Kuvatud on postitused sildiga Kool. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kool. Kuva kõik postitused

LÕPETAMATA LUGU JA MOORAPEADE KIIKSUGA RETSEPT

Koopatibi koolis
Viimane osa!


Ei, ma ei jätnud kooli pooleli! Juba üle poole aasta on lõpetamisest möödas, aga punkt on jäänud panemata. Päris raske on tagantjärele kirjutada, sest emotsioonid on ammu lahtunud...

Ühesõnaga, kui sa põhjuseta ei puudu, kooli ees suitsu ei tee, koduste töödega ei hiline, õpetajatega ei vaidle, kahtesid ei saa, praktikat laiskusest pooleli ei jäta ja praktikaaruande kirjutamata jätmist katkise arvuti kaela ei aja, siis on lootust, et sind lubatakse eksamile. Kondiitri kutseeksam koosneb kahest osast - teoreetilisest ja praktilisest. Kui sa oled kunagi liikluseksamit teinud, siis ei jää sa hätta ka kondiitri teooriaeksamil. 30 minutit - 30 valikvastustega küsimust. Nutikad tuubivad etteantud küsimused ja vastused pähe, kohusetundlikud loevad lisaks konspekte ja raamatuid, laisad (aga muidu targad) ei õpi üldse - kõik saavad läbi. Eriti arvestades küsimusi stiilis - taigna käärimisaeg ei sõltu: a) pärmi kogusest, b) taigna temperatuurist, c) tuule suunast :P Õnneks pole selliseid palju.
Küsimused võivad olla nii tehnoloogia, tooraine, toiduohutuse, ohutustehnika kui üldiste oskuste kohta. Ei midagi keerulist, kui välja arvata see, et raamat ütleb üht, konspekt teist ja õpetaja kolmandat.
Kondiitri I taseme eksamiküsimused leiab Eesti Leivaliidu lehelt.

Kui teooriaeksam edukalt sooritatud, lubatakse sind järgmisel päeval praktilisele eksamile. Kui aastaid oli kondiitri praktilisel eksamil teemaks puuviljatort ja küpsis "Kevadlill", siis just nüüd otsustati ümber. Tants praktilise eksami teema ümber kestis pea aasta. Kõigepealt teatati, et tordi asemel tuleb kook. See oli minu jaoks kõige suurem pettumus. Kondiiter ja tort on nagu sukk ja saabas. Kooki peab nagunii teha oskama (on neid, kes mõtlevad vastupidi)! Mõne aja pärast selgus, et valitakse kuue erineva koogi vahel, küpsiseks jääb "Kevadlill". Lõpuks läks asi hoopis hulluks - neli erinevat kooki ja neli erinevat küpsist pandi paari ja igaüks tõmbas eksamiteema piletiga. Keerulisem ja aeganõudvam kook sai paariliseks lihtsama küpsise.

Piletid olid järgmised:
Puuviljakook - küpsis "Võit"
Moorapea -  küpsis "Kevadlill"
Aleksandrikook - küpsis "Narva"
Mocca känd - küpsis "Keeleke"

Neli tundi, kilo küpsist, 15 kooki, terve rida kaaskannatajaid ja kullipilkudega komisjoniliikmed iga su liigutust jälgimas. Paras kompott! Hirm praktilise eksami ees oli suur - kas ajast piisab, millest alustada, kas taigen õnnestub, kuidas oma asjad õigel ajal ahju saab? Asjata paanika! Kõik loksub paika ja sujub iseenesest. Kui sa just midagi valesti ei arvesta või nässu ei keera (nagu mina), on neli tundi piisav. Võib juhtuda, et jääb ülegi. Retsept on ees ja toorained lubatakse varem valmis kaaluda. Lihtne! Praktilisel eksamil hinnatakse toodete välimust, maitset, massi, tehnoloogiat ja hügieeni.

