitorude artiklit ka Nami-Namist. Seal on lisaks fotod taina plaadile määrimisest ja rulli keeramisest (;

Ananassililled


Mul on hea meel, et saan Nami-Namis retseptide katsetamisel ja artiklite kirjutamisel kaasa lüüa. Nii saavad mõnedki ammused plaanid teoks, mis on laiskuse või ajapuuduse tõttu teostamata jäänud. Nagu näiteks ananassililled. Lihtne ja armas viis tortide, kookide, magustoitude ja kokteilide kaunistamiseks. Kõige parem on teha lilled veidi alaküpsenud ananassist. Ühest ananassist saab umbes 24 lillekest. 

ANANASSILILLED

Kõigepealt koorisin ja puhastasin ananassi terava noaga "silmadest". Lõikasin nii õhukesed viilud kui vähegi sain. Panin viilud restile ja kuivatasin 100-kraadises ahjus tund aega. Võtsin ananassiviilud ahjust välja, keerasin ümber ja surusin õrnalt muffinivormi pesadesse. Panin veel mõneks ajaks ahju, kuni lilled muutusid kuivaks ja hoidsid oma kuju. 


Ananassililli tuleks hoida õhukindlas kaanega karbis ja panna koogile või tordile kaunistuseks vahetult enne serveerimist. Kui juhtub, et lill on niiskeks läinud ja longu vajunud, võib selle jälle muffinivormi pesasse panna ja uuesti ahjus kuivatada.


Olen kuulnud ka sellisest variandist, kus ananassiviilud pintseldatakse enne ahju panemist suhkrusiirupiga üle. 12 õhukese ananassiviilu jaoks keedetakse 1 sl veest ja 1 sl suhkrust siirup (kuumutatakse kuni suhkur sulab ja keedetakse 1 minut). Ma ei ole kindel, kas see aitab kuidagi lilli ka vormis hoida, aga maitsvamaks teeb küll. 

Kuidas teha muffinitele kenasid paberümbriseid?


Nii nagu Tuhkatriinu muutus imeväel printsessiks, muutuvad ka igavana näivad muffinid kerge vaevaga imeliseks külakostiks või kingituseks. Siin ei ole haldja abi vaja, piisab vaid kenast paberist, kääridest ja liimist. 

Miks ise paberümbriseid teha?
Poes pole tavaliselt selliseid nagu parasjagu vaja on (näiteks kui korraldad mõnd erilist teemapidu). Ja kui on, siis pole need oma hinda väärt. E-poed ei ole ka abiks, kui on midagi kohe täna õhtuks või homseks vaja. Nii et lähimast kunstitarvetepoest läbi ja meisterdama! Sama raha eest kaks-kolm korda rohkem ümbriseid, lisaks rõõm isetegemisest. Veel suurem rõõm on siis, kui saab ära kasutada koju seisma jäänud paberijääke.


Kuidas paberümbriseid teha?
  • Vali välja paber, millest soovid ümbriseid teha. See peab olema paraja paksusega, et lõpptulemus jääks ilus. Liiga õhuke või liiga tugev paber võivad meisterdamise käigus kortsuda/murduda. Katsu erineva paksusega pabereid, painuta neid õrnalt - see on tunnetuse küsimus. 
  • Kui väljavalitud paber mahub suuruse ja paksuse poolest printerisse, prindi ümbrise kujundid otse ilupaberile. Sageli on ilusad mustrilised paberid aga suuremad ja paksemad. Sellisel juhul on abi šabloonist. Kõige parem on teha šabloon tugevamast papist, siis saab seda mugavalt ja korduvalt kasutada. Prinditava joonise šablooni tegemiseks leiad SIIT! Vali printimise valikutest lehe suuruseks kindlasti originaal suurus (actual size).
  • Kui papist šabloon on valmis, joonista selle abil hariliku pliiatsiga vajalik arv muffiniümbriseid ilupaberile. Lõika kujundid välja. Kui soovid eriti kena tulemust lõika ülemine pikem serv välja sik-sak või lainekääridega. Sellised vigurkäärid nõuavad kindlat kätt ja veidi harjutamist. 
  • Pane väljalõigatud ümbrise üks ots üle teise (umbes 0,5 cm ulatuses), jälgi et servad oleksid kohakuti ning liimi kokku. Otsad võib kinnitada ka kleeplindiga või liimipüstolit, klammerdajat kasutades.


Pane tähele!
Väga rasvaseid muffineid ei ole mõtet kenasse paberümbrisesse panna. Rasv hakkab kiiresti läbi paberi imbuma ja jätab inetud plekid. Sama juhtub siis, kui kaunistuseks mõeldud kreem vastu ümbrist puutub. Et seda ei juhtuks, aseta jahtunud muffin enne ümbrise sisse ja alles siis kaunista kreemiga. Nii on täpselt näha, kui laialt kreemi pritsida, et see ilusale paberile rasvaplekke ei jätaks. 

Fotol on mõnusad kirsi-šokolaadimuffinid toorjuustukreemiga. Retspti leiab Nami-Namist.

Vaarikavõie


Vaarikad ongi varsti otsas. Sellel aastal on tõsine vaarika-aasta olnud. Purgid ja sügavkülm on täis, nüüd vaja veel kõht korralikult viimastest marjadest punni süüa (: Proovisin vaarikavõiet. Väga mõnus! Eriti niisama purgist limpsida.

Palun väga vabandust, et Koopatibi blogi teadmata kadunuks jäi. See juhtus kogemata. Plaanis oli Koopatibi kiiresti ühe õhtuga Virgaks Vispliks muuta, aga siis juhtus üks äpardus teise otsa ja nii ta läks. Igatahes, olen nüüd tagasi! Koopatibi vanad retseptid on endiselt alles - leitavad blogi otsingu kaudu ja ülevalt menüüst retseptide lehelt. Ärge pikka viha pidage! (:


VAARIKAVÕIE

5 dl vaarikaid
100 g suhkrut
2 muna
3 sl toasooja võid

Kuumutasin vaarikaid tasasel tulel aeg-ajalt segades 5 minutit. Surusin marju vastu poti seinu, et võimalikult palju mahla eralduks. Valasin vaarikad sõelale ja hõõrusin lusikaga läbi sõela. Segasin saadud püree hulka suhkru ja lahtiklopitud toasojad munad (ettevaatlikult, peene nirena). Kuumutasin vesivannil pidevalt segades umbes 10 minutit kuni segu paksenes. Mul mulises vesivann ikka korralikult ja kasutasin segamiseks visplit, mistõttu segu läks vahtu ja paksenemiseks kulus üsna vähe aega. Õigem oleks seda rahulikumalt teha 20-30 minuti jooksul, sest liiga kuumas hakkab muna küpsema ja võide sisse jäävad munatükid. Lusikaga segades ei lähe võie ka vahtu ja jääb tumedamat värvi, kui minu oma. Ühesõnaga, ma olin kärsitu (: 
Tõstsin poti tulelt, lasin segul veidi jahtuda ja segasin sisse või. Valasin steriliseeritud purkidesse.
Vaarikavõie säilib külmkapis 1-2 nädalat.



Algretsept Nami-Namist.