Kuvatud on postitused sildiga Tordid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tordid. Kuva kõik postitused

MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT


Mmm... mustsõstra-šokolaaditort - see kas meeldib või ei. Mulle meeldib! Ehtne "ühe tüki" tort, aga pärast seda ühte tükki hakkad kohe järgmisest mõtlema. Samas võib mustsõstra-šokolaadi kooslus ka harjumatu tunduda ja tordi rammusus lausa vastikusevärinaid tekitada (: Eks igaüks ise otsustab, kas tahab järele teha. Retsept väikeste omapoolsete mugandustega Nami-Namist, kus tegijad on torti kiitnud. 

MUSTSÕSTRA-ŠOKOLAADITORT
20-24 cm

Põhi
2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
2 sl kakaod
0,5 tl küpsetuspulbrit

Niisutamiseks
0,5-1 dl kanget mustsõstramahla

Mustsõstrakreem
3 lehte želatiini
3 sl kanget mustsõstramahla
4 dl musti sõstraid (külmutatud marjad tuleks sulatada)
0,75 dl suhkrut
2 dl vahukoort

Šokolaadikreem
1 leht želatiini (kunagi proovin ka želatiinita teha)
3 sl konjakit
150 g tumedat šokolaadi (kasutasin 56% Bitterit)
2 dl vahukoort
1-2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kaunistuseks
Šokolaadikomme

Küpsetasin tordipõhja 20 cm vormis. Võib teha ka suurema ja madalama tordi kuni 24 cm läbimõõduga vormis. Katsin lahtikäiva koogivormi põhja ja servad küpsetuspaberiga (määrin vormi küljed tavaliselt õrnalt või või õliga, et paber püsima jääks). Kuumutasin ahju 180 kraadini.

Biskviidi jaoks vahustasin munad suhkruga heledaks vahuks. Segasin omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulbri ning sõelusin kuivained munavahu hulka. Segasin ettevaatlikult ühtlaseks tainaks. Valasin taina vormi ning küpsetasin umbes 15 minutit, kuni koogi servad vormi küljest lahti lõid. Lasin biskviidil vormis jahtuda, siis eemaldasin vormi ja küpsetuspaberi. Vooderdasin uuesti sama koogivormi ääred küpsetuspaberiga, asetasin biskviidi vormi põhja ja niisutasin selle mustsõstramahlaga. Minul jäi biskviit niisutamisest hoolimata suhteliselt kuiv, aga mulle tundub, et selle tordi puhul just nii sobibki.

Panin mõlema kreemi jaoks želatiinilehed külma vette likku, eraldi kaussidesse.
Püreestasin mustsõstrad ja suhkru. Sulatasin šokolaadi ja jätsin jahtuma.

Vahustasin koore ja jaotasin kaheks võrdseks osaks. Väga tugevaks vahuks pole vaja vahustada, sest kreem sisaldab ka želatiini. Muidu võib juhtuda, et tugevalt vahustatud koor muutub želatiini lisamisel (kui on ka vaja veel korralikult segada) võiks.
Ühele osale lisasin mustsõstrapüree, teisele jahtunud sulašokolaadi. Maitsestasin šokolaadivahu suhkru ja vanillisuhkruga. 

Vahukoor võiks enne vahustamist olla pigem toatemperatuuril, siis on sulašokolaadi lisamine koorele hõlpsam ja šokolaad ei hakka külma koore tõttu kohe hanguma. 

Kuumutasin sõstramahla ning lahustasin selles kolm kuivakspressitud želatiinilehte. Lasin veidi jahtuda ning niristasin želatiini mustsõstra-vahukoorekreemi hulka, kreemi õrnalt segades.

Kuumutasin ka konjaki ning lahustasin selles ühe kuivakspressitud želatiinilehte. Lisasin veidi jahtunud želatiini šokolaadikreemi hulka ja segasin ühtlaseks.

Tõstsin lusikaga šokolaadi- ja mustsõstravahtu vaheldumisi tordipõhjale, ilma neid segamata. Nii peaks jääma kena marmori mustriga tort. Mul see väga hästi ei õnnestunud, sest minu šokolaadikreem tuli hästi paks (vahukoor oli liiga külm ja soe sulašokolaad hakkas selles kohe tahenema, lisaks oli mul koor ka liiga tugevaks vahustatud). Lõpptulemuse üle aga kurta ei saa.

Katsin tordi toidukilega ning lasin üleöö külmkapis tarretuda. Järgmisel päeval eemaldasin tordi ettevaatlikult vormist ning kaunistasin šokolaadiga kaetud mandlitega.

Oi, kuidas tahaks praegu ühte tükikest! (:


TRÜHVLITORT EMALE


Väikese tüdrukuna imetlesin tihti ema käsi. Need olid minu arvates maailma ilusaimad. Tahtsin  endale samasuguseid sõrmi ja küüsi, isegi samasuguseid kortsusid sõrmedele. Kuldne  abielusõrmus, mille ema vanaemalt kingiks sai, andis unistustele ainult hoogu juurde. Muidugi tahtsin ma endale veel samasuguseid musti lokke ja tumepruune silmi. Ja ema lõhna. Istusin nii mõnigi kord tema kapis riiete vahel ja lootsin, et see lõhn mulle külge jääb. Tagantjärele mõeldes on armas ja eriline tunne, et minu esimesed unistused olid seotud just emaga. Tundugu need praegu nii naljakad ja tühised kui tahes, siis olid nad minu jaoks tähtsad. Ja unistustel on teadagi komme täide minna! No olgu, musti lokke ja tumepruune silmi ma ei saanud, need napsas vend minu eest ära, aga ema käed ja selle sama kuldse sõrmuse sain küll. Minu ema unistab tähtpäevade lähenedes alati trühvlitordist. Mul on hea meel, et saan vastutasuks vähemalt selle väikese unistuse täita. Magusat emadepäeva!