Kõike muud, aga mitte puuviljakooki, palun, palun, palun!
Mul pole kunagi ühelgi eksamil pileti tõmbamisega vedanud. Ei erinenud seegi kord. Loomulikult sain puuviljakoogi! Mitte et ma seda teha poleks osanud, see tundus teiste kookidega võrreldes lihtsalt ebaõiglaselt aeganõudev - liivataigen, biskviit, võikreem, immutussiirup, puuviljadest kaunistus, želee. Ja küpsis "Võit" - seda polnud ma varem teinud.

Kui teooriaeksam läks väga hästi, siis praktilisel eksamil vedasin ennast alt (oi kuidas ma kahetsen). Mõtlesin küll, et lahtirullitud liivataigen jääb pärast küpsetamist koogi põhja jaoks natuke väikeseks, aga panin selle ikkagi ahju. Jäi jah väikeseks ja läks pärast katki ka! Tegin uuesti ja jäin lõpuks ajahätta. Aga loll on see, kes vabandust ei leia! Mulle ikka meeldib ennast tagantjärele lohutada - eelviimast kuud lapseootel*, hea et ma paks üldse midagi tehtud sain! Tunnistuse rikkus see eksamil saadud ainuke neli muidugi ära :D, aga kokkuvõttes oli üks ütlemata lahe ja kogemusterohke aasta.


Ja nüüd "Moorapead"!
Et natukenegi aimu anda, mis ja kuidas, kirjutan retsepti (hea) meelega sellisel kujul nagu kondiitriõpilastele praktilise tunni alguses kätte antakse. Toorainete sobivad kogused peab ise arvutama ja täpne tegevuskäik tuleb ka ise välja nuputada või siis targemate käest küsida :P Kodus kooki tehes soovitan kahtlased koostisained asendada normaalsete toiduainetega.

KOOK "MOORAPEA" 100 tk

Koosneb kahest immutatud biskviitbušeest, mis on omavahel ühendatud võikreemiga. Kook on kaetud kakaoglasuuriga, kaunistatud strösselitega.

Biskviit
Jahu 1,0 kg
Muna 1,68 kg
Suhkur 0,84 kg

Biskviittaigen valmistatakse külmal menetlusel. Pritsitakse bušeed. 
Küpsetatakse 210-220 °C juures 10-15 minutit.

Kreem
Kondenspiim suhkruga 0,20 kg
Tuhksuhkur 0,20 kg
Créme 0,50 kg (asendada korraliku võiga)
Combani 0,001 kg (asendada törtsu konjakiga)

"Créme" vahustatakse kohevaks valkjaks massiks, lisatakse kondenspiim ja sõelutakse hulka tuhksuhkur. Maitsestatakse Combaniga.

Kakaoglasuur
Tuhksuhkur 1,20 kg
Vesi 0,20 kg
Kakao 0,07 kg

Tuhksuhkur ja kakao sõelutakse, lisatakse vesi, segatakse ühtlaseks. Kuumutatakse 45 °C-ni.

Immutussiirup
Suhkur 0,26 kg
Vesi 0,30 kg

Suhkrust ja veest keedetakse siirup. Jahutatakse 20 °C-ni. Bušeed immutatakse alumiselt poolelt.

Viimistlus
Strössel 0,04 kg

Koogid kaetakse glasuuri ja strösselitega.

Mitte just kõige arusaadavam retsept!? 
Mäletan esimesi tunde, kui me enda arvates teadsime kõike, aga tegelikult mitte midagi. Seda retsepti nähes tekkis sada küsimust, mille üle pinginaabriga itsitada - mis mõttes biskviit külmal menetlusel, kas on mingi kuum menetlus ka või? Kuule, mis see bušee tähendab? Kaua seda siirupit siis keetma peab? Combani? Mis strössel, nonparell ikka :D ... ja nii edasi. Oleks tahtnud õpetaja oma laua külge ketti panna (: 

Kui kellelgi on huvi selle retsepti järgi kooki teha, siis kreemisõbrad võiksid kreemi jaoks aineid topelt arvestada. No ja immutussiirupit võib ka natuke rohkem keeta... Sellised need kooli retseptid kord juba on :P Ka pildil olevate mini-moorapeade vahel on topeltkogus võikreemi.



