Juba siis, kui TKHK-s käimisest
kirjutasin ja
selles postituses konjakitorudest pildi ülesse panin, oli mul mõte neist eraldi postitus teha. No näed siis, ainult neli aastat ja viis kuud läks aega! Erilise tõuke selleks andis tegelikult Pille, kes ka juba ammu
Nami-Namisse konjakitorude tegemise õpetust soovis. Tuletasin siis meelde, mis tunne sõrmedel on, kui tulist küpsenud tainast rulli keerata. Ai, väga valus on! Õnneks oli mul abiline, kes põhitöö ära tegi (; Aitäh,
Martiina!
Konjakitorud on täitsa mõnusad! Naljakas küll, aga olen aja jooksul õppinud võikreemi hindama. See on tõenäoliselt sellepärast, et olen nüüd juba päris mitmel korral ise kodus võikreemi teinud. Ehtsast võist, muidugi! See on lihtsalt nii palju parem kui poekookide vahel olev (kreem)margariinist tehtud kreem. Loomulikult on võikreem rammus ja palju korraga ei suuda seda keegi süüa, aga teatud kookide ja tortide puhul on ta lausa staar. Nii ka konjakitorudes. Konjakist vintis võikreem koos suhkrulisest tainast küpsetatud krõbeda koonuse, tumeda šokolaadi ja röstitud metspähklitega, on lausa täiuslik kooslus kohvi kõrvale. Nostalgiline vana aja kohvikukook, mis tasub kindlasti järele proovida.
Konjakitorude koonus on küpsetatud suhkrulisest tainast. Vähemalt nii seda kondiitrikoolis nimetatakse (seal kohtab veel teisigi toredaid sõnu nagu näiteks õhuline tainas, kobestusained, pooltoode, kukeldaja, puiste, joonistusmass, tainak jne).
Suhkruline tainas on eriline, sest see pole mingi tavaline tainas, millest valmistatakse kooki või tordipõhju. Sellest küpsetatakse hoopis õhukesi krõbedaid pooltooteid, mis vormitakse kohe kuumana, sest jahtudes muutub küpsetis kõvaks ning kergesti purunevaks. Näiteks tehakse suhkrulisest tainast torukesi või kausikesi, mis täidetakse hiljem kreemiga. Või pritsitakse pritskoti abil ahjuplaadile lilled, pitsimuster vms, küpsetatakse ja saadakse kena õrn tordikaunistus. Tainas soovitatakse valmistada päev enne küpsetamist, sest siis peaks saama eriti läikiva tulemuse. Läigib see pool, mis on vastu ahjuplaati. Valmis küpsetisi tuleb hoida kuivas soojas ruumis või õhukindlas kaanega karbis, et need ei muutuks niiskeks ja säilitaks oma kuju.
KONJAKITORUD
15 tk
Suhkruline tainas
90 g jahu
90 g tuhksuhkrut
90 g piima
0,5 muna
1 tl vanillisuhkrut
Konjaki-võikreem
150 g 82% toasooja võid
55 g toasooja kondenspiima
75 g tuhksuhkrut
30 ml konjakit
Kaunistamiseks
150 g tumedat šokolaadi
50 g röstitud hakitud metspähkleid
Päev varem valmistasin suhkrulise taina. Panin kaussi muna, suhkru, vanillisuhkru ja piima ning segasin korralikult ja kaua, kuni suhkur oli täiesti sulanud. Lisasin jahu ja segasin veel mõned minutid. Jätsin jahedasse seisma. Parimaks temeperatuuriks peaks olema 10-15 °C.
Järgmisel päeval katsin ahjuplaadi silikoonmatiga. Määrisin supilusikatäie tainast ringikujuliselt plaadile, nii õhukeselt ja ühtlaselt kui sain. Ühele plaadile mahutasin neli ringi. See on ka maksimum, mis tasub teha, arvestades seda, et ahjust välja võttes ja jahtudes hakkavad need kohe tahenema.
Küpsetasin 210 °C juures 8-10 minutit. Värvus peaks jääma kollane kuni helepruun. Liiga pruuniks küpsenud ring on juba ahjust võttes nii kõva, et seda pole võimalik rulli keerata.
Tõstsin ahjuplaadi lahtise ahjuukse peale. Aitasin noa otsaga ringi mati küljest lahti ja keerasin ruttu koonuseks. Kiiresti tegutsedes tegin samamoodi kõigi küpsenud ringidega, ise samal ajal "Ai-ai-ai!" karjudes, sest päriselt ka on näpuotsad sellisele kuumusele väga tundlikud. No ei ole sepa käsi pärinud (: Tõstsin koonused restile jahtuma. Toimisin ülejäänud tainaga samamoodi, küpsetades neli ringi korraga kuni tainas lõpuks otsa sai.
Valmistasin võikreemi. Vahustasin toasooja võid kuni see muutus heledamaks. Lisasin sõelutud tuhksuhkru, segasin läbi ja vahustasin paar minutit. Niristasin vahustamise käigus kreemi hulka toasooja kondenspiima. Lõpuks lisasin konjaki ja vahustasin veel vaid nii kaua kuni kreem muutus ühtlaseks.
Panin võikreemi pritskotti ja täitsin jahtunud koonused kreemiga. Asetasin täidetud torud mõneks ajaks külmkappi (15-20 minutiks), et kreem taheneks. Samal ajal panin valmis kaks kaussi - ühe sulašokolaadiga, teise röstitud hakitud pähklitega. Kastsin kreemiga täidetud toru kõigepealt šokolaadi sisse, siis pähklipuru sisse. Asetasin valmis toru retsile tahenema. Konjakitorud säilivad külmkapis õhukindlas karbis kaks päeva.
# # #
Proovisin küpsetamisel nii küpsetuspaberit, silikoonmatti kui ka õliga määritud ahjuplaati. Küpsetuspaberiga on mure selles, et see hakkab taina niiskuse tõttu lokkima ja torud tulevad lainelised. Võib-olla siis, kui hästi kiiresti tegutseda, tainas paberile ja kohe ruttu kuuma ahju, õnnestub. Ma ei hakanud teist korda proovima, kui esimene plaaditäis untsu läks.
Ahjuplaadiga on ka nii ja naa. Mina määrisin liiga tagasihoidlikult, sest liigne määrimine pidavat taina mullitama ajama. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud ühtegi ringi plaadi küljest lahti. Lisaks küpsetas metallplaat tainast edasi veel siis, kui ise juba ahjust väljas oli. Lõpuks küpsesid ringid lihtsalt üle.
Silikoonmatiga õnnestus kõik hästi, kui välja arvata see, et mul polnud sobiva suurusega matti. See muutis plaadi ahju panemise keeruliseks. Järeldus: tuleb soetada üks korralik ahjuplaadi suurune matt, tasub kindlasti ära mitte ainult konjakitorude tegemisel.
# # #
Vaata konjakitorude artiklit ka
Nami-Namist. Seal on lisaks fotod taina plaadile määrimisest ja rulli keeramisest (;