TRÜHVLITORT

4 suurt muna
125 g suhkrut
60 g jahu
40 g tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
140 ml vett
30 g suhkrut
3 sl konjakit

Võikreem
300 g toasooja võid (82%)
300 g magusat kondenspiima
2 sl kakaod
2-3 sl konjakit

Trühvlipuru
140 g tuhksuhkrut
2 sl kakaod
3-4 sl sulavõid
1 sl konjakit

Eelsoojendasin ahju 170 kraadini. Vooderdasin 18 cm koogivormi küpsetuspaberiga. Kaalusin valmis kõik biskviidi koostisained. Vahustasin munavalged mikseri aeglasel käigul õrnaks vahuks. Lisasin järk-järgult suhkru ja suurendasin sammhaaval vahustamise kiirust. Vahustasin kuni vaht oli tugev ja läikiv ning mikserilabade väljatõstmisel tekkisid teravad vahutipud. Segasin munakollased lusikaga läbi ning valasin munavalgevahule. Mikserdasin aeglasel kiirusel võimalikult lühikese ajaga ühtlaseks. Liigne segamine muudab munavahu vedelaks! Segasin jahu, tärklise ja küpsetuspulbri omavahel. Sõelusin jahusegu munavahule ning segasin õrnalt ühtlaseks. Valasin taina vormi, küpsetasin 45-50 minutit,  kuni biskviidi sisse torgatud puutik kuivaks jäi. (Suurema, näiteks 24 cm vormi puhul, küpseta 190 °C juures 30-35 minutit). Lasin biskviidil veidi vormis jahtuda, siis eemaldasin vormi ja lasin täielikult jahtuda.

Immutussiirupi jaoks keetsin vett ja suhkrut kuni suhkur sulas. Lisasin konjaki, lasin jahtuda. 

Kreemi jaoks vahustasin pehme või heledaks vahuks, lisasin toasooja kondenspiima, kakao ja konjaki. Mikserdasin kuni sain koheva kreemi. 

Lõikasin biskviidi kolmeks kihiks. Panin alumise kihi tordialusele, immutasin siirupiga ning määrisin peale kolmandiku võikreemist. Asetasin peale teise biskviidikihi, immutasin ja määrisin kreemiga. Katsin pealmise biskviidikihiga, immutasin siirupiga ning määrisin ülejäänud kreemi tordi peale ja külgedele. 

Trühvlipuru jaoks segasin tukhsuhkuru ja kakao. Lisasin teelusikakaupa konjakit ja sulavõid. Mudisin sõrmedega kuni sain ühtlase, natuke niiske puru. Puistasin puru tordile, surusin õrnalt käega ka tordi külgedele. 
Lasin tordil enne serveerimist ööpäeva jahedas maitsestuda. Kaunistamiseks sobivad võikreemist lilled, šokolaadi- või martsipanivigurid, värsked marjad, pähklipuru. Mina valisin vaarikad, pistaatsiapähklid ja tumeda šokolaadi.

Prindi retsept

Retsept ilmus ka ajakirjas Kodu & Aed maikuu numbris


MÕNED TÄHELEPANEKUD

- Väiksema läbimõõduga vormis (18 cm) küpsetatud biskviidi võib pigem neljaks kihiks lõigata. 

- Kuna võikreemis ei ole nii palju niiskust nagu näiteks kohupiimakreemis, võib vähese immutamise korral tort kuivaks jääda. Mulle isiklikult ei meeldi ka väga märg biskviit. Seepärast tuleb immutamisel tegutseda sisetunde järgi. Kui tundub, et retseptis antud immutussiirupi kogusest jääb väheks, võib seda julgelt juurde keeta.

- Kui tordi tegemiseks on aega rohkem, võib biskviidi küpsetada ja immutada juba päev varem. Siis saab paremini aimu ka sellest, kas tordipõhi jääb piisavalt niiske. Jahtunud biskviidile tuleks puutikuga augud sisse torgata ja immutussiirup lusikaga aukudesse niristada. Seejärel biskviit toidukilesse mässida ja külmkappi tõsta. Järgmisel päeval kihtideks lõigata ja kreem peale määrida. Vajadusel immutussiirupit juurde keeta ja biskviidikihte veel niisutada. 

- Külmkapikülmana on võikreem ebameeldivalt kõva. Seega võiks tort enne serveerimist mõnda aega toasoojas seista, umbes 15-20 minutit.



ISADEPÄEVATORT ÕLLE JA JUUSTUGA



Astun uksest sisse. Õhus on tunda kargust ja niiskust, metallilõhna. Panen tule põlema. Seisan vastamisi kollase-sinisekirju traktoriga, mille isa on varuosadest kokku pannud. Otsast lõpuni ise ehitanud. Seintel ripuvad rõngasse keeratud juhtmed, köied ja nöörid. Märkan riiulil lapsepõlvest tuttavaid plekktopsikuid. Seal sees ei ole enam küpsised ega kohv, hoopis naelad ja kruvid. Kaks suurt rauast töölauda tunduvad kui kaljud - nii kindlad ja tugevd, kuigi on aja jooksul kõvasti klobida saanud. Iga tööriista jaoks on oma lauasahtel - kruvikeerajad esimeses, viilid teises, haamrid viiendas. Puhas Saksa ordnung. Oh, meie vana muusikakeskus! Kas see mängib veel? Krutin nuppe. Muidugi mängib, isa on selle  korda teinud. Muusika kõlab siin suures ruumis eriti salapäraselt. Jõuan väikeste sahtlitega tohutu metallkapi juurde. Mitukümmend sahtlitäit pisikesi minu jaoks tundmatuid vidinaid. Suuruse ja kuju järgi sorteeritud. Meenub, kuidas ma lapsena siin ringi luusisin ja unistasin, et kõik need tuhanded jupid ja tööriistad päris minu omad oleksid. Ma tean, miks isa nii väga garaažis armastab olla. Siin asjade maailmas valitseb täielik rahu. See siin on tema kuningriik. Siin müstilises paigas sünnivad tema käe läbi imed. Katkine saab terveks, vana uueks, mitte millestki saab midagi. Head isadepäeva, kallis isa!