* rasedana koolis ja kondiitri praktikal käia on küll omamoodi kogemus, aga väga ei soovita. Mõned spetsiifilised lõhnad võivad osutuda täiesti talumatuteks nagu näiteks kraanikausi, külmkapi või põrandaharja lõhn (need ei lõhna kaugeltki nii nagu kodus). Pikalt jalgadel tegutsemine pole ka just mõnus.



ŠOKITERAAPIA SUURETTEVÕTTES JA TEISED PRAKTIKAMULJED

Koopatibi koolis
4. osa - Ettevaatust, piltideta postitus!

Nii, mul on nüüd kuhjaga oskusi, teadmisi ja kogemusi. Isegi nii palju, et koolis käimine tundub tühipalja formaalsusena – „Andke see paber juba kätte!“ – pärast praktikat ei suuda õpetajad enam millegagi üllatada. Eriti kui teeme praktilistes tundides ikka neid samu küpsiseid ja kooke, mida esimesel poolaastalgi. Ühest küljest olen õnnelik, et olen ettevõtetes õppinud, näinud ja kogenud nii palju erinevat – nii head kui halba. Teisest küljest olen aga aru saanud, et see on karm maailm, kuhu ma enam nii väga ei igatsegi. Vaikselt omaette nokitsemine sobib mulle paremini. Ja olgem ausad, füüsiliselt raske töö ja väike palk, keda see ahvatleb? Minu idülliline ettekujutus kondiitritööst (rahulik, loominguline, hästi tasustatud – kuidas ma küll nii naiivne olin?) on kokku kukkunud – seljataga on 400 tundi praktikat kolmes täiesti erinevas ettevõttes.

Šokiteraapia suurettevõttes
Ma näpistasin ennast nende nädalate jooksul mitu korda veendumaks, kas see, mida ma näen, on ikka päris. Mu silmad ei olnud valmis nägema midagi nii ebareaalset. Ma olin olnud tõeline naiivitar - uskusin tooraine puhtusse, inimeste kohusetundlikkusse, toiduseaduse jõusse ... Puhas enesepettus! Ja lõppude lõpuks ei olnudki lisaaineid täis biskviidipulbrid, asovärvid, taimerasvakoor, kunstküüned ja räpased pesulapid need asjad, mis mis mulle pettumust valmistasid. Mul oli hoopis valus näha suurettevõttes töötavate kondiitrite suhtumist oma töösse ja tortidesse. Kondiitritöösse, mis mulle kui asjaarmastajale tundus nii pagana põnev ja tortidesse, mis minu jaoks tähendavad palju enamat kui kaht kihti biskviiti ja kausitäit kreemi. Aga mida ma loll sealt masstootmisest siis leida lootsin? Igatahes mitte miinimumpalga eest 14 tunniseid vahetusi rügavaid „kopp ees“ nägudega naisi, kes teevad päevast päeva (pole ka liig öelda aastast aastasse) kindlaid, just neile määratud torte ja vihkavad eritellimustöid, sest siis tuleb rutiinist välja murda ja oma peaga mõelda. Masstootmises pole loovusega midagi peale hakata. Tuleb olla kiire, suu kinni hoida ja teha mis kästakse. Pole ime, et ma seal emotsionaalse šoki sain. Minu jaoks on tort kunstiteos, mis valmib hoole ja armastusega. Näha, kuidas suurettevõttes torte valmistatakse, kuidas neid loobitakse ja kuidas keegi tegelikult ei hooli … Esimesel päeval oli mul nutt kurgus, ausalt. Need õnnetud tordid paistsid mulle kui seksiärisse sunnitud naised – väärkoheldud, oma hinge ja õigused kaotanud, lootusetud tegelased. Ma oleksin tahtnud nad kõik sealt ära viia.
Aga ma surusin oma emotsioonid alla ja õppisin ära kõige tähtsamad töövõtted. Ma õppisin töötama hiigelsuurte masinate ja hiigelsuurte tooraine kogustega. Ma sain teha tuhandeid šokolaadikaunistusi ja kokku panna sadu torte ja kooke. Ma nägin masstootmise võlu ja valu (seda viimast oli muidugi kordades rohkem) ja jõudsin järeldusele, et SEE pole minu jaoks.

