Kuvatud on postitused sildiga Vigurid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Vigurid. Kuva kõik postitused

Ananassililled


Mul on hea meel, et saan Nami-Namis retseptide katsetamisel ja artiklite kirjutamisel kaasa lüüa. Nii saavad mõnedki ammused plaanid teoks, mis on laiskuse või ajapuuduse tõttu teostamata jäänud. Nagu näiteks ananassililled. Lihtne ja armas viis tortide, kookide, magustoitude ja kokteilide kaunistamiseks. Kõige parem on teha lilled veidi alaküpsenud ananassist. Ühest ananassist saab umbes 24 lillekest. 

ANANASSILILLED

Kõigepealt koorisin ja puhastasin ananassi terava noaga "silmadest". Lõikasin nii õhukesed viilud kui vähegi sain. Panin viilud restile ja kuivatasin 100-kraadises ahjus tund aega. Võtsin ananassiviilud ahjust välja, keerasin ümber ja surusin õrnalt muffinivormi pesadesse. Panin veel mõneks ajaks ahju, kuni lilled muutusid kuivaks ja hoidsid oma kuju. 


Ananassililli tuleks hoida õhukindlas kaanega karbis ja panna koogile või tordile kaunistuseks vahetult enne serveerimist. Kui juhtub, et lill on niiskeks läinud ja longu vajunud, võib selle jälle muffinivormi pesasse panna ja uuesti ahjus kuivatada.


Olen kuulnud ka sellisest variandist, kus ananassiviilud pintseldatakse enne ahju panemist suhkrusiirupiga üle. 12 õhukese ananassiviilu jaoks keedetakse 1 sl veest ja 1 sl suhkrust siirup (kuumutatakse kuni suhkur sulab ja keedetakse 1 minut). Ma ei ole kindel, kas see aitab kuidagi lilli ka vormis hoida, aga maitsvamaks teeb küll. 

Martsipanist lilled



Ei-ei, ma ei ole vahepeal niisama jalad seinal vedelenud. No olgu, natuke siiski (: Aga selline suvi oli ju... Juba igatsen. Tegelikult olen vahepeal päris palju blogimisväärseid küpsetisi ahjust välja võtnud, aga kuna ma ühel hommikul otsustasin, et mul on fotokale uut objektiivi vaja, sest vanaga kohe üldse enam ei saa, siis nagu kiuste ei tule enam ükski koogipilt isuäratav välja. Sellepärast ongi mul jäänud kirja panemata näiteks beseekattega õunakook, hästi šokolaadised tassikoogid toorjuustukreemiga, juustukook röstitud ploomidega, vürtsikas õunakook (Elina köögis), šokolaadikeeks kuivatatud kirssidega, ploomimuffinid, vaarikapirukas... Kui on valgus, siis pole kooki, kui on kook, siis pole valgust või on kook juba otsas...

Eile oli natuke valgust ja olid lilled. Ema-isa pulma-aastapäevaks tegin trühvlitorti. Külmkapist leidsin ammu unustatud värvitud martsipani, mis Mehhiko muffinitest üle jäi. Meisterdasin tordile kaunistuseks kolm lille - idee poolest peaksid roosid olema. Minu päris esimesed martsipanist lilled! Sada korda olen mõelnud, et peaks proovima, nüüd siis lõpuks sain tehtud. Natuke paksud ja karvased tulid, aga üldiselt jäin tulemusega rahule. Harjutamine teeb meistriks ja pildi panen siia just sellepärast, et oleks hea võrrelda, kui ma lõpuks meistriks peaksin saama (:
Enne lillede tegemist vaatasin seda videot.