ŠOKOLAADI-ÕLLETORT MEREVAIGU KREEMIGA

Põhi
80 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
150 g Demerara suhkrut
3 suurt muna
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
160 ml tumedat õlut (nt porterit)

Täidis
200 g Merevaiku
200 ml 35% koort
1 tl vanilliekstrakti
2 sl suhkrut

Kate
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
50 ml 35% koort
1 sl toasooja võid

Sulata hakitud šokolaad ja või vesivannil. Lisa suhkur, lase jahtuda toatemperatuurini. Vahusta mune kolm-neli minutit. Lisa jahtunud šokolaad. Sega küpsetuspulber jahuga ning lisa vaheldumisi õllega muna-šokolaadivahule. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit. Jahuta ja lõika biskviit neljaks ühesuuruseks tükiks. 

Pane toasoe Merevaik kaussi, lisa mõned supilusikatäied vahustamata koort ja sega läbi. Nii seguneb juust paremini vahukoorega. Vahusta koor suhkrutega pehmeks vahuks, lisa vedeldatud Merevaik ning vahusta kuni saad ühtlase kreemi. Pane kreem vähemalt pooleks tunniks külmkappi, nii muutub see tahkemaks ja püsib paremini todi vahel. Määri kreem kihiti biskviitide vahele ning lase tordil 4 tundi kuni üleöö külmkapis seista.

Šokolaadikatte tegemiseks pane koor väikesesse potti ja kuumuta keemiseni. Vala kuum koor hakitud šokolaadile ning sega kuni šokolaad on sulanud. Viimasena sega hulka toasoe või. Määri šokolaadikreem tordile ning kaunista mõeldes oma isale. 


Retsept ilmus ka novembrikuu Kodu&Aed ajakirjas


Kõige ilusama tulemuse saab, kui panna tort kokku vormis. Nii püsib kreem kihtide vahel ja tort ei vaju ära. 

Sama retsepti järgi võib teha ka rullbiskviiti. Sellisel juhul peab kindlasti jälgima, et biskviit üle ei küpseks. Küpsetada tuleks vaid nii kaua, kuni biskviit katsudes tahe on. Kui põhi valmis, raputa sellele tuhksuhkrut. Kummuta biskviit tagurpidi niisekele köögirätikule, tõmba ära küpsetuspaber ning keera ettevaatlikult rulli. Lase jahtuda toatemperatuurini. Mina panin rulli jahtuma keldrisse, kus see läks liiga külmaks ja mul ei õnnestunud seda enam lõhkumata lahti keerata. Sellepärast saigi minu rullbiskviidist hoopis kandiline tort. Aga toasoojana peaks rulli lahti- ka kinnikeeramine õnnestuma küll.  

# # # # #

Lõpetuseks näide sellest, mis juhtub siis, kui hakkad kaunistust meisterdama ja jätad tordi hetkeks järelvalveta. See tort pidi olema tegelikult poole suurem, aga meie krutskeid täis koer Juss otsustas seda salaja maitsta.

ROOSITORT VOL 2




Ma võikski selliseid torte tegema jääda ...







ROOSITORT



Roositort on kindlasti ILUSAIM tort, mida ma siiani teinud olen. Nii armas ja õrn, nii elus ja ehe. Üleni naiselik. Lillelõhnaline ja roosimaitseline. See tort tekitas minus ärevust ja emotsioone taina segamisest torditüki söömise ja pildistamiseni. 

Kõigepealt olid mul rooside ja roosivee suhtes väga tugevad eelarvamused. Ma olin täiesti kindel, et roosivesi maitseb nagu odav odekolonn, aga ei! Väikeses koguses kreemi sisse panduna on see väga meeldiv. Annab magusa lõhna ja õrna roosimaitse. Samas, kui roosiveega üle pingutada, võib tõesti tunduda, et torditüki asemel on suhu sattunud lusikatäis lõhnaõli (:

Roosid on minu jaoks aja jooksul kuidagi tavaliseks muutunud. Lihtsalt sellepärast, et tähtpäevadel toovad mehed naistele alati roose. Maailmas (loe lillepoes) on ju nii palju teisi ilusaid lilli, aga millegipärast on just roosid meeste esimene valik. Või arvavad nad ekslikult, et need on kõikide naiste lemmikud? Ei saa salata, mulle tegelikult meeldivad pisikesed kobarroosid ja mõned romantilisemad sordid ka, aga see tüüpiline punane roos ei tekitanud minus juba ammu mingit ärevust. Kuni selle tordini. Nüüd vaatan roose hoopis teise pilguga. Eelkõige muidugi neid, mis on kasvanud koduaias ilma mürgita. Ainult sellised sobivad tordi peale. Õrnadeks kroonlehtedeks lahtivõetuna muutub ka kõige tavalisem roos imeilusaks kaunistuseks.


Ma teadsin küll, et roosid on söödavad, aga ma polnud neid kunagi varem maitsnud. No ei ole eriline lillesööja. Kartsin, et roositort maitseb kuidagi liiga lilleliselt, aga üllatusin. Muidugi maitseb see nagu roos, aga pole sugugi ebameeldiv. Õhkamapanevalt õrn ja magus maitse. Tegelikult ei peagi kõiki kaunistuseks pandud õielehti ära sööma. Julgemad võivad proovida, aga lehekesed võib vabalt ka taldriku servale noppida. Või siis kaunistada tordi hoopis suhkrustatud kroonlehtedega. Need meenutavad pigem maiustust kui lille. Ja tuleb välja, et erinevat värvi roosid maitsevad erinevalt. Mida heledam, seda mahedam. Et siis esimesel korral ei maksa kohe tumepunaste roosidega torti kaunistama hakata (:


Kuigi ma alguses juba kujutasin ette, milline see tort lõpuks välja näeb, ei osanud ikkagi arvata, et ta päriselt nii ilus on. Ahhetasin ja ohhetasin tükk aega omaette (: Värske lill tordil mõjub võimsalt. Annab silmad ette mistahes teisele tordikaunistusele, olgu teda voolitud ja värvitud kuitahes kaua. 