Multifunktsionaalne kondiiter vanalinna kohvik-restoranis
Kui suurettevõttes oli avar tootmisruum ja harjumatult madal õhutemperatuur – kohe nii madal, et käisin keset kuuma suve praktikal sooja pesu ja suusasokkidega, siis väikeses vanalinnakohvikus tuli võidelda põrgupalavuse ja ruumipuudusega. Siin töötas vaid üks kondiiter – multifunktionaalne kondiiter, sest ta oli samal ajal nii pagar, kokk, kaubavastuvõtja, koristaja. Vaeseke tegi rohkem, kui tegelikult pidi ja jõudis. Ei saanud mina aru, miks võttis kondiiter vastu restorani toidukauba, tegi kokkade külmkapis inventuuri, koristas nende järelt … Oli kuidas oli, aga see oli hoopis teine maailm. Ma veeretasin iga päev kukleid, küpsetasin odrakaraskit, tegin pitsatainast, kringleid, pirukapõhjasid, magustoite, kaunistusi, maiustusi, muidugi ka torte. Nende tortide sisse sai juba rohkem armastust panna. Sain pakkida nad ilusatesse karpidesse ja siduda kinni laia siidist paelaga. See juba oli midagi! See oli individuaalne lähenemine (: Lootsin vaid, et väikeses kohas kasutatakse vähem valmis pulbrisegusid. Kahjuks mitte. Kõige ajuvabam tundus restoranikülastajatele pakutav pulbrist valmistatud brüleekreem. Ja nad nimetavad ennast restoraniks!?
Oli palav ja raske, aga väärt kogemus. Eriti selles mõttes, et sain teha palju eeltöid (taignaid), mis suures ettevõttes tavaliselt juba ette tehtud on. Aga sellistes tingimustes töötada - ei, aitäh! 

Kondiiter depressiivses Eesti väikelinnas
Depressiivne väikelinn, aga linna parimad pirukad, tordid ja koogid! Värsked ja ehtsad. Tehtud päris võist, päris vahukoorest ja päris kanamunadest! Pärast šokki masstootmises ja kerget pettumust tooraine osas vanalinna kohvikus, olin lausa vaimustuses. Ja millised töötingimused! Eriti inimlikult mõjusid suured aknad tootmisruumis. Tavaliselt töötavad kondiitrid pimedates keldrites või akendeta tsehhides. Ja kuidas on võimalik, et ettevõttes ei ole sügavkülmikut? See tähendab ainult üht – tordid ja koogid, mis täna valmistatakse, jõuavad juba täna ja homme kliendi lauale. Ei mingit ette vorpimist sügavkülmikutesse nagu teistes ettevõtetes. Nautisin iga minutit sellest praktikast. Siin sain ka viimase linnukese kirja – küpsised, mida mul teistes kohtades teha ei õnnestunud.

Hoolimata viimasest ülipositiivsest praktikakogemusest, jäävad mind praktikaajast kummitama nii mõnedki jubedused, millele tagasi mõeldes süda lihtsalt pahaks läheb. Näiteks see, kuidas üheksast kondiitrist seitse topivad tordi kaunistamise ajal pritskotti suhu. Need tordid peaksid minema prügikasti, mitte supermarketite tordilettidele. Kuidas töölaual kokkupandud tellimustordi ääred puutuvad kokku räpase lapiga kui laualt üleliigset kreemi eemaldatakse. Kuidas kondiiter pihustab oma tööpinnale desinfitseerivat puhastusainet märkamata, et pritsmed langevad tema vastaslaual olevatele poolikutele tortidele. Kuidas mahakukkunud šokolaadilaastud leiavad tee tordi sisse mitte prügikasti. Kuidas ruumipuuduse tõttu hoitakse pooleliolevate tortidega aluseid prügikastikaanel. 
Mille kuradima pärast on toidutööstuses üldse välja mõeldud hügieeninõuded, kui nendest kinni ei peeta? Kui tervisekaitseinspektorile öeldakse enne ringkäiku, et ülemusel on täna sünnipäev, mille peale inspektor korraks üle ukse kiikab, nägemata seda, mida ta kindlasti nägema oleks pidanud. Kasvõi kõiki neid eelpool nimetatud jubedusi. Ma ei oska muud öelda kui - vaesed kliendid!