Hea tuju munad


Mina oskan küll pisiasjadest rõõmu tunda. Need maamunad on nii nunnud, et neid ei raatsigi koogi sisse panna :)


Supikuubik


Ma ikka imestan, et miks ma ise nii lihtsate asjade peale ei tule. Olgem ausad, mina talvel poest tilli osta ei raatsi ja sellepärast olen ma juba mitu head aastat suvel maitserohelist hakkinud ja karbiga sügavkülma pannud. Ikka selleks, et oleks külmadel talvekuudel hea supi ja kastme sisse susata. Kuna tavaliselt saab see roheline kapist juba enne kurgede minekut otsa (seda on lihtsalt nii mugav kasutada), siis sellel aastal olen tunduvalt suuremates kogustes tilli ja peterselli jääkambrisse surunud. Ja lisaks niisama karpi panemisele, ka kuubikuid treinud :) See idee jäi kuskilt silma-kõrva. Ma ei imesta, et ma enam ei mäleta kust. Ega siin muud nippi polegi, kui hakitud maitseroheline jääkuubikute resti aukudesse suruda, siis vesi peale kallata ja külmutada. Keeva supi sees sulab kuubik sekunditega.

Ma mõtlen kogu aeg, et kas peaks mingi kindla kuupäeva paika panema, millal sügavkülmast marju ja muud head paremat võtma võib hakata. Mõtled ju, et panen talveks külma, aga millal see talv siis hakkab? Kas siis, kui lumi maas või siis kui kalender ütleb? Tavaliselt on ikka jaanuar-veebruar need kuud, kus sügavkülmas juba tuul ulub... Kuna meie külm on nii väike, siis ei tohiks enne detsembrit sealt küll midagi võtta :) Aga üks roheline kuubik lendas eile juba kanasupi sisse... Igatahes kunagi saab minu unistuste köögis olema suur-suur-suur sügavkülmkapp. Nii umbes saja aasta pärast... Nooh loodetavasti ikka varem, aga lihtsalt ei jõua seda aega ära odata.

Kokaraamatuhullus

Kõiges on süüdi Onu. Mulle kohe meeldib süüd kellegi teise kaela ajada. Ei, tegelikult ikka ei ole tema süüdi, kuigi tema tembust sai see kõik alguse.

Ma arvan, et see oli kolm aastat tagasi, kui ta mulle sünnipäevaks korraga kuus kokaraamatut kinkis. Ma isegi ei mäleta enam, millised need olid, sest pärast seda tabas mind täielik kokaraamatuhullus. Praegu seisab köögiriiulil täpselt 44 kokaraamatut. Ja ikka tundub, et mõni on puudu. 

Mulle ei meeldi tõlgitud raamatud ja sellepärast on 99% neist sarjast „100 rooga“. Mõnusad, eestimaised. Pole vaja otsima hakata hai liha ega teab mis imelikke maitsetaimi, et süüa teha. Ja raamatud on teemadel, mis mulle meeldivad. Ma ei osta neid lihtsalt niisama kokku, et oleks rohkem. Ikka selle mõttega, et saaks kasutama hakata. No näiteks ei ole mul küüslaugu raamatut või seeneraamatut, sest Onu seeni ei söö ja mina küüslauku ei kannata.

Onu kinkis raamatud mulle tookord muidugi tagamõttega. Ta lootis, et ma hakkan talle siis head paremat vaaritama ja ta ei pea ainult hakklihakastet sööma, kuigi see on tema vaieldamatu lemmik. Eks ma olen muidugi proovinud meie toidulauda mitmekesistada, aga tuleb tunnistada, et raamatutest saadud info hakkab vaikselt üle pea kasvama ja lihtsam on jälle hakklihakastet teha…

Ja need raamatud on minu kullatükid. Ma olen väga kade. Onu käest olen õppinud muidugi lahke olemist ka, aga süda jääb ikka valutama, kui mõni raamat ula peal on. Huvitav, kust minu kadedus pärit on? Pean mõtlema.

Aga loodan, et ühel päeval ilmub meie Koopasse üks Tirts, kellele oma kuldaväärt kraam edasi pärandada. Muidugi võib Kutt ka huvitatud olla, sest ta on alati usinasti ja hea meelega mul köögis abis.