Mujal maailmas kasutatakse roosivett kookide ja magustoitude maitsestamisel päris julgesti ja värsked roosid on näiteks pulmatortide kaunistamisel väga populaarsed. Erinevaid retsepte on palju, mõned neist lausa ekstreemsed. Näiteks sattusin retseptile, kus koogipõhjades oli nii roosivett kui hakitud kroonlehti, ka kreemis oli mõlemat, lisaks oli kook kaunistatud värskete roosidega. Liig mis liig! Eriti argadele lillesööjatele nagu mina. Sellepärast kombineerisin erinevatest retseptidest kokku ühe mahedama variandi. 

Ah jaa, meeste seltskonnale pole mõtet seda torti pakkuda. Liiga naiselik ja lilleline. 


ROOSITORT

Munavalgekook (1 tk)
3 toasooja munavalget
120 ml toasooja piima
1 tl vanillisuhkrut
75 g pehmet võid
100 g suhkrut
180 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl jahvatatud kardemoni
nöpuotsatäis soola

Roosikreem
200 g toasooja võid
100 g tuhksuhkrut
1 tl roosivett (Umami poest)
2 sl piima
0,5 tl vanillisuhkrut
(soovi korral 4-8 hakitud värsket roosikroonlehte)

Kaunistamiseks
5-7 koduaia roosi, mis on kasvanud mürgita


Roositordi jaoks tuleb küpsetada kaks munavalgekooki (20 cm vormis).
Koogipõhja jaoks segasin ühes kausis munavalged, piima ja vanillisuhkru. Panin teise kaussi jahu, küpsetuspulbri, soola, suhkru ja kardemoni. Lisasin pehme või ja segasin, kuni tekkis ühtlane purutainas. Valasin muna-piimasegu purutainale ning vahustasin mikseriga 5 minutit. Kallasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi ja küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit (kuni koogi sisse torgatud puutikk jäi kuivaks). Lasin koogipõhjadel täielikult jahtuda.

Kreemi jaoks vahustasin toasooja või heledamaks ja kohevamaks (umbes kaks minutit). Lisasin tuhksuhkru ja vanillilsuhkru ning vahustasin veel 3-4 minutit. Lisasin roosivee ja piima ning vahustasin veel paar minutit. Kõige viimasena segasin kreemi sisse peeneks hakitud roosikroonlehed. 

Tõstsin ühe koogipõhja serveerimisalusele, määrisin sellele pool roosikreemist ning tõstsin peale teise põhja. Katsin tordi pealt ja külgedelt ülejäänud kreemiga.

Vahetult enne serveerimist eraldasin kroonlehed õrnalt roosiõie küljest ning katsin nendega tordi. 


SUHKRUSTATUD ROOSIKROONLEHED
1 munavalge
peeneteralist suhkrut
värskeid roosikroonlehti

Kloppisin munavalge kergelt lahti. Eraldasin kroonlehed ettevaatlikult õie küljest. Pintseldasin kroonlehe mõlemalt poolt munavalgega (mida õhemalt, seda parem) ning puistasin üle suhkruga. Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud alusele kuivama. Kuivanud suhkrustatud roosikroonlehti peaks säilitama õhukindlas karbis.

Kui sööjate hulges on väikelapsi, rasedaid või eakaid inimesi, tuleks munavalge asemel kasutada munavalgepulbrit (seda saab näiteks Suhkrukunsti poest). 

Roositordi retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed juulikuu numbris

RUKKIKÜPSISETORT POHLA JA IIRISEGA


22. juuni 2009, Viljandimaa.

Päike paistab, on mõnus soe suvehommik. Magame sisse. Oi pagan! Ruttu riidesse, kamm juustest läbi, hambad puhtaks. Appi, laps pole midagi söönud! Haaran talle köögist vorstivõileiva ja juba sörgimegi maantee äärde. Süda taob ärevusest. Me ei tohi hiljaks jääda, ei tohi! See on liiga eriline hetk, et see käest lasta! Eemalt kostab juba hääli, anname jalgadele valu. Uuhhh, jõudsime! Isegi veidi vara. Ootame kannatamatult, peopesad higised. Tee äärde on kogunenud teisigi inimesi, möödasõitvad autojuhid lehvitavad meile. Ja siis nad tulevadki – tuletoojad. Kaasas sini-must-valge lipp, haabjas ja laulupeotuli. Tuli on jõudnud just nüüd meie kodu teeotsa ja me oleme valmis süütama kaasavõetud tõrviku, et läita sellest järgmisel õhtul jaanituli. See on nii eriline tunne! Selline, mida saab tunda vaid eestlane oma kodumaal. Nii uhke on olla olemas! Õigel ajal, õiges kohas.
Mis toimub, miks see pagana tõrvik ei sütti? Oota, natuke nagu tossab juba! Ei, siiski mitte. Tuletoojad liiguvad edasi. Milline pettumus! See ei juhtunud ju praegu meiega? Kes kurat võtab kodunt kaasa tõrviku ilma et kontrolliks, kas seal õli ja taht sees on? Naine, muidugi. Õigemini kolm naist, kes on sellest rahvusliku hõnguga hommikust nii lummatud, et unustavad kõik muu. No ja üks kaheaastane poisiklutt, kes ei jaga eestlaseks olemisest veel suurt midagi.
Ai, see on valus, nii valus. Longime koju. Süda valutab ja ei anna rahu. Siis taipame - küünal kaasa, autosse ja järele neile! Me peame tule koju tooma! Kilomeeter eemal jõuamegi tuletoojatele järele. Milline kergendus, me saamegi tule!
#  #  # 
Tagantjärele naljakas, aga need emotsioonid ja adrenaliin, mis meid sel päeval tabasid, olid võimsad. Põnev on olla eestlane (:
Sellel aastal toimub jälle laulu- ja tantsupidu. Seegi kord kantakse tuld käest-kätte ja külast-külasse. Seegi kord oleme kohal, aga mitte pooliku tõrvikuga, vaid vähemalt kahe korraliku tõrvikuga. Igaks juhuks. Ja et see mul ikka meeles püsiks, pühendasingi vabariigi aastapäeva tordi laulu- ja tantsupeole.
Ei ole õiget pidu tule ega rahvariieteta. Tort on seest triibuline nagu rahvariideseelik, šokolaadist äärekaunistus on tehtud Lüganuse käisetikandi järgi ning kustunud küünal sümboliseerib tõrvikut. Seda sama tõrvikut, mis neli aastat tagasi nii tähtsal hetkel tuld ei võtnud (:

Lapsed sõid tikandi ära (:
Mulle tundub, et küpsisetort on üks eestlaste lemmiktorte. Valmib kiiresti ja lihtsalt ning maitseb alati hea hoolimata sellest, et igaüks teeb seda omamoodi. Sellepärast ma tahtsingi teha just küpsisetordi, aga teistmoodi ja veidi erilisema, et sobiks vabariigi aastapäevaks. Teistmoodi ehk isetehtud küpsistest ja erilisema ehk rukkimaitselise.
Küpsiseid ma meelega ei immutanud, tahtsin tordile ehedat talupojalikku iseloomu. Õnnestus! Küpsisetainasse lisatud kardemon tõi rukki maitse eriliselt hästi esile. Kartsin, et äkki sai liiga teistmoodi küpsisetort, sest sellele mõeldes tekivad ju teatud ootused, aga lapsed pistsid kahe suupoolega ja meile endale maitses ka väga.
RUKKIKÜPSISETORT POHLAMOOSI JA IIRISKOMMIDEGA
Rukkiküpsised
10 tk (15x15 cm)

250 g võid
2 dl suhkrut
2 muna
5 dl täistera rukkijahu
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kardemoni (triiki)
näpuotsatäis soola
Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisasin vahustamist jätkates ükshaaval munad. Segasin omavahel rukkijahu, nisujahu, küpsetuspulbri, kardemoni ja soola ning lisasin jahusegu võivahule. Segasin ühtlaseks tainaks. Lasin tainal külmkapis 30 minutit puhata. Rullisin taina jahusel laual õhukeseks. Lõikasin noa ja šablooni abiga 15x15 cm suurused küpsised. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 10 minutit.


Täidis
1 kg hapukoort
pohlamoosi (ainult pohladest valmistatud)
1 pakk Kalev Cream iiriskomme
kaunistamiseks tumedat šokolaadi

Tegin kaks torti, kummaski 5 kihti küpsiseid. Esimese kihi vahele panin pohlamoosi, teise kihi vahele hapukoore, kolmanda kihi vahele hapukoore ja hakitud iiriskommid, neljanda kihi vahele hapukoore ja pohlamoosi, pealt katsin hapukoorega. Järgmisel päeval määrisin ühe tordi peale veel veidi hapukoort ning tõstsin sellele otsa teise tordi. Nii tuli mõnusalt kõrge küpsisetort, ilma et kihid oleksid paigast nihkunud. Kaunistasin šokolaadiga.
* Pehme ja kreemise tordi saamiseks soovitan küpsised kindlasti ennem piima sisse kasta!
Esitasin tordi ka Nami-Nami isamaaliste tortide võistlusele, mida korraldatakse vabariigi aastapäeva auks juba kuuendat korda. Vähetähtis ei ole ka tõsiasi, et tordis kasutatud rukkiküpsiste ja pohlamoosi retsept on pärit samuti Nami-Namist (:

TORT ISAMAALE 2013 "LUMEPÄÄSUKESED"



Sattusin lugema Mati Kose artiklit suitsupääsukestest. Pärast seda ei saa ma peast hirmsat kujutluspilti sellest, kuidas mingid Nigeeria mehed, mustad kui öö, pikad ridvad käes, meie armsat pääsulindu jahivad. 

Suitsupääsuke on 50 aastat Eesti rahvuslind olnud, aga võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast on elektritraatidel istuvad sinkjasmusta-valgekirjud linnud haruldane nähtus. Ja see on kurb. 
Mulle on pääsukesed alati südamelähedased olnud - ma olen ju maal kasvanud! Nad on ilusad ja neid on hästi põnev jälgida. Mäletan, et lapsena käisin pääsukestega lausa juttu ajamas (: 
Ja nende laul. See on lihtsalt nii... suvi.

Rahvuslinnu keerulise käekäigu pärast südant valutades otsustasingi EV 95. aastapäeva tordi pühendada pääsukestele. Lumepääsukestele. Meil võiks ju olla üks liik pääsukesi, kes talveks ära ei lenda. Keerleksid karges talvises taevas nagu suured lumehelbed...


Tort on väljast valge kui lumi ja krõbe kui veebruarikuine külm. Seest aga tume ja tõsine. Just nagu suitsupääsukeste elu - pealtnäha ilus ja helge, aga tegelikult täis ohte ja tõsiseid katsumusi.

Muidu lihtsale ja hästi maitsvale šokolaaditordile lisab eestipärasust kama ja mahlasust kodumetsast nopitud maasikatest valmistatud toormoos. Viieaastane ütles pärast esimest ampsu: "Emme, see tort on nii hea, et ma küsin kohe ühe portsu juurde!" Mulle ka meeldis (:

Nami-Namis käib võistlus "Tort isamaale 2013". Osalen juba neljandat korda - see on lihtsalt ilus traditsioon. Ja ma armastan oma kodu ja kodumaad! Loodan, et suudan selle tunde ka oma lastele edasi anda...