Ma küll ilmetlen naisi, kes jõuavad tassida tohutult suuri kreemikatlaid, kelle käed liiguvad kiiremini kui koolibri tiivad, kes oskavad peast arvutada tooraine kulu ükskõik mitmele tordile ja kes suudavad hoolimata pikkadest tööpäevadest oma pere eest hoolitseda. Aga ma ei kadesta neid. Üldsegi mitte! Karm reaalsus kiskus lõplikult mul roosad prillid silme eest. Nüüd nutan neid natuke aega taga ja siis ... siis võib-olla loon päris uue, päris oma ja veel roosama maailma (:


KOOLILAPSE RASKE ELU

Koopatibi koolis
3. osa

Ei ole see koolis käimine mee lakkumine. Katsu sa õhtul kell seitse tühja kõhuga kondiitritehnoloogia tunnis istuda ja vaadata õppefilmi sellest, kuidas prantsuse meisterkokk lehttaignast kooke teeb. Kõht koriseb, suu jookseb vett, aga see pole veel kõik! Järgmisel hetkel avastad oma nina alt tüki valget paberit ja sul plutakse sellest Viini saiake voltida! Kujutlusvõime on tühjast kõhust tingituna juba nii elavaks muutunud, et... 
Sellel õhtul ma siiski paberit ei söönud (:

Teistmoodi piinav on istuda tunnis ja tunda, et see, mida sa siin ja praegu teed, pole muud kui aja raiskamine. Ka selliseid tunde tuleb ette. Need tuleb lihtsalt üle elada. 

Või näiteks kodused tööd. Kuna me oleme kaugõppijad, siis iseseisvate tööde jätmisega ei koonerdata. Ja kui sa oled parajalt laisk nagu mina ja ei viitsi neid kohe tegema hakata, siis avastad ühel hetkel, et sul on järgmiseks sessiooniks 16 kodust tööd teha. Pole hullu, need saavad kindlasti tehtud (:

Ega ainult rist ja viletsus ka ole. Kõige lahedamad tunnid, mille pärast ma kooli koolivabadel nädalatel lausa taga igatsen, on kondiitritehnoloogia praktilised tunnid. See on koht, kus saab targaks. Siiani on igas tunnis teemaks olnud üks konkreetne taigen, mille valmistamise igal võimalikul viisil läbi katsetame - segame käsitsi, masinaga, segame üle, teeme liiga vedela, liiga paksu, valmistame pulbrist, kergitame üle, küpsetame liiga vähe ... Pärast vaatleme, maitseme, analüüsime. Kodus pole ju eriti tahtmist tuuletaskuid tehes katsetada, et mis juhtub, kui panen täna kaks muna rohkem (:

Mõned pildid praktilistest tundidest:

Tuuletaskud kolmel erineval moel

Näpuotse hirm - konjakitorud

Lehttaigna kihistamine

Taigna vormimine - liblikas

Kaneeliküpsised

Lehe-liivakringel

Kartsin, et kui küpsetamisse liialt süvenen, tüdinen sellest ära. Seda pole juhtunud. Pigem on tunne, et tahaks veel rohkem näha ja veel rohkem teha. Aina paremaks läheb! 

Jätkub...