Šokolaadi-kamatort "Lumepääsukesed"
18 cm vormile

Põhi
100 g võid
100 g tumedat šokolaadi (nt Bitter)
100 g suhkrut
2 muna
70 g nisujahu
30 g kamajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
soovi korral brändit vm meelepärast kangemat

Kreem
200 g tumedat šokolaadi
80 ml vahukoort
2 munakollast
1 sl kuival pannil röstitud kamajahu

Vahele
metsmaasika toormoosi

Katteks
250 g toorjuustu
maitse järgi tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks beseeküpsised
2 munavalget
8 sl suhkrut

Tordipõhja jaoks sulatasin potis madalal kuumusel või ja hakitud šokolaadi. Jätsin segu jahtuma. Vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks ja sõelusin hulka omavahel segatud jahu, kamajahu ja küpsetuspulbri. Viimasena segasin juurde jahtunud või-šokolaadisegu. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud 18 cm vormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus, kuni koogi sisse torgatud puutikk kuivaks jäi. Selleks kulus rohkem kui 30 minutit. Lasin tordipõhjal täielikult jahtuda ja seejärel lõikasin selle kolmeks kihiks.

Kreemi jaoks panin potti koore ja munakollased, segasin läbi ja lisasin juurde peenelt hakitud šokolaadi. Tõstsin poti vesivanni kohale ja segasin pidevalt kuni šokolaad oli täiesti sulanud. Tõstsin segu jahtuma. Röstisn kuumal kuival pannil supilusikatäie kamajahu. Selleks kulus paar minutit. Segasin kamajahu jahtunud kreemi hulka ja vahustasin kreemi miksriga õhulisemaks (2-3 minutit). 

Määrisin šokolaadipõhjale metsmaasika toormoosi, seejärel kreemi. Asetasin peale teise põhja ja kordasin sama. Viimast, kõige pealmist põhja immutasin lahjendatud brändiga. Lasin tordil külmakapis üleöö maitsestuda.

Enne serveerimist segasin toasooja toorjuustu suhkrutega ja määrisin ühtlase kihina tordile. Kaunistasin tordi külgedelt beseeküpsisepuruga ja pealt beseest pääsukestega. Beseega kaunistades tuleb meeles pidada, et seda tuleb teha alati vahetult enne serveerimist, sest pikema aja möödudes sulab besee kreemi niiskuse tõttu ära. Vahukoore- ja kohupiimakreemidega kiiremini (paari tunniga), toorjuustukreemiga aeglasemalt, võikreemi peal püsib besee kõige kauem krõbe ja ilus.

Besee jaoks vahustasin munavalgeid alguses aeglasel käigul kuni tekkis ühtlane vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni tekkis tugev läikiv vaht, mis miksrilabade väljatõstmisel teravaid tippe moodustas. Tõstsin saadud vahu kilekotti, lõikasin otsa ära ja pritsisin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised ja pääsukeste kujud (joonistasin A4 paberile pääsukeste piirjooned ja asetasin joonise küpsetuspaberi alla, et oleks lihtsam ilusaid beseekujusid saada). Küpsetasin/kuivatasin beseesid 100-kraadises ahjus 1 tund, siis keerasin temperatuuri 70 peale ja jätsin küpsised ahju 4-5 tunniks, kuni besee paberi küljest kergelt lahti tuli ja kuiv oli. Ahjuukse vahel oli aeg-ajalt puulusikas, et niiskus välja pääseks.

# # # # #

24. veebruari hommik oli tõeliselt külm. Olime maal. Veranda oli öö jooksul muutunud kunstigaleriiks.
Ja ühel jääpildil lendasidki lumepääsukesed...





PARIM VIIS BISKVIIDI VALMISTAMISEKS?


Siis, kui rohi oli rohelisem ja munad kollasemad, teadsin, et biskviidi valmistamiseks on ainult üks viis - munakollased ja munavalged tuleb eraldi vahustada ja õrnalt kokku segada. Miksrist ei osanud siis unistadagi, nii et vaja oli visplit ja tugevaid käsi. Oh seda vanaema, kes pesukausis mune vahustas ja puupliidi ahjus biskviiti küpsetas. Ta oli tõeline biskviidimeister!

Siis, kui ma üheteistkümnendaks sünnipäevaks oma esimese miksri sain, ei olnud mul ka veel aimu, et biskviidi jaoks võib munakollased ja -valged koos vahustada. Aastaid hiljem see teadmine kuidagi minuni jõudis ja juba siis olin tordipõhja tegema asudes alati segaduses kumba varianti eelistada. 

Nüüd, kui ma kondiitriks õppisin, sain teada, et on veel üks võimalus biskviidi tegemiseks - munavalged tuleb tugevaks vahuks vahustada ja vahustamata munakollane juurde segada. 

Olen küpsetanud nii ja naa, tordipõhjad on küll alati õnnestunud, kuid õhku on jäänud küsimus, kas on üldse vahet, millist meetodit kasutada? Eriti kui kasutada küpsetuspulbrit, mis nagunii kooki kergitab ja parandab munade vähesest vahustamisest või ülevahustamisest tingitud vead. Tegin väikese katse ja panen oma tähelepanekud kirja.

Olgu veel ära mainitud, et biskviiti on tegelikult võimalik teha ka soojal meetodil ehk mune vesivannil vahustades. Tainas peaks tulema vedelam ja seda kasutatakse põhiliselt üleküpsetatud kookide valmistamiseks. Tordipõhja ei ole ma sellisel viisil kunagi teinud.


KATSE

Valmistasin kõik biskviidid ühe retsepti järgi, käsimiksriga, küpsetasin ühesuuruses vormis (18 cm) ja ka küpsemise aeg kujunes kõigil samaks (17 minutit).

Biskviit kahest munast

2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
0,2 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

190 kraadi, 17 minutit (parem oleks olnud 180 või isegi 175 kraadi) ja mõned minutid rohkem, siis poleks biskviidi pealispind ehk lohku vajunud ja ebaütlane jäänud. 