KOOPATIBI KOOLIS

2. osa

Mulle meeldivad need segased tunded, mida kooli minek minus tekitanud on - rõõm, pettumus, imestus, hirm, viha, igatsus, väsimus, ootusärevus... Paras kompott! Aga ma olen õnnelik. Juba lihtsalt sellepärast, et olen lõpuks seltskonnas, kus saab tundide viisi küpsetamisest rääkida, ilma et keegi sind imeliku pilguga vaataks (:

Nüüd, pärast teist sessiooni, võin öelda, et hakkan vaikselt sisse elama. No ausalt, ei ole lihtne, kui satud äkki kööki, kus ei ole ühtegi tee- ega supilusikat. Kus vispel ja tainarull on viis korda suuremad ja raskemad nendest, mida sa igapäevaselt oled harjunud kasutama. Kus tainast rullitakse tavaliselt masinaga ja kus ahju mahub korraga kaheksa plaaditäit kooki. Kus sa ei küpseta endale, vaid müügiks ja kus kõik on üldse risti vastupidi sellele, kuidas sulle tundub, et võiks olla. Vähe sellest, seal kasutatakse sulle tundmatuid sõnu - togi, krats, ovasiil... Ma ei ole kunagi varem ennast küpsetades nii kohmakalt ja saamatuna tundnud kui praegu kooli õppeköögis. Aga nagu öeldud, hakkan juba vaikselt harjuma (:

Minu lemmikud - suured tainarullid

Ma ärritusin alguses sealse õppemeetodi peale. Kõigepealt teeme praktilises tunnis valesti ja siis õpime teoorias kuidas oleks pidanud tegema. Teistpidi tunduks loogilisem, eriti kui kõik need küpsised ja koogid (tortideni pole me veel jõudnud) lähevad müüki kooli sööklasse, restorani ja poodi. Nende soolapulkade eest, mis ma tainast ülesegades nässu keerasin, poleks mina küll täishinda maksnud. Jah just, ma keerasin soolapulgad nässu! Ma mõtlesin ka, et nii lihtsaid küpsiseid polegi võimalik valesti teha... Ega ma siis asjata öelnud, et ma seal köögis ennast saamatuna tunnen. Mis puutub küpsetamisse, siis enesehinnang on praegu küll kolinal alla kukkunud, kuskile sinna soki ja suure varba vahele (: 

Tegelikult on oma vigadest õppimine parim viis õppimiseks. Mul on hea meel, et meil lubatakse eksida ja olgem ausad - toorainet raisata, sest nii mõnigi plaaditäis küpsiseid on juba kärssama läinud ja nii mõnigi kausitäis tainast uuesti segatud. Tagantjärele on hea targutada ja naerda. 

Ülesegatud liivatainast soolapulgad. 
Küpsetamata kujul päris isuäratavad (:

Juba esimeses praktilises tunnis sain aru, et ma olen kõike väga roosalt ja lilleliselt ette kujutanud. Tegelikult on kondiitrite elu karm ja konkreetne. Kui sul palutakse kaaluda toorained kahele kilole küpsistele, siis see tähendab, et sa peadki küpsetama kaks kilo küpsiseid. Mitte kakssada grammi vähem. Teatud kadu on muidugi loomulik, aga ma pole kodus küpsetades kunagi tähele pannud, kui suureks see võib minna, kui jätad lusika, kausi ja pritskoti korralikult puhtaks tõmbamata. 

Veelgi keerulisem on teha grammi täpsusega valmistooteid. Moorapea, Aleksandrikook, sefiirikorvike - kui tooted on mõeldud müügiks, on neil teatud kaal ja selle saavutamine ei ole üldse nii lihtne kui tundub. Ja kui siia lisada veel kiirus, mida kondiitritelt nõutakse. Ma juba kahtlen, kas ma olen selleks kõigeks võimeline (: Osavamad kondiitrid teevad 100-130 torti päevas! Olgu, nad ei pea biskviiti küpstema, aga ikkagi. Ootan juba põnevusega praktikat, et näha kuidas meistrid töötavad ja kuidas ma ise hakkama saan.  