Neljast munast biskviiti tehes küpsetan tavaliselt 24 cm vormis, 180 kraadi juures, 30-40 minutit.


Tärklise ja küpsetuspulbri lisamine on isiklik eelistus ja harjumus. Küpsetuspulbri lisamine on tegelikult kindla peale minek, et ei peaks ahjust õhukest biskviidiriba välja võtma. Nii fanatt ikka ei ole, et näen vaeva, vahustan ja kui nässu läheb, siis kohe naksti viitsin uue taina hakkama panna (:


Biskviidi valmistamisel võtsin arvesse:
  • mune tuleb vahustada puhtas kausis. Rasvases või märjas kausis munad vahtu ei lähe. Ka miksrilabad peavad olema puhtad.
  • külmkapikülmad munavalged vahustuvad paremini;
  • et saada kohev vaht, tuleb vahustamist alustada kõige aeglasema käiguga, et munavalgu niidid ei katkeks. Hiljem jätkata kiiremal käigul.
  • mune tuleb vahustada vähemalt 10 minutit, parema tulemuse saab 15-20 minutiga (4 ja rohkema muna puhul, kahe munaga biskviidi puhul kulus mul vähem aega);
  • jahu-tärklise-küpsetuspulbrisegu tuleb munavahu hulka sõeluda, et vältida jahutükke;
  • tainas tuleb kokku segada õrnalt, kuid võimalikult kiiresti (umbes 15 sekundiga), et mitte kaotada õhulisust;
  • biskviittainas tuleb küpsetada kohe;
  • ahjuust pole mõistlik biskviidi küpsemise ajal avada - biskviit võib alla vajuda. Alles siis, kui ettenähtud küpsemisaeg möödas (või ka veidi varem, kui tundub, et biskviit on valmis), võib ukse avada, et kontrollida näpu või puutikuga biskviidi küpsust.

1. Munakollased ja munavalged eraldi 


2. Munakollased ja munavalged koos



3. Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased


TULEMUSED

Kõigepealt kibelen ütlema, et kinnitust sai väide - küpsetuspulber on kindla peale minek! Esimese meetodi käigus õnnestus mul munavalged üle vahustada - vaht muutus teraliseks ja murenevaks, nagu pildiltki näha. Kuna asi ei tundunud siiski kõige hullem, ei hakanud uusi mune võtma ja jätkasin. Taina kogus oli võrreldes teiste meetoditega väiksem ja pärast kümmet minutit küpsemist tundus, et biskviit ei kerkigi. Siis aga hakkas küpsetuspulber oma tööd tegema ja tulemuseks oli ilus kohev tordipõhi. Küll teistest madalam, aga kindlasti mitte ebaõnnestunud. 

Esialgu mulle tunduski, et põhimõtteliselt ei ole biskviitidel mingit vahet (tahtsin isegi postituse pealkirjaks panna -"Vahet pole biskviit" :P), sest kõik kolm kerkisid ilusaks ja olid pehmed, kohevad. Aga see polnud tulemus, mida ma ootasin! Ma tahtsin teada seda ühte ja ainust, kõige paremat meetodit, mida ma edaspidi tordipõhjade tegemisel kasutama hakkan (: Seega võtsin appi terava pilgu, joonlaua ja suure sakilise noa. Lõikasin tordipõhjadelt õhukese kihi maha, seejärel kaheks kihiks ja uurisin asja tähelepanelikumalt. Järgnev järjestus on konkreetselt sellest katsest lähtuv (nagu näha läks ju natuke nässu ka) ja puhtalt minu isiklik arvamus, kindlasti mitte absoluutne tõde! 

Enne veel üks asi - tegelikult soovitatakse tordipõhi päev varem valmis küpsetada, korralikult maha jahutada, fooliumisse pakkida, jahedasse panna ja alles järgmisel päeval kihtideks lõigata. Siis ei ole biskviit nii pude ja on oluliselt mõnusam seda kolmeks või neljaks õhukeseks kihiks lõigata. Mina lõikasin biskviite samal päeval kohe peale jahtumist. 

3. KOHT
Munakollased ja munavalged eraldi

Biskviidi paksus ~4,7 cm. 
Kõige pehmem ja õhulisem biskviit, mistõttu lõikamisel pudises kõige rohkem.
Kõige rohkem aega, liigutusi nõudev ja musti nõusid tekitav meetod. Sellest ka viimane koht. Liiga tüütu.
Munavalgete ülevahustamise oht (täpsemalt meetodite all)!

Siiski tundub, et sel viisil saab kõige kergema ja õhulisema biskviidi. Muidugi ainult sellisel juhul, kui mõlemad munavahud ideaalselt õnnestuvad. Sobiks kõige paremini hästi mahlaste tortide tegemiseks, kindlasti imab hästi vedelikku.

2. KOHT
Munakollased ja munavalged koos

Biskviidi paksus ~5 cm.
Tihedam, kui eelpool kirjeldatud biskviit.
Kõige vähem liigutusi nõudev ja kõige vähem musti nõusid tekitav meetod. Vahustamine nõuab kannatlikkust.
Kõige kindlam meetod õnnestumiseks, kui pidada kinni soovitusest vahustada mune 10 ja rohkem minutit.

Kui mul oleks käed-vaba mikser, siis oleks see meetod valmistamise mugavuse poolest ehk isegi võitjaks tulnud. Käsimiksriga vahustades väsib käsi päris ära :P

1. KOHT
Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased

Biskviidi paksus ~5,5 cm
Kõige kõrgem ja tihedam. Mulle meeldib tihe ja tugev biskviit tordipõhjana rohkem. Ei vetti nii läbi ja hoiab paremini vormi.
Kõige kiirem - munavalged eraldi läksid kiiremini vahtu kui munakollased ja -valged koos või eraldi.
Kõige mõnusam kihtideks lõigata. Oleks võinud vabalt kohe pärast jahtumist neljaks õhukeseks kihiks lõigata.
Ülesegamise oht munakollaste lisamisel munavalgevahu hulka (täpsemalt meetodite all)!