Kondiiter peab täpne olema.

Juhtub, kui unustad paberi teistpidi keerata (:

Natuke alakaalulised, aga ilusad ikkagi.


Kihiline küpsis

Esimesed arglikud katsetused


Ettevõttes on praktikat ette nähtud 400 tundi ja ma olen endale valinud kolm erinevat kohta, et näha, kuulda võimalikult palju erinevat. Üks suur, üks väike ettevõte ja üks Tallinki laev. Aastaid tagasi oli meil sõbrannaga peaaegu et tõsine plaan kruiisilaevale tööle minna, aga see ei saanud teoks. Kui ma nüüd kuulsin, et kondiitri praktikat on võimalik sooritada laeval, siis ma ei mõelnud ka, enne kui praktika aeg ja koht kokku olid lepitud. Nüüd ma juba mõtlen, ...hirmuga, et loksutab ja et kaks nädalat järjest 10-tunnised tööpäevad. Aga mu uudishimu saab vähemalt rahuldatud (: 
Praktikaga alustan mai keskel.


Jätkub...

PEAST SOE EHK KOOPATIBI KOOLIS

1. osa

"Mis uudist?"
"Ah ei midagi erilist, läksin jälle kooli!"
"Alles lõpetasid ju! Magistrisse või?"
"Ei, ma läksin kutsekasse. Õpin kondiitriks."
... ja siis hakkas tulema: "Peast soe!", "Hulluks oled läinud või?", "Kuidas sa küll viitsid?"...

Olen jah peast soe! Kuidas muidu seletada asjaolu, et ühel hommikul avastasin KHK kodulehelt, et toimub talvine vastuvõtt kaugõppesse kondiitri erialale ja järgmisel hommikul seisin dokumendid näpus kooli sekretäri ukse taga? Või seda, et loobun kindlast töökohast lihtsalt sellepärast, et saaksin suvel 400 tundi kondiitri praktikat teha? Soe, mis soe!

Kunagi ütles vend mulle, et kui sa saad kolmkümmend, siis ongi elu läbi! Ma saan kohe ja ausalt öeldes on see päris hirmutav. Eriti pärast pikka arutelu iseendaga teemal, kas ma olen oma elu jooksul tegelenud asjadega, mis mulle meeldivad või hoopis asjadega, mis tunduvad õiged? Vahet pole, tagantjärele oskame kõik targad olla. Igatahes tundsin, et pean midagi muutma, tegema midagi hoopis teistsugust. Vähemalt andma endale võimaluse proovida. Kasvõi selleks, et mitte kaheksakümneaastaselt korrutada - oleks ma tookord ometi.... :)

Aga võib-olla on see kõik ainult nende mustade nööpide pärast. Need näevad välja nagu kirsid tordil. Nii armsad!

Koolivorm

                                                                   Vahetusjalanõud :) 

Kondiitri erialal toimub õppetöö sessioonidena ning kestab 1 aasta. Pärast lõpetamist on võimalik jätkata õpinguid spetsialiseerudes kondiitritehnoloogiale. Kui mul kõik hästi ja plaanipäraselt läheb, tahan seda teha :)
Tunnid toimuvad kaks nädalat järjest esmaspäeviti, teisipäeviti ja kolmapäeviti (8.30 - 18.50 või isegi kuni 20.45) ning seejärel on kolm koolivaba nädalat. Kuna tegemist on kaugõppega, on tähtis osa iseseisval tööl. Suvel kooli ei toimu, siis tuleb sooritada 400 tunnine praktika.

Kuigi õppimine on tasuta, tuleb kohe alguses rahakotirauad lahti lüüa - tervisetõend, tööriided, jalanõud, õppematerjalid - need on vaja endal muretseda. Aga see kõik tundub tühisena, kui mõtlen, et järgneva aasta jooksul saan hulganisti tedamisi ja kogemusi, mille järele ma juba ammu janunen.

Jätkub...