Minu lemmik! Edaspidi enam pead ei vaeva, mil viisil biskviiti teha (:


MEETODID

1. Munakollased ja munavalged eraldi
Eraldasin valged kollastest ja tõstsin need munakollaste vahustamise ajaks külmkappi (külmalt läheb munavalge paremini vahtu). Vahustasin munakollased suhkruga (2/3 suhkrukogusest). Vahustama peaks nii kaua kuni maht kasvab kaks korda ehk umbes 10-20 minutit.

Vahustasin munavalgeid alguses aeglasel, siis kiiremal käigul, kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult ülejäänud suhkru (1/3 suhkrukogusest). Vahustada tuleb kuni tekib püsiv vaht, mis lusikaga tõstes oma kuju säilitab. Kuna suhkrukogus munavalgete vahustamisel on väga väike, siis on ülevahustamise oht päris suur. Ülevahustatud munavalge näeb välja teraline ja murenev. Nagu näiteks minu oma üleval fotol (: See juhtub alati nii ootamatult. Vahustamise peaks lõpetama niipea, kui vaht muutub tugevaks ja miksrilabade väljatõstmisel tekkinud jäljed püsima jäävad. Teravaid vahutippe ma väga taga ei ajaks - seda võib teha kolmanda meetodi puhul või beseed valmistades, kus suhkrukogused on palju suuremad ja munavalgeid nii lihtne ülevahustada pole.

Lisasin vahustatud munakollastele juurde 2/3 munavalgevahust, segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Sõelusin juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu ning segasin ühtlaseks (ikka lusikaga ja alt-ües liigutustega). Lisan tavaliselt kogu jahu korraga, üritan sõeluda ühtlaselt üle terve kausi, mitte keskele hunnikusse. Lõpuks lisasin juurde ülejäänud munavalgevahu ja segasin õrnalt, kuid kiiresti läbi. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

2. Munakollased ja munavalged koos
Vahustasin munad suhkruga kohevaks kreemikaks vahuks (15-20 mintuit). Alguses aeglasel käigul, mõne minuti pärast kiiremal käigul. Munavaht peab jääma nii tugev, et miksrilabade välja tõstmisel mahavalguv vaht ei vaju kohe laiali, vaid jääb püsima nagu pildiltki näha. Vahustamise käigus peab suhkur täielikult sulama.

Sõelusin munavahu hulka jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (sõelusin korraga kogu jahu, mitte keskele hunnikusse, vaid ühtlaselt kausi ulatuses) ja segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Niipea, kui tainas muutub ühtlaseks, tuleb segamine lõpetada. Ülesegatud tainast head biskviiti ei saa. Koolis õpetati meile, et jahu sisse segamiseks ei tohiks kuluda üle 15 sekundi (:
Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

3. Vahustatud munavalged ja vahustamata kunakollased
Vahustasin munavalgeid ilma suhkruta miksri kõige aeglasemal käigul kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni miksrilabade väljatõstmisel tekkisid teravad vahutipud. Vaht peab olema nii tugev, et lusikaga tõstes püsib see tornina ja kausi kummuli pööramisel jääb kaussi ega valgu välja.

Segasin munakollased lusikaga korralikult läbi ja valasin munavalgevahule. Segasin miksriga ühtlaseks, keskmisel kiirusel, võimalikult lühikese ajaga. Segada tuleb tõesti ainult nii kaua, kuni munavalge ja -kollane on segunenud. Tegin nii - lülitasin miksri (korraks) sisse ja tegin lisaks käega segamisliigutusi. Kui liiga palju segada, muutub vaht vedelaks. See juhtub päris kiiresti! Käsitsi segades ei taha munakollane nii kiiresti seguneda ja on suurem oht ülesegada.

Sõelusin munavahule juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (kõik korraga, kausi ulatuses, mitte keskele ühte hunnikusse) ning segasin õrnalt alt-üles liigutusi tehes ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

# # #

Viimati muudetud 5.08.2015

Panen kirja retsepti, mida viimasel ajal biskviidi valmistamisel kasutanud olen. 

BISKVIIT NELJAST MUNAST

4 suurt muna
125 g suhkrut
näpuotsatäis soola
60 g jahu
40 g tärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Kui olen laisk või tärklis on otsas, kasutan ainult nisujahu.

Ahjuplaadi suurused biskviidid, kahe ja kolme biskviidikihiga tortide jaoks, teen just selle retsepti järgi. Neljast munast tuleb pigem õhuke biskviit (1 -1,5 cm paksune), aga reeglina just seda sööjad soovivad - vähe saia, palju kreemi. Minu ahjuplaadi mõõdud on 36x42,5 (ilma äärteta mõõt ehk pind millele määrin taina, on tegelikul väiksemgi - 31x39).




Plaadibiskviiti küpsetan 210-kraadises ahjus keskmisel siinil 8-10 minutit. Kuni biskviit on äärtest kuiv, pealt pruun ja näpuga katsudes ei jää biskviidi pinnale lohku. Enne 7 minuti möödumist ma biskviiti torkima ei lähe.

Ümmargust biskviiti küpsetan küpsetuspaberiga vooderdatud 24-26 cm läbimõõduga vormis, keskmisel siinil, 200-kraadi juures 20-25 minutit. Kui biskviidi sisse torgatud puutikk jääb kuivaks, on see valmis.

Veel üks mõte! 

Lõpuks, pärast mitmeid läbi kärssanud miksereid, ma murdusin ja tõin koju kaua igatsetud Kitchen Aidi. Pean tunnistama, et sellise võimsa masina puhul pole vajadust munavalgeid kollastest üldse eraldama hakatagi. Mil iganes aga tekib vajadus käsimikseriga biskviiti teha, olen endiselt seda meelt, et vahustatud munavalged ja vahustamata kollased annavad parima tulemuse (: